Mikrofon
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Mikrofon on andur, mis muundab helivõnkumised elektrilisteks võnkumisteks.
Dünaamilised mikrofonid sarnanevad konstruktsioonilt dünaamiliste valjuhääldajatega, heli liigutab membraani kaudu mähist magnetväljas. Väikese väljundtakistuse tõttu on tavaliselt kokku ehitatud sobitustrafoga. Piesoelektriline mikrofon kasutab mõnede ainete omadust mehaanilise jõu toimel tekitada oma pinnal elektrivälja. Kondensaatormikrofonides tekitab muutuva elektri pinge heli mõjul elektriliselt laetud või elektreetist membraan. Elektreetmikrofon sarnaneb konstruktsioonilt tavalisele kondensaatormikrofonile. Elektreetmembraani kasutamisel on selleks tavaliselt 6...12 μm paksune, ülapinnalt aurustamismenetlusel kullatud teflonkile. Pindlaengu, tiheduseks kujuneb siis culonit ruutmeetrile, mida saab toimelt võrrelda tavalises kondensaatormikrofonis elektroodide vahele rakendatud 70-voldise pingega. Teine võimalus on luua elektreetmikrofoni on katta püsielektrood elektreediga, näiteks kaltsiumtitanaadist (CaTiO3) õhukese plaadiga.
Mikrofoni väga suure sisetakistuse tõttu on ta tavaliselt kokku ehitatud kas väljatransistori või vastava integraallülitusega mis peab sobitama signaali nivoo enne võimendit — seetõttu kutsutakse seda ka sobitusastmeks. Suuresti sellest sobitatusest sõltuvad ka mikrofoni talitlusandmed.
Süsimikrofonid olid pikka aega ainsad telefonides kasutatavad mikrofonid. Heli liigutab membraani, membraan avaldab survet söepulbrile mille takistus muutub. Piisavalt tugeva väljundi tõttu ei vajanud telefonis võimendajat. Heli kvaliteet oli suhteliselt halb aga kõne jaoks piisav.