Metsamajandus
Metsamajandus on metsanduse allharu, mis tegeleb metsade majandamisega: metsa uuendamise, kasvatamise, kasutamise ja kaitsega.[1]
Põhilisteks metsa uuendamise võteteks on uuendusraie ning sellele järgnev metsaistutus või -külv, aga ka looduslikule uuendusele kaasaaitamine (seemnepuude jätmine, maapinna mineraliseerimine, metsa majandamise eeskirjas sätestatust väiksema algtihedusega metsa külvamine või istutamine)[2] ja metsakultuuri hooldamine (noorte puukeste ümbert rohttaimestiku niitmine, kitkumine, maha tallamine või keemiline tõrjumine, ning valgustusraie ehk konkureerivate puu- ja põõsaliikide eemaldamine ja liiga tihedate puugruppide harvendamine, mõningal määral kasutatakse istutusjärgsetel põuastel suvedel ka kastmist), mujal maailmas kasutatakse mõningate puuliikide puhul uuenemist soodustava abinõuna ka langi ülepõletamist.
Metsa kasvatamise peamisteks võteteks on noorendike hooldamine, metsamaaparandus (mulla toiteainete-, happesuse- ja niiskusrežiimi parandamine, metsateede ehitamine jms), harvendus- ja sanitaarraied ning kasvavate puude laasimine. Eestis on keelatud metsa väetamine mineraalväetistega.
Metsa kasutamine on puiduvarumine, vaigutamine, dekoratiivmaterjali (sh urvad, samblikud, samblad, metsalilled, jõulukuused, suvistekased), ravimtaimede, luua- ja vihaokste, punutisevitste, puukoore (sh korgi, kasetohu, niine jt), okaste, kase- ja vahtramahla varumine, seente, marjade, puuviljade, pähklite, seemnete, tõrude ja käbide korjamine, metsa kasutamine looduskaitseks, riigikaitseks, jahinduseks, teadus- ja õppetööks, rekreatsiooniks (sh sportimine, loodusfotograafia, aja veetmine jne), kahjulike mõjude leevendamiseks (müra, heitgaaside, haisu, valgusreostuse, erosiooni, maalihete, tugevate tuulte jne tõkestamiseks), loomade karjatamiseks, mesinduseks (sh metsmesinduseks) ja religioosseks tegevuseks.
Metsakaitse hõlmab tegevusi võitluseks metsi kahjustavate teguritega (haigused, putukkahjurid, ulukite rüüsted, metsatulekahjud, üleujutused, liigne rekreatiivne koormus, keskkonna saastatus (happevihmad, kohati ka leeliselised pinnaveed jne), prahistamine, geneetiline vaesumine, geneetiline saastumine ebasoovitavate geenidega, invasiivsete võõrliikide sissetung jne.