John Franklin
John Franklin (16. aprill 1786 – 11. juuni 1847) oli Briti mereohvitser ja Arktika uurija.
1819–1822 juhtis Franklin ekspeditsiooni, mis pidi uurima Kanada rannikut Coppermine'i jõe suudmest ida poole. Ekspeditsioon ebaõnnestus puuduliku varustamise tõttu ja ekspeditsiooni 20 liikmest suri 11, peamiselt nälga, kuid oli ka vähemalt üks mõrv. Ellujäänud olid sunnitud sööma samblikke ja isegi oma nahksaapaid. See andis Franklinile hüüdnime "Mees, kes sõi ära oma saapad". Surnuid olnuks veelgi rohkem, kui kohatud indiaanlased poleks neid aidanud.
Franklin oli 1836–1843 Tasmaania, mida tollal nimetati Van Diemeni maaks, kuberner. Kubernerina püüdis ta reformida kohalikku sunnitöökolooniat, aga põrkus ülejäänud ametnike vastuseisule. Tema abikaasa Jane Franklin töötas ülikooli, muuseumi ja botaanikaaia rajamiseks Tasmaaniasse.
Ta suri Kanada Arktikas loodeväila leidmiseks korraldatud ekspeditsioonil. Sellel osalesid kaks laeva "Erebus" ja "Terror" kokku 129 mehega, kes kõik hukkusid külma, nälja, tuberkuloosi, pliimürgituse, kopsupõletiku, botulismi ja skorbuudi tagajärjel. Ekspeditsioon jättis maha kõigest kaks teadet, millest esimene kirjutati 28. mail 1847 ning selle järgi oli ekspeditsiooniga veel kõik korras. Kaks nädalat hiljem Franklin siiski suri. Tema haud on teadmata, aga tõenäoliselt ta maeti Kuningas Williami saarele. Teine teade kirjutati sama paberi äärtele 25. aprillil 1848 ning selle järgi oli ekspeditsiooni liikmetest 24 surnud ja 105 elus ning meeskond valmistus laevu maha jätma. Hilisemad päästeekspeditsioonid leidsid hajutatult nende surnukehasid. Kõik ekspeditsiooni liikmed tunnistati ametlikult surnuks 31. märtsil 1854. Ekspeditsiooni hukkumise asjaolud on üks suurimaid müsteeriume polaarekspeditsioonide ajaloos.
John Franklini auks sai nime neem, ahelik, laht ja väin Alaskas ja Kanadas.
Kirjandus
- Owen Beattie, John Geiger. Jäätunud ajas. Tallinn, Eesti Raamat, 2005.