Kumari kanal
Kumari kanal (varem ka Kumaru kanal, harvem Muhu väina kanal[1], Slava kanal[2]) on Esimese maailmasõja ajal loodud põhja–lõuna-suunaline kanal läbi Väinamere madalate osade. See oli lühikest aega alternatiivseks faarvaatriks madalamale peamisele Muhu väina laevateele.
Kanal loodi seoses vajadusega lühendada suurte laevade mereteed Liivi lahest Soome lahte ning seoses Rohuküla sõjasadamaga.
Asukoha kirjeldus
Kumari kanal algab Vormsi ja Hiiumaa vahelt, täpsemalt Harilaiust 3,5 kilomeetrit lõunakagus. Seal on meri on 8 meetrit sügav. Kanal läheb Kumari laiu ja mandri vahelt läbi ning lõppeb Muhu kirderanniku juures Papilaiust 2 kilomeetrit läänes, kus meri on 9 meetrit sügav.[3] Kanali pikkus on 35 kilomeetrit.
Põhjaosas on meri kanali kõrval keskmiselt 8 meetri sügavune, lõunaosas 5–6 meetrit sügav.[4]
Mõnikord vaadeldakse Kumari laiu juures olevat 15 kilomeetri pikkust[5] kanali lõunapoolset osa eraldi, sest seda oli tarvis märkimisväärselt rohkem süvendada.
Kumari madal asub Kumari laiust umbes 5 kilomeetrit lääneloodes[3], suhteliselt kaugel Kumari kanalist.
Kumari riff ulatub Kumari laiust umbes 12 kilomeetrit lõunasse[3] ja kulgeb kanali lõunaosaga paralleelselt, eraldades kanali teisest põhja–lõuna-suunalisest faarvaatrist, mis läheb Sipelgarahust lääne poolt.
Eeltöö
Muhu väina saared ja rannik kaardistati põhjalikult triangulatsiooni meetodil aastatel 1849–1851. Kumarist laiust läände ja itta jäänud faarvaatrid ja magnetilised hälbed mõõdistati 1886–1887.[5]
Süvendustööd
Kanal loodi aastatel 1915–1916[5]. Süvendustöödel osales tuntud eesti hüdrograaf Johan Mey.
Pärast süvendustöid oli kanal 35,0 kilomeetrit pikk, 60 meetrit lai ja 8 meetrit sügav[5][6] (leidub ka andmeid, et sügavus oli minimaalselt 8,1 meetrit[1]). Hilisematel andmetel oli kanal 19 meremiili pikk, 53 meetrit lai ja 7,5 meetrit sügav[3]. Ainult Kumari laiu ja Puise poolsaare vahelt on kanal kitsam, sealne paeseljak kaevati läbi 43 meetri laiuselt[6].
Kumari kanali loomine koos teiste samaaegsete Väinamere süvendustöödega (Rukki, Soela, Kuivarahu, Voosi kanalite loomine) oli üks suuremaid süvendustöid Venemaa Keisririigis.[5]
Kasutamine
Kanali faarvaater moodustub sirglõikudest. Kursid ja sihid olid 1927. aastal järgnevad.[3]
- Kurss 149° alates Hari päevamärgi ja tuuleveski sihist
- Kurss 160° pärast Eerikulaiust möödumist
- Puise nina ja Saastna mõisa hoonete siht
- Papilaiu põhjaosa (endine päevamärk/paak) ja Kesselaiu metsa idaots
Viimase lõigu moodustab kurss ligikaudu 220° Raugi ülemise tulepaagi poole.[4]
Takistavad asjaolud
Esimese maailmasõja ajal uputati laevatee sulgemiseks Valgerahu juurde kaks laeva (Arteltšik ja Zimmermann), 1917. aastal[1] lasti Papilaiu juures põhja aurik Slava.[3] Viimane ulatus esialgu üle veepinna, kuid 1933–1937 lammutati enamik laevast ja väidetavalt jäi alles vaid kiil.[1] Arteltšik ja Zimmermann on tänini Valgerahust 1 meremiil idakirdes vee all.
Mõned aastad pärast kanali loomist tekkisid probleemid ka kanali ummistumisega, mistõttu kirjutas Johan Mey, et kanalit tuleb korrashoidmiseks aeg-ajalt uuesti süvendada.[5]
Kaardid
Esimesed eestikeelsed merekaardid Väinamere (ja Kumari kanali) kohta anti välja 1921. Üldse oli tegemist 4., 5. ja 8. eestikeelse merekaardiga (kaart nr. 4 "Hari–Kumaru" ja nr. 5 "Kumaru–Kessu", mõõtkava kummalgi 1:33600; kaart nr. 8 "Muhu väin, üldkaart", mõõtkava 1:131566).[5]
Kanali faarvaater on märgitud ka uuematele Veeteede Ameti merekaartidele.
Tänapäev
Põhjapoolne osa Hari kurgust kagusse on kasutatav peaaegu kuni Kumari laiu pikkuskraadini, sest selles piirkonnas on meri ka kanali kõrval suhteliselt sügav[4]. Kumari kanali lõunapoolset osa tänapäeval ei kasutata, see on ummistunud ja liiklemist segavad laevavrakid[2]. See pole ka meremärkidega tähistatud.
Meinhard Saarkopli järgi on vajaduse korral võimalik kanalit siiski kasutada[1].
Hari kurgu–Suure väina laevatee (peamine Muhu väina laevatee) kuni umbes 5 meetrise süvisega laevadele kulgeb Kumari laiust ja Sipelgarahust läänes. See on lühem, kuid umbes 3 meetrit madalam kui Kumari kanal pärast süvendustöid.
Kanaliga ristub Rohuküla–Heltermaa laevatee.
Suur osa kanalist jääb Matsalu rahvuspargi territooriumile.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Meinhard Saarkoppel. 90 aastat Slava hukust. Muhulane, august 2008
- ↑ 2,0 2,1 Väinamere laevateed. (1996). – Mereleksikon. 1 kd. Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 491
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Johan Mey. Eesti loots: meresõidu ja lootsiasjanduse käsiraamat: hüdrograafiline kirjeldus Eesti rannikust ja merest, Tallinn 1927, lk 160–165
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Maa-ameti ajaloolised kaardid. NL topokaart 1945–1952
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 Johan Mey. Lühike ajaloolik ülevaade hüdrograafilisest meremõõtmisest Eestis ja mis sel alal Eesti Iseseisvuse ajal tehtud. – Topo-hüdrograafia aastaraamat / Kaitsevägede Staabi topo-hüdrograafia osakond, Tallinn 1924, lk 11, 12, 16, 17, 19, 36
- ↑ 6,0 6,1 Johan Mey. Eesti rannik ja meri. – Eesti loodus. Äratrükk koguteosest "Eesti", Tartu 1925, lk 20, 25
Välislingid
- Heino Mardiste. Väinameri – sisemeri. – Uurimisretked Väinamere laidudele, Keskkonnainvesteeringute Keskus 2007 (pdf), lk 17