Lehekülje Mongolite riik lähteteksti vaatamine

{{Keeletoimeta|aasta=2023|kuu=august}}
{{Endine riik
|nimi = Mongolite riik
|omakeelne-nimi = Ihh Mongol Uls
|lipp = 
|lipp-tekst = Mongolite üheksa valget vimplit
|vapp =
|vapp-tekst =
|asendikaart = Mongol Empire map 2.gif
|asendikaart-tekst = Mongolite riigi laienemine
|algusaasta = 1206
|lõppaasta = 1368
|valitsusvorm = Valitav monarhia
|osa = {{Pisilipp|Afganistan}}<br>{{Pisilipp|Armeenia}}<br>{{Pisilipp|Aserbaidžaan}}<br>{{Pisilipp|Birma}}<br>{{Pisilipp|Gruusia}}<br>{{Pisilipp|Hiina}}<br>{{Pisilipp|India}}<br>{{Pisilipp|Iraan}}<br>{{Pisilipp|Iraak}}<br>{{Pisilipp|Kasahstan}}<br>{{Pisilipp|Kõrgõzstan}}<br>{{Pisilipp|Laos}}<br>{{Pisilipp|Lõuna-Korea}}<br>{{Pisilipp|Moldova}}<br>{{Pisilipp|Mongoolia}}<br>{{Pisilipp|Pakistan}}<br>{{Pisilipp|Poola}}<br>{{Pisilipp|Põhja-Korea}}<br>{{Pisilipp|Rumeenia}}<br>{{Pisilipp|Süüria}}<br>{{Pisilipp|Tadžikistan}}<br>{{Pisilipp|Türgi}}<br>{{Pisilipp|Türkmenistan}}<br>{{Pisilipp|Ukraina}}<br>{{Pisilipp|Usbekistan}}<br>{{Pisilipp|Valgevene}}<br>{{Pisilipp|Venemaa}}<br>{{Pisilipp|Vietnam}}
|ajalugu1 =1206
|sündmus1 =Loomine
|ajalugu2 =1227
|sündmus2 =[[Tšingis-khaan]]i surm
|ajalugu3 =1210–1350
|sündmus3 =''Pax Mongolica''<ref group="Märkus">Mongolite rahu.</ref>
|ajalugu4 =1260–1364
|sündmus4 =Killustumine
|ajalugu5 =1368
|sündmus5 =[[Yuani dünastia]] langemine
|riigikeel =
|peamised-keeled =
|pealinn = [[Avarga]], [[Karakorum]],<ref group="Märkus">Linn asutati alles 1220 ja oli riigi pealinnaks kuni aastani 1259.</ref> [[Hanbalõk|Dadu]]<ref group="Märkus">Pärast [[Möngke-khaan]]i surma aastal 1259 ei olnud riigil ühte kindlat pealinna, aga [[Hanbalõk|Dadu]] ([[Peking]]) oli [[Yuani dünastia]] pealinn aastatel 1272 kuni 1368.</ref> ehk tänapäevane [[Peking]]
|riigipea = [[Suurkhaan]]
|riigipea-nimi = [[1206]]–[[1227]] [[Tšingis-khaan]] (esimene) <br>[[1229]]–[[1241]] [[Ugedei-khaan]]<br>[[1246]]–[[1248]] [[Güyük-khaan]]<br>[[1251]]–[[1259]] [[Möngke-khaan]]<br>[[1260]]–[[1294]] [[Hubilai]]<br>[[1333]]–[[1370]] [[Togan Temür]] (viimane)
|riigipea2 =
|riigipea-nimi2 =
|religioon = [[Tengrism]] ([[šamanism]]), hiljem [[budism]], [[judaism]], [[kristlus]] ja teised
|pindala =
|rahvaarv =
|rahvaarv-aasta =
|rahvastikutihedus =
|rahaühik = [[Münt|mündid]] (näiteks [[dirhem]]id), [[paberraha]] (paberraha tagatiseks siid või hõbe ja Yuani [[Chao (valuuta)|Chao]])
|eelnes   =[[Khamag Mongol]]
|järgnes   =[[Kuldhord]]<br>[[Tšagatai khaaniriik]]<br>[[Yuani dünastia]]<br>[[Hulagiidid|Ilkhanaat]]<br>[[Põhja-Yuani dünastia]]
|hümn =
}}

'''Mongolite riik''' ([[mongoli keel]]es ''Mongol-yn Ezent Güren'' ja ''Монголын эзэнт гүрэн'', [[kasahhi keel]]es ''Моңғол қағандығы'') eksisteeris 13. ja 14. sajandil ning oli suurim katkematu territooriumiga impeerium maailma ajaloos.<ref>Morgan. ''The Mongols''. p. 5.</ref> Kuigi riigi häll asus [[Kesk-Aasia]] steppides, ulatus see lõpuks [[Ida-Euroopa]] metsadest [[Jaapani meri|Jaapani mereni]], võttes enda alla suure osa [[Siber]]ist, [[Kagu-Aasia]]st, [[Hindustani poolsaar]]est ja [[Lähis-Ida]]st. Oma kõrghetkel oli impeeriumi suuruseks 24 miljonit km²<ref>Finlay. ''Pilgrim Art''. p.151.</ref><ref>http://www.britannica.com/EBchecked/topic/102315/history-of-Central-Asia/73543/Creation-of-the-Mongol-empire</ref><ref>«Mongolia se encomienda a Gengis Jan» (en espa?ol). diario El Pa?s 18.08.2007 (2007). Consultado el 19/06/2008.</ref><ref>Peter Turchin, Thomas D. Hall and Jonathan M. Adams, "[https://web.archive.org/web/20070222011511/http://jwsr.ucr.edu/archive/vol12/number2/pdf/jwsr-v12n2-tah.pdf East-West Orientation of Historical Empires]". ''Journal of World-Systems Research'' Vol. 12 (no. 2). pp. 219–229 (2006).</ref> ehk 16% Maa kogupindalast ning riigis elas üle 100 miljoni inimese.

Mongolite riik sai alguse, kui [[Tšingis-khaan]] ühendas tänapäeva [[Mongoolia]] aladel elavad [[Mongolid|mongoli]] ja turgi hõimud ning lasi end aastal 1206 kuulutada kõikide mongolite juhiks. Algasid sõjad, kus Tšingis-khaan ja tema järglased vallutasid maid igas suunas.<ref>Diamond. ''Guns, Germs, and Steel''. p. 367.</ref><ref>''The Mongols and Russia'', by [[George Vernadsky]]</ref><ref>''The Mongol World Empire, 1206–1370'', by John Andrew Boyle</ref><ref>''The History of China'', by David Curtis Wright. p. 84.</ref><ref>''The Early Civilization of China'', by Yong Yap Cotterell, Arthur Cotterell. p. 223.</ref><ref>Mongols and Mamluks: The Mamluk-Ilkhanid War, 1260–1281 by Reuven Amitai-Preiss</ref> Tekkinud suurriik ühendas [[Idamaad|ida]] ja [[Läänemaailm|läänt]] ning mongolite hoitud rahu ''(Pax Mongolica)'' võimaldas kaupmeestel [[Siiditee]]d hirmuta kasutada. Mongolid lihtsustasid suhtlemist, kauplemist ja mõtteviiside vahetust [[Euraasia]]s, kuid seetõttu levisid kergemini ka haigused, nagu [[katk]].<ref>Gregory G.Guzman – Were the barbarians a negative or positive factor in ancient and medieval history?, The historian 50 (1988), 568–70.</ref><ref>Allsen. ''Culture and Conquest''. p. 211.</ref>

Mongolite riik hakkas lagunema pärilussõdades. Valitsevad klannid ei saavutanud üksmeelt, kas trooni pärimine peaks toimuma mööda Tšingis-khaani poja ja esmase pärija [[Ugedei-khaan|Ugedei]] liini või saab valitsejaks üks Tšingis-khaani pojapoegadest. Võimuvõitluses jäi peale [[Tolui-khaan|Tolui]] klann, kes viis läbi verise puhastuse Ugedei ja Tšagatai toetajate seas, kuid lahkhelid jätkusid ka Tolui pärijate seas. Kui üks suurkhaan suri, kuulutasid rivaalitsevad klannide nõukogud välja oma troonipretendendi. Nii sattusid vastamisi vennad [[Arig Böke]] ja [[Hubilai]], kes pidid võitlema omavahel ning ka teiste Tšingise poegade järglastega.<ref>{{cite web|url=http://www.ucalgary.ca/applied_history/tutor/islam/mongols/goldenHorde.html|title=The Islamic World to 1600: The Golden Horde|publisher=[[University of Calgary]]|year=1998|accessdate=3. detsembril 2010|archive-date=2010-11-13|archive-url=https://web.archive.org/web/20101113102742/http://www.ucalgary.ca/applied_history/tutor/islam/mongols/goldenHorde.html|url-status=dead}}</ref><ref>Michael Biran. ''Qaidu and the Rise of the Independent Mongol State in Central Asia''. The Curzon Press, 1997, ISBN 0-7007-0631-3</ref> Hubilai sai valitsejaks, aga järgnenud kodusõjas ei suutnud ta taastada kontrolli Tšagatai ja Ugedei perekondade üle.

Kui Hubilai suri aastal 1294, oli ühtne riik killustunud neljaks väiksemaks khaaniriigiks, millest igaühel olid oma probleemid ja ambitsioonid: [[Kuldhord]] loodes, [[Tšagatai khaaniriik]] läänes, [[Hulagiidid|Ilkhanaat]] edelas ja [[Yuani dünastia]] tänapäeva [[Peking]]i ümbruses.<ref name="China p413">''The Cambridge History of China: Alien Regimes and Border States''. p. 413.</ref> Aastal 1304 tunnistasid kolm läänepoolset khaaniriiki lühikeseks ajaks Yuani dünastia sümboolset ülemvõimu,<ref>Jackson. ''Mongols and the West''. p. 127.</ref><ref>Allsen. ''Culture and Conquest'. pp. xiii, 235.</ref> aga kui [[Mingi dünastia]] aastal 1368 Yuani dünastia kukutas, oli Mongoli impeeriumi aeg lõplikult läbi.

[[Pilt:East-Hem 1200ad.jpg|pisi|[[Euraasia]] enne mongolite pealetungi, umbes 1200]]
== Nimi ==
Mongolite riigi nimi oli nende enda keeles ''Ikh mongol uls'' (Suur Mongoolia riik).<ref>Sanders. p. 300.</ref> 1240. aastatel kirjutas Tšingise järglane [[Güjük-khaan]] paavst [[Innocentius IV]]-le kirja, mille eessõnas oli kasutatud nimekuju "Suure Mongoli riigi (ulus) Dalai (vägev/ookeaniline) khaan".<ref>Saunders. ''History of the Mongol conquests''. p. 225.</ref>

[[Hubilai]] ja tema venna Arig Böke võimuvõitluse järel oli Hubilail tegelik võim ainult impeeriumi idaosa üle ja seetõttu väljastas ta 18. detsembril 1271 käskkirja, millega ta rajas [[Yuani dünastia]] ja nimetas riigi ümber "Suur-Yuaniks" (''Dai Yuan'' või ''Dai On Ulus)''. Mõnede allikate väitel oli Mongolite riigi täisnimi ''Dai Ön Yehe Monggul Ulus''.<ref>Rybatzki. p. 116.</ref>

== Ajalugu ==
[[Pilt:YuanEmperorAlbumGenghisPortrait.jpg|pisi|vasakul|[[Tšingis-khaan]]]]
[[Pilt:Mongol Empire c.1207.png|pisi|Mongolite riik 1207. aastal]]
=== Varane ajalugu ===
Mongolid olid [[Turgi rahvad|Turgi rahvastest]] rändkarjakasvatajad, kes liikusid vastavalt aastaajale Mongoolia steppides ringi. Püsivaid linnu neil ei olnud. 10. sajandil oli [[Mongoolia]]t ümbritsev ala, [[Mandžuuria]] ja osa Põhja-Hiinast [[Liao dünastia]] võimu all. Aastal 1125 kukutas [[Jini dünastia (1115–1234)|Jini dünastia]] Liao dünastia ja üritas saavutada võimu Liao endise territooriumi üle Mongoolias. Jini dünastia suutis edukalt vastu seista mongoli hõimude rüüsteretkedele, mille juhiks oli sel ajal Khabul-khaan ehk [[Tšingis-khaan]]i vaarvanaisa. Mongoolia platood asustasid sel ajal viis tugevat hõimu: [[kereiidid]], ''Khamag mongol''id, [[naimanid]], mergid ja [[tatarlased]]. Jini valitsejad, kelle eesmärgiks oli hoida hõimud võimalikult nõrgad ja seega oma valdustest kaugel, õhutasid vaenu mongolite ja tatarlaste vahel. Khabuli järglane Ambaghai-khaan hukati, kui tatarlased ta reetsid ja hiinlaste kätte andsid. Mongolid vastasid rüüsteretkega ning Jini dünastia üritas aastal 1143 samaga tasuda, kuid nende vasturünnak ebaõnnestus. Aastal 1147 muutsid hiinlased oma poliitikat ja sõlmisid mongolitega vaherahu. Mongolid jätkasid rüüsteretkedega tatarlaste vastu, et oma langenud khaani eest kätte maksta. Järgnes pikk ja verine konflikt, kuid tatarlaste ja hiinlaste armeed saavutasid aastal 1161 mongolite üle võidu.<ref>Barfield. p. 184.</ref>

=== Tšingis-khaan ===
{{vaata|Tšingis-khaan}}

Tšingis-khaan, sünninimega Temutšin, oli mongoli väepealiku poeg. Tal oli raske lapsepõlv ning kui rivaalitsev hõim röövis ta noore naise Börte, ei jäänud Temutšin käed rüpes istuma. Ta ühendas [[Turgi rahvad|Turgi rahvastest]] vaenutsevad mongoli-turgi rändhõimud oma juhtimise alla ning päästis mergide hõimu käest oma naise. Pärast seda võitis ta naimane ja tatarlasi.<ref name=morgan-49>Morgan. ''The Mongols''. pp. 49–73.</ref>

Temutšin ei lubanud võidetud vaenlasi ilma oma loata rüüstata ja vägistada. Ta andis sõjasaagi eelisjärjekorras mongoli sõdalastele, selle asemel et anda kõik aristokraatidele.<ref>Riasanovsky. ''Fundamental Principles of Mongol law''. p. 83.</ref>
Selline kord vihastas Temutšini onusid, kes pidasid teda õige juhi asemel jultunud poisikeseks. See vastuolu levis mongolite väejuhtide ja muu kõrgklassi seas ning mitmed Temutšini lähedased liitlased pöörasid talle selja. Kuid Temutšin triumfeeris koos talle lojaalseks jäänud vägedega oma onude üle ning aastatel 1203–1205 hävitas ta vaenulikud hõimud ja vallutas nad. Aastal 1206 krooniti Temutšin ''kurultai'' (nõukogu/üldkoosolek) ajal ''Yekhe Mongol Ulus''{{'}}i (Suure Mongoli riigi) [[suurkhaaniks]] ning seda sündmust peetakse Mongoli riigi alguseks.<ref name=morgan-49/> Seal võttis ta enda tiitliks "Tšingis-khaan" (üldine juht).
[[Pilt:Mongolcatapult.jpg|pisi|vasakul|Mongolid katapuldiga. Miniatuur Rashid al-Dini kroonikast]]

=== Varane ülesehitus ===

[[Pilt:Genghis khan empire at his death.png|pisi|Mongolite riik 1227. aastal Tšingis-khaani surma ajal]]
Tšingis-khaan muutis sõjaväe ülesehitust, jagades sõdurid uutesse üksustesse nagu ''arban'' (10 sõdurit), ''zuun'' (100), ''myangan'' (1000) ja ''tumen'' (10 000). Asutati ''Kheshig'' ehk paleevalve, mis jagati päevavahetuseks (''khorchin'', ''torghud'') ja öövahetuseks (''khevtuul'').<ref>Ratchnevsky. p. 191.</ref> Ta pani lojaalsed mehed kõrgetele kohtadele, näiteks armeeüksuste juhtideks, kuigi mitmed tema liitlased olid pärit vähetähtsatest klannidest. Võrreldes oma lojaalsetele kaaslastele antud sõjasalkadega, andis ta oma enda perekonna käsutusse neid vähe. Ta kuulutas välja uue seaduse ehk ''Ikh Zasag'' või ''Jassa'', mis reguleeris kõike igapäevaelu ja poliitikaga seonduvat. Ta keelustas naiste müümise, teiste omandi varguse, sõdimise mongolite vahel ja loomade küttimise innaajal.<ref>''Secret history''. p. 203.</ref>

Ta määras oma adopteeritud venna Sigi Hutuku ülemkohtunikuks (''jarughachi''), käskides tal kõik suurriigis toimuv üles märkida. Lisaks perekonda, toitu ja sõjaväge puudutavatele seadustele kuulutas Tšingis-khaan välja suhtelise usuvabaduse ning toetas sise- ja väliskaubandust. Ta vabastas vaesed ja vaimulikud maksustamisest,<ref>Vladimortsov. p. 74.</ref> mistõttu toetasid Mandžuuria, Põhja-Hiina, India ja Pärsia muslimid, kristlased ja budistid teda juba enne ta välisvallutusi. Võttes omaks uiguuri tähestiku, millest sai hiljem uiguuri-mongoli tähestiku alus, toetas ta kirjaoskuse arengut. Oma poegade õpetajaks võttis ta [[uiguurid|uiguuri]] Tatatunga, kes oli olnud naimanite hõimu khaan.<ref>Weatherford. p. 70.</ref>

=== Esimesed vallutusretked ===
[[Pilt:Genghis Khan empire-en.svg|pisi|]]
[[Pilt:A Short History of the World, p0293.jpg|pisi|Mongolite riik, Tšingis-khaani surma ajal 1227]]
Tšingis-khaan sattus kiiresti [[Hiina vallutamine mongolite poolt|konflikti]] [[Hiina ajalugu#Hiline keisririigi aeg (907–1911)|Hiina]] riikide Jini dünastia ja [[Lääne-Xia]]ga. Mongooliast lääne pool, kasutades ära muslimitest [[Abbassiidide kalifaat|Abbassiidide]] [[kalifaat|kalifaadi]] [[Horezmi riik|Horezm]]i valitseva [[Horezmi dünastia]] [[provokatsioon]]i, liikusid mongoli väed [[Kesk-Aasia]] [[Turkestan]]i, laastates [[Transoxiana]] ja Abbassiidide kalifaadi idaosa ning vallutasid [[Karakitai]] khaaniriigi.

[[1220]]–[[1223]]. aastate sõjakäigul rüüstasid mongoli väed väejuhtide [[Subutai]] ja [[Džebe]] juhtimisel [[Kaukaasia]]t, [[Polovetsid|polovetse]] (nimetatud ka kõptšakkideks, kiptšakkideks, kumaanideks), [[alaanid|alaane]] ja [[Kiievi-Vene]] järglasvürstiriike ([[Venemaa ajalugu#Mongolite vallutused ja valitsusaeg|Lõuna-Venemaa]] stepialadel ja võites [[1223]]. aastal, [[Kiievi suurvürst]]i [[Mstislav III]] juhitud vene-polovetsi ühisväe [[Kalka lahing]]us.<ref name=morgan-49/> Endise Kiievi-Vene aladel tegid mongoli väed rüüsteretki põhjas kuni [[Novgorod]]ini ja läänes kuni [[Dnepr]]i jõeni.
[[Pilt:YuanEmperorAlbumOgedeiPortrait.jpg|pisi|vasakul|alt=Painting of Ogedei Khan|[[Ugedei-khaan]], Tšingis-khaani poeg ja järeltulija]]
[[Pilt:Sacking of Suzdal by Batu Khan.jpg|pisi|alt=Painting of a battle scene|[[Batu-khaan]] rüüstamas Venemaa linna [[Suzdal]]i veebruaris 1238, [[miniatuur]] 16. saj kroonikast]]
 
1223. aastal otsustas Tšingis jagada impeeriumi oma esimese naise poegade ja lähedaste vahel ära, mis muutis kogu riigi valitseva perekonna omandiks, kes koos mongoli [[aristokraatia]]ga moodustasid valitseva klassi.<ref>Morgan. pp. 99–101.</ref> Kõige noorem, Tolui sai Mongoolia kesk- ja lääneosa; teine poeg, Tšagatai sai [[Ile|Ile jõe]] basseinis asuva endise [[Karakitai]] riigi alad; kolmas poeg Ugedei, sai [[Džungaaria]] ning [[Irtõš]]i ülemjooksul asuvad alad ning vanimale pojale, [[Džutši]]le määrati uued vallutatud alad ([[Džutši uluss]]) [[Araali meri|Araali merest]] põhja pool (tänapäevased [[Kasahstan]]i alad), kuid Džutši suri enne Tšingis-Khaani ning temale määratud alad said tema pojale [[Batu-khaan|Batule]].

=== Ugedei vallutused ===

Mongolite riik sai alguse [[Kesk-Aasia]]s, kui ühinesid [[mongolid|mongoli]] ja turgi hõimud. Tšingis-khaani juhtimise all laienes riik läänes [[Lähis-Ida|Lähis-Itta]], Venemaale ja [[Euroopa]]sse; lõunas [[Hiina]]sse ja [[India]]sse ning idas kuni [[Korea poolsaar]]eni ja [[Kagu-Aasia]]sse.<ref name=morgan-49/> Kui Tšingis-khaan suri aastal 1227, ulatus impeerium Vaiksest ookeanis [[Kaspia meri|Kaspia mereni]] ning hõlmas maa-ala, mis oli kaks korda suurem kui [[Rooma riik|Rooma impeerium]]. Tšingis oli määranud oma pärijaks kolmanda poja, karismaatilise [[Ugedei-khaan|Ugedei]]. Ugedei noorem vend Tolui valitses riiki kuni Ugedei ametliku valimiseni suurkhaaniks [[kurultai]]l aastal 1229.<ref>Man. ''Genghis Khan''. p. 288.</ref>

Ühena oma esimestest tegudest saatis Ugedei väed vallutama [[Baškiirid|baškiire]], [[Volga-Bulgaaria|Volga bulgareid]] ja teisi rahvaid [[polovetsid|Kõptšaki]] kontrolli all hoitud steppides.<ref>Saunders. p. 81.</ref> Idas taastasid mongolid võimu [[Mandžuuria]] üle, purustades [[Lääne-Xia]] ja [[tunguusid]]. Aastal 1230 juhtis Ugedei isiklikult kampaaniat hiinlaste Jini dünastia vastu. 1230. aastal tungisid mongoli väed ka [[Pärsia]]sse, kus purustasid [[Pärsia šahh]]i [[Jalal ad-Din]]i väed. Mongoli väejuht [[Subutai]] vallutas aastal 1232 Jini dünastia pealinna [[Kaifeng]]i.<ref>Atwood. p. 277.</ref> Ugedei pojad Kotšu ja Koten, koos kindral Chaganiga tungisid aastal 1234 Lõuna-Hiinasse. Koos [[Songi dünastia]] abiga hävitasid mongolid Jini dünastia aastal 1234.<ref>Rossabi. p. 221.</ref><ref>Atwood. p. 509.</ref> Läänes purustas Ugedei väejuht Tšargman [[Horezm]]i valitseja väe, mistõttu tunnistasid Lõuna-Pärsia väikesed kuningriigid vabatahtlikult mongolite ülemvõimu.<ref>May. ''Chormaqan''. p. 29.</ref><ref>Amitai. ''The Mamluk-Ilkhanid war''</ref>

[[1235]]. aastal toimunud kurultail määratleti 4 järgmist sõjakäiku – 2 [[Kaug-Ida]]s, Koreasse ja [[Songi dünastia|Lõuna-Songi riigi vastu]] Lõuna-Hiinasse; ühe [[Lähis-Ida|Lähis-itta]], Pärsia, [[Süüria]], [[Kaukaasia]]sse ja [[Rumi Seldžukkide sultanaat|Rumi Seldžukkide sultanaadi]] vastu [[Väike-Aasia]]s ning 1 läände – Euroopasse.

Mongolid üritasid ka mitmel korral [[Korea poolsaar]]t vallutada, kuid edu ei saavutatud. Korjo ehk Korea kuningas Gojong alistus halvima ärahoidmiseks, kuid hakkas hiljem mässama ja tappis mongolite ''darugachi''{{'}}d (ülevaatajad) ning liigutas riigi pealinna [[Kaesong]]ist [[Ganghwa saar]]ele.<ref>Grousset. p. 259.</ref>
[[Pilt:Turtle-Karakorum.jpg|vasakul|pisi|Kivikilpkonnad Karakorumis]]
[[Pilt:Kharkorum silver tree1.jpg|vasakul|pisi|Hõbepuu purskkaev Karakorumis (nüüdisaegne koopia)]]
Impeeriumi kasvades nimetas Ugedei riigi pealinnaks [[Karakorum]]i, muutes väikese linna kiirelt üheks maailma pealinnaks.<ref>Burgan. p. 22.</ref>

Lõuna-Hiinas vallutasid mongolid [[Songi dünastia]] käest Siyang-yangi, [[Jangtse|Jangtse jõe]] ja [[Sichuan]]i, kuid ei suutnud neid piirkondi enda käes hoida. Songid vallutasid Siyang-yangi tagasi aastal 1239. Pärast Ugedei poja Kocho äkilist surma Hiinas tõmbusid mongolid Lõuna-Hiinast tagasi, kuid Kotšu vend prints Koten tungis siiski [[Tiibet]]isse kohe pärast taandumist.<ref name=morgan-49/>

Tšingis-khaani pojapoeg [[Batu-khaan]] (Džutši poeg) vallutas 1236–1237 [[Volga-Bulgaaria|Volga bulgarite]] khaaniriigi, [[mordvalased]], [[tšuvašid]] ja teised Lõuna-Venemaa steppide rahvad. 1237. aasta talvisel vallutussõjakäigul vallutasid mongolid esimese [[slaavi vürstiriikide loend|slaavi vürstiriigi]], [[Rjazani vürstiriik|Rjazani]]. Pärast kolmepäevast rünnakut linn alistus, [[21. detsember|21. detsembril]] 1237 ja mongolid korraldasid linnas tapatalgud. Seejärel purustasid mongolid [[Vladimiri-Suzdali vürstiriik|Vladimiri]] [[Vladimiri suurvürst|suurvürsti]] [[Juri II]] armee [[Siti lahing]]us. Aastal 1238 võtsid mongolid [[Alania]] pealinna [[Maghas]]i. Aastaks 1240 oli mongolite kätte langenud kõik [[Kiievi-Vene]] endised maad, välja arvatud slaavlastega asustatud loodealad ([[Turaŭ vürstiriik|Turaŭ]], [[Polotski vürstiriik|Polotski]], [[Pihkva vürstiriik|Pihkva]] ja [[Novgorodi vürstiriik]]).
{{Vaata|Mongolite invasioon Venemaale}}, ''[[Kuldhord]]''
Väejuht Tšargmani juhitud mongoli väed vallutasid [[Lõuna-Kaukaasia]], mis sundis [[Gruusia]] ja [[Armeenia]] ülikud alistuma.<ref>Timothy May. ''Chormaqan''. p. 32.</ref>

Sõjalisest edust hoolimata hakkasid tekkima võimuprobleemid. Batu suhted [[Güjük-khaan|Güjüki]], Ugedei vanima poja, ja Büri, [[Tšagatai-khaan]]i armastatud lapselapsega, olid pehmelt öeldes pingelised ning olukorda ei parandanud ka Batu-khaani võidukas sõjakäik Venemaal. Siiski ei saanud Güjük ega Büri Batule midagi teha, kuni elas Batu onu Ugedei. Parajasti oli Ugedei järjekordsel sõjakäigul India poolsaarele, kus ta hoidis mõnda aega enda käes [[Lahore]]'i, [[Multan]]i, [[Delhi sultanaat]]i ja [[Kashmir]]i.<ref>Jackson. ''Delhi Sultanate''. p. 105.</ref> Ugedei lahendas tüli Korjo ehk [[Korea]]ga, muutes selle vasalliks, ning saatis Mongoli printsessid Korjo printsidele naiseks. Ta hoidis korealased kuulekad piitsa ja prääniku ehk diplomaatia ja sõjalise jõuga.<ref>Bor. p. 186.</ref><ref>Atwood. p. 297.</ref><ref>Henthorn. ''Korea, the Mongol invasions''.</ref>

Jätkus [[Batu-khaan]]i sõjakäik Euroopasse läbi Poola, Ungari ja [[Transilvaania]]. Samal ajal kui üks osa vägedest oli Poola linnu rüüstamas, aeglustasid polovetside, [[moraavia|moraavlaste]], [[Malta ordu]], [[Saksa ordu]] ja [[Templiordu]] ühendväed mongolite edasitungi [[Legnitzi lahing]]us. [[Ungari kuningriik|Ungari]], horvaatide ja Templiordu väed said hävitavalt lüüa [[Mohi lahing]]us 11. aprillil 1241. Mongolid tungisid pidurdamatult edasi [[Boheemia]]sse, [[Serbia]]sse ja [[Austria]]sse ehk [[Saksa-Rooma riik]]i,<ref>Weatherford. p. 157.</ref><ref>Howorth. pp. 55–62.</ref> aga enne kui mongolitel oli võimalik [[Viin]] vallutada, peatas Ugedei surm detsembris 1241 vallutusretke.<ref name="Weatherford. p. 158">Weatherford. p. 158.</ref><ref>Matthew Paris. ''English history'' (trans. by J.A.Giles). p. 348.</ref> Mongolite traditsioon nägi ette, et kõik Tšingis-khaani järglased peavad osalema järgmise suurkhaani valimisel. Batu ja mongoli armee lahkusid Kesk-Euroopast järgmise aasta jooksul.<ref name="Morgan. p. 104">Morgan. ''The Mongols''. p. 104.</ref>

=== Ugedei-järgne võimuvõitlus ===
Pärast Ugedei surma 1241, aga enne järgmist kurultaid, suutis Ugedei lesk Töregene võimu enda kätte võtta. Ta kiusas taga oma mehe muslimist ametnikke ning andis kõrged kohad oma liitlastele. Ta ehitas paleesid, katedraale ja muid võimsaid ehitisi, mis toetasid religiooni ja haridust. Töregene mõjutuste tulemusena toetas enamik mongoli aristokraate uue suurkhaanina ta poega [[Güjük-khaan|Güjüki]]. Kuid Batu, [[Kuldhord]]i valitseja, keeldus tulemast järgmisele ''kurultai''le, kuna ta oli väidetavalt haige ja Mongoolia kliima ei sobinud talle. See patiseis kestis neli aastat, mis nõrgendas impeeriumi ühtsust.<ref>Jackson. ''Mongols and the West''. p. 95.</ref>

Kui Tšingise noorem vend Temuge ähvardas võimu haarata, tuli Güjük Karakorumi oma võimu kindlustamiseks.<ref>The Academy of Russian science and the academy of Mongolian science-Tataro-Mongols in Europe and Asia. p. 89.</ref> Batu nõustus lõpuks saatma oma esindajad [[kurultai]]le, mis toimus 1246. Selleks ajaks oli Güjükist saanud haige alkohoolik, aga tema võidud Mandžuurias ja Euroopas olid andnud talle suurkhaanile sobiva võimsuse. Ta valiti pidulikult tseremoonial, kus osalesid mongolid ja saadikud välisriikidest – vasallriikide juhid, Rooma ja teiste riikide esindajad, kes olid tulnud kohale austuse näitamiseks ja diplomaatiaks.<ref>Weatherford. p. 163.</ref><ref>Man. ''Kublai Khan''. p. 28.</ref>
=== Güyüki valitsusaeg ===
[[Güyük-khaan]] asus võitlema korruptsiooniga ning jätkas oma isa, mitte Töregene, poliitikat. Ta karistas Töregene toetajaid ning andis oma isa ametnikele tagasi nende koha. Selle tulemusena koosnes ta lähikond uiguuri, naimani ja Kesk-Aasia ametnikest ning hiina väejuhtidest, sest nemad olid aidanud ta isa Hiina sõjakäikudel. Güjük jätkas Korea vallutamist, tungis Lõuna-Hiinasse ja Iraaki ning lasi teha üleriigilise rahvaloenduse.

Mitte kõik impeeriumi osad ei olnud nõus Güyüki võimuga. [[Assasiinid]], kelle peameister Hasan Jalalud-Din oli aastal 1221 astunud liitu Tšingis-khaaniga, ei tunnistanud Güyüki võimu ja selle asemel tapsid nad Pärsias Mongoli kindraleid. Güyük määras oma isa parima sõbra Eljigidei [[Pärsia]] armee juhiks ning seadis talle ülesandeks välja juurida [[assasiinid]] ning vallutada [[Abbassiidide kalifaat]] ehk [[Iraan]] ja [[Iraak]].<ref name=atwood-255>Atwood. p. 255.</ref><ref>D.Bayarsaikhan. ''Ezen khaaniig Ismailiinhan horooson uu'' (Did the Ismailis kill the Great Khan)</ref><ref>Weatherford. p. 179.</ref>

Aastal 1248 moodustas Güyük äkki suure armee ja hakkas pealinnast Karakorumist lääne poole marssima. Güjüki eesmärki ei teata: ta võis minna Lähis-Ida vallutama või liikuda oma nõo Batu-khaani vastu Venemaal. Batuni jõudis hoiatus, et Güyük võib midagi üritada. Sellel ajal oli Batu liikumas ida suunas, arvatavasti Güyükile austuse avaldamiseks. Kuid enne Güyüki ja Batu vägede kohtumist suri haiglane ja reisist väsinud Güjük [[Turkestan|Ida-Turkestanis]], kuid arvatavasti ta mürgitati.<ref>Atwood. p. 213.</ref>

Güyüki lesk Ogul Kaimiš üritas võimu enda kätte võtta, kuid tal ei olnud selleks vajalikke oskusi nagu Töregenel ning ta pojad Khoja ja Naku ei lasknud tal vabalt tegutseda. Batu-khaan kuulutas välja kurultai uue suurkhaani valimiseks aastal 1250, aga see pidi toimuma tema territooriumil. Kuna see oli nii kaugel Mongooliast, keeldusid Ugedei ja Tšagatai klannide esindajad osalemast. Kurultai pakkus trooni Batule, kuid ta ei tahtnud seda. Selle asemel toetas ta Möngket, kes oli Tolui poeg ja Tšingise pojapoeg. Mönkge juhtis sellel ajal mongoli vägesid Venemaal, Põhja-Kaukaasias ja Ungaris. Tolui klann asus kohe toetama Möngket, kuid arvestades kurultai vähest osavõttu, polnud Möngkel piisavalt legitiimsust. Batu saatis Möngke Mongooliasse, et korraldada seal uus kurultai. Möngke toetajad kutsusid Ogul Kaimiši, Ugedei ja Tšagatai klannide esindajad nõupidamisele, kuid nad keeldusid tulemast. Ugedei ja Tšagatai printsid ei pidanud Möngket õigeks khaaniks, sest nende arvates võisid ainult Ugedei printsid olla suurkhaanid.<ref>Morgan. ''The Mongols''. p. 159.</ref>

=== Möngke valitsusaeg ===

[[Pilt:Bagdad1258.jpg|pisi|[[Bagdadi lahing (1258)|Bagdadi langemine 1258]], milles Bagdad kaotas oma senise tähtsuse]]

[[Möngke-khaan]] kuulutati uueks suurkhaaniks [[1. juuli]]l [[1251]]. Sellega algas võimuvõitlus, kui kõrgemad kohad anti Tšingise poja Ugedei järglaste asemel Tšingise poja Tolui järglastele. Möngke võimu ei tunnistanud Ugedei ja Tšagatai printsid ning üks neist, Ugedei pojapoeg Shiremun, plaanis teda kukutada. Shiremun viis oma väed kuningliku palee lähedale, kuid Möngket hoiatati. Möngke lasi vandenõud uurida, mis viis vangistamisteni üle kogu riigi. Mitmed Mongoli kõrgklassi liikmed mõisteti süüdi ja hukati, neid võis olla 77 kuni 300, kuid Tšingise järglased saadeti hukkamise asemel riigist välja. Möngke purustas Ugedei ja Tšagatai klannide vastuseisu oma võimule ning jagas riigi lääneosa oma liitlase [[Batu-khaan]]iga. Pärast verist puhastust andis Möngke vangistatutele amnestia, kuid sellest ajast alates oli suurkhaani võim kindlalt Tolui järglaste käes.<ref>Morgan. ''The Mongols''. pp. 103–104.</ref>

Möngke oli tõsine mees, kes järgis esivanemate traditsioone ja vältis alkoholi. Ta oli salliv teiste uskude ja kunstistiilide suhtes, mistõttu ehitati pealinna kaupmeeste kvartal ning budistide, muslimite ja kristlaste pühakojad. Möngke sattus vaimustusse hiina, euroopa ja pärsia arhitektuurist. Ta lasi ehitada suure hõbedast puu, mille oksad väljastasid jooke. Puu valmistas Guillaume Boucher, Pariisi kullassepp.<ref>{{cite journal|title=European captives and craftsmen among the Mongols, 1231–1255|url=https://archive.org/details/sim_historian_spring-2010_72_1/page/122|author=Guzman, Gregory G.|journal=[[The Historian]]|volume=72|issue=1|pages=122–150|date=Kevad 2010|doi=10.1111/j.1540-6563.2009.00259.x|issn=0018-2370}}</ref>

Möngke alustas majandusreformidega, mis pidid muutma valitsuse kulutused ettearvatavamaks. Ta õukond vähendas valitsuse kulutusi ja keelas ülikutel ning sõduritel tsiviilisikuid segada või edikte ilma khaani nõusolekuta välja anda. Ta muutis maksusüsteemi ning üritas alama klassi maksukoormat vähendada. Lisaks tugevdas ta postijaamade kaitset. Möngke kuulutas aastal 1252 välja üleriigilise rahvaloenduse, mille teostamiseks kulus mitu aastat. Viimasena loeti üle [[Novgorodi vabariik|Novgorod]] aastal 1258.<ref>Allsen. ''Mongol Imperialism''. p. 280.</ref>

Oma võimu kindlustamiseks määras ta oma vennad [[Hulagu]] ja [[Hubilai]] vastavalt Pärsia ja mongolite Hiina juhtideks. Impeeriumi lõunaosas jätkas ta oma eelkäijate võitlust [[Songi dünastia]]ga. Hubilai vallutas [[Dali kuningriik|Dali kuningriigi]] 1253. aastal. Möngke kindral Qoridai stabiliseeris olukorra Tiibetis ning budistide kloostrid pidid tunnistama mongolite ülemvõimu. Sübedei poeg Uryankhadai hoidis 1258. aastal ajutiselt enda käes Põhja-Vietnami.<ref name=atwood-255/>
[[Pilt:MongolEmpire.jpg|pisi|Mongolite riik [[Möngke-khaan]]i (1251–1259) surma järel]]
Stabiliseerinud majanduse, hakkas Möngke otsima võimalusi impeeriumi laiendamiseks. 1253. ja 1258. aasta kurultaidel Karakorumis otsustas ta rünnata Lähis-Ida ja Lõuna-Hiinat. Islamimaailma keskpunkt oli tol ajal Bagdad, kuid selle võimsus ei suutnud vastu panna mongolite hordidele. Kui [[Bagdadi kaliif]] al-Mustasim keeldus mongolitele alistumast, vallutati [[Bagdad]] aastal 1258. Mongolid rüüstasid ja tapsid kümneid tuhandeid ning seda sündmust loetakse üheks kõige katastroofilisemaks islami ajaloos. [[Abbassiidide kalifaat|Abbassiidide kalifaadi]] hävitamisega olid mongolitel Lähis-Idas vabad käed ning peagi ründasid nad teel Süüriasse teisi piirkonna riike. Mongolite ülemvõimu tunnistasid [[Kiliikia Armeenia kuningriik|Kiliikia]] armeenlased, [[Antiookia]] ja [[Tripoli]] kristlased ning Rumi sultanaadi [[Seldžukid]], kelle abil jätkasid mongolid muslimite alade vallutamist. Mõned linnad alistusid ilma vastupanuta, teised, näiteks [[Mayafarriqin]], üritasid end kaitsta, kuid nende elanikud tapeti ning linnadest jäid järele ainult varemed.<ref>Morgan. ''The Mongols''. pp. 132–135.</ref>

Samal ajal rüüstas Batu-khaani järglane ja noorem vend [[Berke]] [[Leedu suurvürstiriik]]i, selle alasid [[Ukraina ajalugu|Ukrainas]], [[Valgevene ajalugu|Valgevenes]] ja [[Poola Kuningriik]]i. Pinged hakkasid tekkima riigi loode- ja edelaosa vahel, sest Batu arvates oli Hulagu Lähis-Ida vallutamine osa salaplaanist vähendada Batu mõjuvõimu regioonis.<ref>Morgan. ''The Mongols''. pp. 127–128.</ref>

[[Pilt:Mongol raids in Syria and Palestine 1260.svg|pisi|Mongolite sõjakäik 1260. aastal [[Süüria ajalugu|Süüria]] ja [[Palestiina (ajalooline piirkond)|Palestiina]] aladele [[Lähis-Ida ajalugu|Lähis-Idas]]]]
=== Lagunemine ===

==== Vaidlus troonipärimise üle ====
Impeeriumi lõunaosas oli Möngke isiklikult juhtimas Hiina vallutamist. Sõjaretk oli edukas, kuid ei edenenud piisava kiirusega ning seetõttu ei tõmbunud mongolid tagasi nagu tavaliselt, kui ilmad muutusid soojemaks. Mongoli vägedes puhkes verine [[epideemia]] ning üks selle ohver oli ka Möngke, kes suri 11. augustil 1259. Algas uus peatükk mongolite ajaloos, sest järjekordselt tuli valida uus [[khaan]]. Mongoli väed üle kogu riigi lõpetasid sõdimise ja kogunesid ''[[kurultai]]''le.<ref>Lane. p. 9.</ref>

Mönkge vend [[Hulagu]] lõpetas oma eduka kampaania Süürias, jättes vallutatut kaitsma väikse üksuse kindral Kitbuqa juhtimise all. Muslimid kasutasid mongolite ajutist nõrkust ära ning aastal 1260 kohtusid [[mamelukid]] mongolitega [[Palestiina (piirkond)|Palestiina]] [[Galilea]]s [[Ain Jaluti lahing]]us. Mongolid said lüüa ja Kitbuqa hukati. Pärast seda lahingut ei suutnud mongolid enam kunagi tungida [[Süüria ajalugu#Mamelukid|Süüriast]] kaugemale.<ref>Morgan. ''The Mongols''. p. 138.</ref>

Mönkge ja Hulagu kolmas vend [[Hubilai]] oli Möngke surma ajal [[Huai jõgi|Huai jõe]] juures Hiinas. Selle asemel et pealinna naasta, jätkas ta pealetungi Wuchangi piirkonda Hiinas, [[Jangtse]] jõe lähedal. [[Tolui-khaan]]i poegadest noorim vend Arig Böke kasutas ära Hulagu ja Hubilai puudumist ning lasi end kõigi perekonna esindajate poolt [[suurkhaan]]iks kuulutada. Saanud sellest teada, korraldas Hubilai omakorda ''kurultai'' Kaipingis, kus peaaegu kõik Mandžuuria ja Põhja-Hiina mongolid ta kandidatuuri toetasid.<ref name="Morgan. p. 104"/>
[[Pilt:YuanEmperorAlbumKhubilaiPortrait.jpg|vasakul|pisi|[[Hubilai]], Tšingis-khaani pojapoeg ja [[Yuani dünastia]] rajaja. Maal aastast 1294]]

==== Toluiidide kodusõda ====

Hubilai ja Arig Böke tüli eskaleerus peagi täiemahuliseks sõjaks. Hubilai armee hävitas Arig Boke toetajad ja vallutas Lõuna-Mongoolia. Probleeme tekitasid ka nende sugulased, Tšagataid. Hubilai saatis Abishka, talle lojaalse Tšagatai printsi, üle võtma võimu Tšagatai perekonnale kuuluval alal. Kuid Arig Böke püüdis ta kinni ning tappis ta ja laskis kroonida oma mehe Alghu. Hubilai blokeeris vilja sisseveo Mongooliasse, põhjustades näljahäda. Hubilai vallutas kiirelt [[Karakum (Türkmenistan)|Karakorumi]], kuid Arig Böke kogus end ja vallutas pealinna tagasi aastal 1261.<ref>Wassaf. p. 12.</ref><ref>Jackson. ''Mongols and the West''. p. 109.</ref><ref>Barthold. ''Turkestan''. p. 488.</ref>

[[Ilkhanaat|Ilkhanaadis]] tegutsev Hulagu jäi Hubilaile lojaalseks, kuid aastal 1262 algasid kokkupõrked [[Kuldhord]]i valitseva [[muslim]]ist nõo [[Berke-khaan|Berkega]]. Berket vihastas ebaõiglane sõjasaagi jaotamine ja muslimite massiline tapmine, nii et Berke kaalus 1259–1260 Hulagu võimu vastu [[Gruusia ajalugu#Mongolite sissetung ja Gruusia kuningriigi hääbumine|mässava Gruusia kuningriigi]] toetamist.<ref>L. N.Gumilev, A. Kruchki. ''Black legend''</ref> Berke leidis liitlase [[Egiptuse ajalugu|Egiptuse]] [[Mamelukkide riik|mamelukkide]] näol ning ta toetas ka Hubilai vaenlast, Arig Böket.<ref name=barthold>Barthold. ''Turkestan down to the Mongol invasion''. p. 446.</ref> Hulagu suri 8. veebruaril 1265 ning Berke tahtis seepeale Hulagu maid vallutama minna, kuid suri teel olles. Tšagatai khaaniriigi valitseja Alghu-khaan suri samuti ainult mõni kuu hiljem ning Hubilai nimetasis Tšagatai uueks juhiks Alghu poja Abaqa. Kuldhordi juhiks määras Hubilai Batu pojapoja Möngke Temüri. Ariq Böke alistus Hubilaile Shangdus 21. augustil 1264.<ref>Weatherford. p. 120.</ref>

Impeeriumi lõunaosas olid mongolid pärast Xiangyangi vallutamist aastal 1273 väga lähedal [[Songi dünastia]] kukutamisele. Et võita hiinlaste toetus, nimetas Hubilai aastal 1271 oma režiimi ümber [[Yuani dünastia]]ks. Hubilai viis pealinna [[Hanbalõk|Dadusse]], mis on tänapäevase [[Peking]]i eellane, kuid teised mongolid pidasid Hubilai liigset [[hiina kultuur]]i soosimist kohatuks.<ref>Man. ''Kublai Khan''. p. 74.</ref><ref>Sh.Tseyen-Oidov – Ibid. p. 64.</ref> Kuid mongoli kampaaniad Lõuna-Hiina vastu õnnestusid ning aastal 1276 kukutati lõplikult Songi dünastia, mis tegi mongolitest esimesed mitte-hiinlased, kes on vallutanud kogu Hiina. Hubilai rajas võimsa impeeriumi, ehitades kanaleid, kaubasadamaid ning toetades kunsti ja teadust. Tema ajal avati Hiinas 20 166 avalikku kooli.<ref name=man/>

Kindlustanud oma võimu, võis Hubilai vaadata oma valduste piiridest kaugemale. Vallutusretked [[Birma]], [[Vietnam]]i, [[Sahhalin]]i ja [[Champa]]sse läksid kalliks maksma, kuid Hubilai suutis need maad muuta ainult oma vasallideks. Mongolite katsed vallutada Jaapanit (1274 ja 1280) ning Jaavat (1293) kukkusid läbi.<ref name=man>Man. ''Kublai Khan''. p. 207.</ref> Võimuvõitlus Tšingis-khaani perekonna harude vahel siiski jätkus, kuid need tülid ei takistanud Mongoli impeeriumi majanduslikku ja kaubanduslikku edu.<ref>Weatherford. p. 195.</ref>
[[Pilt:Emperor Chengzong of Yuan China.png|vasakul|pisi|[[Temür-khaan]], Hubilai pojapoeg ja [[Yuani dünastia]] keiser. 14. saj illustratsioon]]

=== Võimuvõitlus ===
[[Pilt:VoyagesOfRabbanBarSauma.jpg|pisi|270px| Rabban Bar Sauma, [[Hubilai]] ja Ilkhanaadi khaani Arghuni saadik, reisis Dadust Euroopasse, külastades Roomat, Pariisi ja [[Bordeaux]]'d, kohtudes selle perioodi tähtsate valitsejatega aastatel 1287–1288]]
13. sajandi lõpul leidsid Mongolite riigis aset suured muutused. [[Hubilai]], kes oli [[1279]]. aastaks vallutanud kogu [[Hiina ajalugu#Yuani ehk mongolite dünastia (1271–1368)|Hiina]] ning asutanud [[Yuani dünastia]], suri aastal 1294 ning ta järglaseks sai ta pojapoeg [[Temür-khaan]], kes jätkas Hubilai poliitikat.

[[Ilkhanaat]] jäi Yuani dünastiale lojaalseks, kuid neile valmistasid peavalu riigi edelaosas kasvavad [[islam]]istlikud meeleolud. Kui aastal 1295 sai Ilkhanaadi valitsejaks Mahmud Gazan, kes võttis enda usuks [[islam]]i, muutus Mongoli Pärsia üha enam ja enam islamistlikuks. Sellest hoolimata tugevdas Gazan sidemeid Yuani dünastiaga, et saada endale liitlane [[Kuldhord]]i vastu, kes ihaldas lähedalasuvat Gruusiat. Gazan hakkas Yuani õukonda saatma andameid, üritas teistele khaanidele näidata, et Temür on sobilik suurkhaan, ning soodustas Ilkhanaadi ja Yuani dünastia vahelist kultuurilist ja teaduslikku koostööd.<ref>Allsen. ''Culture and Conquest''. pp. 32–35.</ref>
[[Pilt:Mongol dominions1.jpg|pisi|Mongolite [[dominioon]]id, 1300–1405: [[Kuldhord]], [[Sinine hord]], [[Valge hord]], [[Suurhord]], [[Siberi khaaniriik]], [[Tšagatai khaaniriik]], [[Ilkhanaat|Ilkhanaadi]] [[Timur]]i kontrolli all olnud alad 1405 ja Suurkhaanide [[Hiina ajalugu#Yuani ehk mongolite dünastia (1271–1368)|Hiina impeerium]]]]
Kuigi Gazan oli [[muslim]], jätkas ta oma eelkäijate sõda Egiptuse [[mamelukid|mamelukkidega]] ning rääkis oma nõunikega mongoli keeles. Ta võitis mamelukke [[Wadi al-Khazandari lahing]]us aastal 1299, kuid Süüriat suutis Gazan hoida lühikest aega, sest probleeme tekitasid Tšagatai khaaniriigi pidevad rüüsteretked. Tšagatai khaani Kaidu vastu ühinesid seepeale Kuldhordi ja suurkhaani väed ning aastal 1301 ta tapeti ning asendati rahulikuma juhi Duwa'ga.<ref>Rene Grousset. ''The Empire of the Steppes''</ref><ref>Atwood. p. 445.</ref>

1303 hakkas Yuani keiser Temür vastu võtma andameid Shani rahvalt [[Tai]]s ning see tähendas mongolite lõunaekspansiooni lõppu. Mõned mongolid, khaan Duwa juhtimisel, tahtsid lõpetada omavahelise sõdimise ning ühineda Temür-khaani valitsemise alla. Aastal 1304 kiitsid kõik khaaniriigid heaks rahulepingu ja tunnustasid Temüri ülemvõimu.<ref>Vernadsky – ''The Mongols and Russia''. p. 74.</ref><ref>Oljeitu's letter to Philipp the Fair</ref><ref>J.J.Saunders – ''The History of the Mongol conquests''</ref><ref>Howorth. p. 145.</ref>

== Märkused ==
<references group="Märkus"/>

== Vaata ka ==
*[[Mongolite vallutused]]
* [[Kuldhord]], [[Sinine hord]], [[Valge hord]] ja [[Suurhord]]
* [[Timur]] või Tamerlan

== Viited ==
{{viited}}

== Kirjandus ==
* {{cite book|author=Allsen, Thomas T.|title=Mongol Imperialism: The Policies of the Grand Qan Möngke in China, Russia, and the Islamic Lands, 1251–1259|isbn=978-0-520-05527-6|year=1987|publisher=University of California Press}}
* {{cite book|author=Allsen, Thomas T.|title=Culture and conquest in Mongol Eurasia|year=2004|publisher=Cambridge University Press|location=Cambridge, UK|isbn=978-0-521-60270-9}}
* {{Cite book|author=Amitai-Preiss, Reuven|title=Mongols and Mamluks: The Mamluk-Ilkhanid War, 1260–1281|url=https://archive.org/details/mongolsmamluksma0000amit|year=1995|location=Cambridge, UK; New York, USA|publisher=Cambridge University Press|isbn=978-0-521-46226-6}}
* {{Cite book|author=Atwood, Christopher P.|title=Encyclopedia of Mongolia and the Mongol Empire|url=https://archive.org/details/encyclopediaofmo0000atwo|year=2004|location=New York, USA|publisher=Infobase Publishing|Facts on File, Inc.|isbn=0-8160-4671-9}}
* {{cite book|author=Barfield, Thomas Jefferson|year=1992|publisher=Blackwell|isbn=978-1-55786-324-9|title=The perilous frontier: nomadic empires and China}}
* {{Cite book|publisher = Infobase Publishing|isbn = 978-1-4381-0318-1|last = Burgan|first = Michael|title = Empire of the Mongols|date = 2005|location=New York, USA}}
* {{cite book|author=Diamond, Jared|year=1997|title=Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies|url=https://archive.org/details/gunsgermssteelfa0000diam|publisher=W.W. Norton & Co.|location=New York, USA|isbn=0-393-06131-0}}
* {{cite book|author=Finlay, Robert|title=The Pilgrim Art: Cultures of Porcelain in World History|url=https://archive.org/details/pilgrimartcultur0000finl|publisher=University of California Press|location=Berkeley, California, USA|year=2010|isbn=978-0-520-24468-9}}
* {{cite book|author=Foltz, Richard C.|title=Religions of the Silk Road: Overland Trade and Cultural Exchange from Antiquity to the Fifteenth Century|url=https://archive.org/details/religionsofsilkr0000rich|location=New York, USA|publisher=St. Martin's Press|year=1999|isbn=0-312-23338-8 }}
* {{cite book|author=Franke, Herbert|editor=Twitchett, Denis; Fairbank, John King|title=Alien Regimes and Border States, 907–1368|volume=6|work=The Cambridge History of China|publisher=Cambridge University Press|location=Cambridge, UK; New York, USA|year=1994|isbn=978-0-521-24331-5}}
* {{Cite book|author=Grousset, Rene|title=The Empire of the Steppes: a History of Central Asia (translated from French by Naomi Walford).|url=https://archive.org/details/empireofsteppes00grou|location=New Brunswick, New Jersey, USA|publisher=Rutgers University Press|year=1970}}
* {{cite book|author=Halperin, Charles J.|title=Russia and the Golden Horde: The Mongol Impact on Medieval Russian History|url=https://archive.org/details/russiagoldenhord0000halp|publisher=Indiana University Press|year=1985|isbn=0-253-20445-3|location=Bloomington, Indiana, USA}}
* {{cite book|author=Howorth, Henry H.|title=History of the Mongols from the 9th to the 19th Century: Part I: The Mongols Proper and the Kalmuks|location=New York, USA|publisher=Burt Frankin|year=1965}}
* {{cite journal|author=Jackson, Peter|title=The dissolution of the Mongol Empire|journal=Central Asiatic Journal|volume=XXXII|year=1978|pages=208–351}}
* {{cite book|last= Jackson|first=Peter|title=The Delhi Sultanate: A Political and Military History|year=2003|publisher=Cambridge University Press|location=Cambridge, UK; New York, USA|isbn=0-521-54329-0}}
* {{Cite book|author=Jackson, Peter|location=Harlow, UK; New York, USA|title=The Mongols and the West: 1221–1410|year=2005|publisher=Longman|isbn=978-0-582-36896-5}}
* {{cite book|author=Lane, George|title=Daily life in the Mongol empire|url=https://archive.org/details/dailylifeinmongo0000lane|year=2006|isbn=978-0-313-33226-5|publisher=Greenwood Press|location=Westport, Connecticut, USA}}
* {{cite book|author=Man, John|title=Genghis Khan: Life, death and resurrection|url=https://archive.org/details/genghiskhanlifed0000manj_u0e8|isbn=978-0-312-36624-7|year=2004|publisher=Thomas Dunne Books|location=New York, USA}}
* {{cite book|author=Man, John|title=Kublai Khan: from Xanadu to superpower|url=https://archive.org/details/kublaikhanfromxa0000manj|publisher=Bantam Books|year=2007|isbn=978-0-553-81718-8}}
* {{cite journal|author=Morgan, David|title=The Mongols and the Eastern Mediterranean: Latins and Greeks in the Eastern Mediterranean after 1204|editor=Arbel, B.; et al.|journal=Mediterranean Historical Review|volume=4|issue=1|date=juuni 1989|page=204|doi=10.1080/09518968908569567|issn=0951-8967|publisher=Routledge|location=Tel Aviv, Illinois, USA}}
* {{cite book|author=Morgan, David|title=The Mongols|edition=2nd|year=2007|publisher=Blackwell Publishing|location=Malden, Massachusetts, USA; Oxford, UK; Carlton, Victoria, Australia|isbn=978-1-4051-3539-9}}
* {{Cite book|author=Prawdin, Michael (pseudonym for Charol, Michael)|date=2005<!--siin oli algselt 1940/1961-->|publisher=Collier-Macmillan Canada|title=Mongol Empire|isbn=1-4128-0519-8|location=New Brunswick, New Jersey, USA}}
* {{cite book|author=Ratchnevsky, Paul|editor=Haining, Thomas Nivison (translator)|publisher=Wiley-Blackwell|year=1993|isbn=8780631189497|title=Genghis Khan: his life and legacy|url=https://archive.org/details/genghiskhan00paul}}
* {{cite book|author=Rossabi, Morris|title=China among equals: the Middle Kingdom and its neighbors, 10th-14th centuries|publisher=University of California Press|year=1983|isbn=0-520-04383-9|location=Berkeley, California, USA}}
* {{Cite book|publisher = Scarecrow Press|isbn = 978-0-8108-6191-6|last = Sanders|first = Alan J. K.|title = Historical dictionary of Mongolia|date = 2010|location=Lanham, Maryland, USA}}
* {{Cite book|publisher = University of Pennsylvania Press|isbn = 978-0-8122-1766-7|last = Saunders|first = John Joseph|title = The history of the Mongol conquests|year= 2001|location=Philadelphia, Pennsylvania, USA}}
* {{cite book|author=Rybatzki, Volker|title=The early mongols: language, culture and history|isbn=97880933070578|year=2009|publisher=Indiana University}}
* {{Cite book|publisher = Boydell & Brewer|isbn = 978-1-84383-596-7|editor = Rogers, Clifford J.; DeVries, Kelly; France, John|title = Journal of Medieval Military History|location=Woodbridge, Suffolk, UK|volume =8|date=november 2010|chapter=Numbers in Mongol Warfare|author=Sverdrup, Carl|url=http://books.google.com/?id=4jHEwSc2gEMC&pg=PA109&dq=devries+mongols#v=onepage&q&f=false}}
* {{cite book|author=Vladimortsov, Boris|title=The life of Chingis Khan|publisher=B. Blom|year=1969}}
* {{cite book|author=Weatherford, Jack|year=2004|title=Genghis Khan and the Making of the Modern World|location=New York, USA|publisher=Three Rivers Press|isbn=0-609-80964-4}}

== Välislingid ==
{{Commonskat|Mongol Empire}}
* [http://www.youtube.com/watch?v=szxPar0BcMo&list=UUX6b17PVsYBQ0ip5gyeme-Q&index=3&feature=plcp Wait For It...The Mongols!: Crash Course World History #17] youtube.com
* [http://forte.delfi.ee/news/militaaria/mis-ajas-mongolid-1242-aastal-ungarist-pogenema?id=74690087 ''Mis ajas mongolid 1242. aastal Ungarist põgenema''?] www.FORTE.ee, 01. juuni 2016.

{{Impeeriumid}}

[[Kategooria:Ajaloolised riigid]]
[[Kategooria:Aasia ajaloolised riigid]]
[[Kategooria:Aasia keskaja riigid]]
[[Kategooria:Mongolite riik| ]]