Roherähn

Roherähn
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Rähnilised Piciformes
Sugukond	Rähnlased Picidae
Perekond	Rähn Picus
Liik	Roherähn
Binaarne nimetus
Picus viridis (Linnaeus, 1758)

Roherähn ehk meltsas (Picus viridis L.) on linnuliik rähniliste seltsist rähnlaste sugukonnast rähni perekonnast.

Roherähn on Euroopa rähnidest vahest kõige tuntum, kuigi mitte alati kõige tavalisem. Ta paistab silma oma suuruse, efektse välimuse ja valjude häälitsustega.

Kirjeldaja

Liigi teaduslik nimi pärineb Carl von Linnélt (1758).

Levila

Roherähn esineb suuremas osas Euroopast ning Aasia lääneosas. Roherähn on Eestis viimasel kahel kümnendil muutunud kõige haruldasemaks rähniks, viimase hinnangu järgi on tema pesitsusaegne arvukus kõigest 50 – 100 paari, talvine arvukus 100 – 200 isendit.

Välimus

Suurus

Roherähn on turteltuvi suurune. Tema pikkus on 30...36 cm, tiibade siruulatus 45...51 cm.

Värvus

Roherähn on väga roheline (oliivroheline). Ta ei torka maastikul alati hästi silma. Nähtavus oleneb suurelt jaolt valgusest.

Isas- ja emaslinnu sulestik on sarnane. Mõlemad on ülaltpoolt tumerohelised ja altpoolt kollakasrohelised. Kroon ja kukal on vaarikpunased.

Isaslind erineb selle poolest, et vurrude kohal oleva musta triibu keskel on vaarikpunane.

Silmade ja noka vahelised alad ning silmade ümbrus on nii emasel kui ka isasel mustad, välja arvatud Pürenee poolsaarel elaval alamliigil Picus viridis sharpei, kellel must piirkond puudub.

Keha tagaosa on kroomkollane. Lennusulgede välisvõrk on musta-valgetriibuline.

Nokk ja jalad on tumehallid.

Mõlemast soost poegadel on noka alus vaarikpunane. Ülaosa on triibuline, alaosa triibuline, vöödiline ja tähniline.

Elupaik

Roherähn elab tavaliselt avatumal maastikul kui kirjurähnid.

Ta elab vanades metsaparkides ning vanade puudega avamaastikul, mitte tihedates puistutes.

Käitumine

Kuigi roherähn on suur ja raske, lendab ta kergelt ja hoogsalt.

Ta laskub tüvele või oksale ning hakkab diagonaalis või spiraalselt kiirete jõnksuliste hüpetega ülespoole liikuma, peatudes aeg-ajalt, pea taha kallutatud ja nokk kere suhtes täisnurga all. Ta koputab ägedalt vastu puukoort, tõenäoliselt kuulatades, kas selle all leidub tema saakloomade poolt tehtud õõnsusi. Harva laskub ta veid allapoole, saba ees.

Ta püüab putukaid, ajades oma pika keele välkkiirelt välja, nii et putukas jääb kleepuva süljega kaetud keeleotsa külge.

Varakevadest kuni suveni hüüab roherähn "pluu, pluu, pluu". See naeru meenutav häälitsus on tüüpiline metsahääl. Rahvas on seda "laulu" pidanud läheneva vihma märgiks, kuid see ei pea paika. Kuigi ka roherähni on kuuldud vastu puud "trummeldamas", ei kasuta ta sellist häälitsust nii sageli nagu kirjurähnid. Ohusignaaliks on eriti rõhutatud naer.

Toit on samasugune nagu kirjurähnidel, ainult et roherähnile meeldivad sipelgad. Ta ründab metsas suuri sipelgapesi, lükates pesa katvad männiokkad nokaga kõrvale ning näpsates sipelgad keelega. Sipelgaid otsides võib ta puudest kaugele minna.

Paljunemine

Pesaõõnsus sarnaneb kirjurähnide omaga, kuid suurem. See võib olla umbes meetri kõrgusel maapinnast või kõrge puu otsas.

Aprilli lõpus või mai alguses muneb roherähn puidukildudele seitse läikivat valget muna. Tal on aastas ainult üks kurn.