Nimisõna
Nimisõna ehk substantiiv ehk noomen (kitsamas mõttes) tähistab esemeid, olendeid, nähtusi, mõisteid jne ning vastab küsimustele kes? mis?
Nimisõnad on üks noomenite (laiemas mõttes) ehk käändsõnade liike, nagu ka ase-, arv- ja omadussõnad. Käändsõnade ja noomenite samastamine on võimalik eesti ja paljudes teistes keeltes, kuid on ka keeli, kus noomenid, sealhulgas nimisõnad, ei käändu, või käändub ainult osa neist.
Eesti keeles on nimisõnal kaks morfoloogilist kategooriat: kääne ja arv. Käändeid on eesti keeles neliteist ja grammatilisi arve kaks: (ainsus ja mitmus).
Lauses võivad nimisõnad esineda eeskätt aluse ja sihitisena, kuid ka teiste lauseliikmetena, näiteks määrusena ja täiendina.
Tähenduse põhjal võib nimisõnu liigitada mitmel viisil. Näiteks märgivad liiki üldnimed ja individuaalseid asju pärisnimed, meeleliselt tajutavat konkreetsed ja meeltega tajumatut abstraktsed nimisõnad.
Alaliigid
Üldnimed e apellatiivid
Üldnimed märgivad teatud objektide klassi, rühma. Need on kas laiema või kitsama tähendusega üldistused.
Üldnimed võib jagada sisu alusel:
- abstraktsed ja konkreetsed sõnad (nt au vs. aken). Vastandus toimub meelelise tajutavuse või tajumatuse alusel;
- elusat või elutut tähistavad sõnad (elus või elutu referentsiga), nt loom vs. tool;
- jaotatavad ja jaotamatud (loendatatavd ja loendamatud) sõnad, vrd vesi vs. laud. Vastandus toimub sisu homogeensuse alusel – homogeense sisuga on jaotatavad ja mittehomogeense sisuga jaotamatud sõnad. Neid on nimetatud ka aine- ja asjasõnadeks.
Selle eristuse põhiküsimus on, kas osa asjast on veel sama kui asi ise, st kas osa veest on vesi? (on); aga kas osa lauast on laud? (ei ole).[1]
Osa nimisõnu, arvukategooria suhtes vaegmuutelised nimisõnad, esinevad vaid ühes arvus: ainsussõnad e singularia tantum on tavaliselt ainsuses (nt kurjus, nohu, katk, ilu, au), mitmussõnad e pluralia tantum mitmuses (nt püksid, andmed, leetrid, tangid, kruubid, vuntsid, traksid). Piirid pole siiski ranged. Ainsussõnu võib vahel kasutada mitmuse vormis (nt nohud ja muud hädad), mitmussõnad esinevad ainsuse vormis aga liitsõnade koostises ja fraseoloogilistes väljendites (nt püksisääred).
Pärisnimed e proopriumid
Pärisnimed märgivad teatud klassi üksikesindajat, üht individuaalset asja või olendit, on konkreetsed.[1]
Nimisõna kokkupuutealad teiste sõnaliikidega
Nimisõna ja omadussõna
Keele väljendusvõimalused rikastuvad selle arvel, et algselt ühte sõnaliiki kuuluvat sõna hakatakse kasutama teise funktsioonis. Selliste nihete kõige iseloomulikumad näited on omadussõna kasutamisest nimisõna funktsioonis: ainurakne, haige, hakkaja, punane, armas, blond, tumm. Võimalik on ka vastupidine protsess, s.t nimisõna kasutamine omadussõna funktsioonis, nt siga inimene, koer poiss, pull lugu, sant värk, jama etendus.
Sõnaliigi määratlemisel võivad probleeme tekitada nn käändumatud e vaegomadussõnad. Need on omadussõnad, mis väljendavad omadust ja esinevad lauses täiendina, kuid millel pole morfoloogilisi vorme ja seetõttu ei ühildu need põhisõnaga nagu tavalised omadussõnad. Need on enamjaolt kas mingid omadust väljendavad kivinenud sõnakujud (katoliku usk, kulla mees) või pärisnimede omastava käände vormid, mida on hakatud kokkuleppeliselt (alates 1919. aastast) väikese tähega kirjutama (prantsuse kirjandus). Praegune soovituslik suund on kohanimede puhul eelistada taas suurtähelist kuju (v.a keelte ja rahvuste või hõimude nimetused), nt soome keel, Rootsi hokimeeskond, Kuuba sigar, Hiina restoran, luteri usk jt. Suurtähelised kujud tuleks lugeda nimisõnaks, väiketäheliste puhul võimalik kahetine tõlgendus (omadussõna/nimisõna).[1]
Nimisõna ja tegusõna
mine- ja ja-liitelisi nimisõnu peeti 1950. aastateni tegusõnadeks, kuna teisi tuletisi saab moodustada ainult teatud tüvedest, neid aga kõigist. Praeguse grammatikakirjelduse kohaselt tuleb selliste liidetega sõnad kindlalt nimisõnadeks analüüsida. Sama kehtib ka nu- ja tu-liiteliste sõnade kohta, mis on nimisõnad, nt tulnu, käinu, juhtunu, olnu. tapetu, solvatu, väljasaadetu on tuletatud verbivormidest.[1]
Nimisõna ja (abi)määrsõna
Suurem osa määrsõnu on kujunenud nimisõnade käändevormidest ja sõnaliike määratledes selgub alles konkreetsest lauseümbrusest täpsemalt, kummaga on tegemist, nt jalule 'jalgadele' (vrd ta upitas end jalule (nimisõna e substantiiv), riik tõusis pärast sõda taas jalule (abimäärsõna e afiksaaladverb)), norgu (nimisõna norg : noru, nt tema lõputut norgu (nimis) oli raske välja kannatada; ta vajus sellest saatuselöögist lõplikult norgu (abimäärs), välja, korraks jpt. Sellesse vaherühma kuuluvad ka instruktiivi (viisiütleva) vormid: paljapäi, ammuli sui ning prolatiivi (kauduütleva) vormid, nt käsitsi, meritsi. Neid peetakse tänapäeva keeles siiski määrsõnadeks.
Üks nimisõna ja määrsõna eristamise võimalusi lähtub sellest, et sõna loetakse nimisõnaks, kui tal on olemas nimetava ja omastava käände vormid, nt kass tõmbus kerra (kera), ja (abi)määrsõnaks, kui nimetavat käänet pole, nt auto läks rikki (tänapäeva eesti keeles ei seostata seda vormi enam nimisõnaga rikk). Määrsõnaks analüüsitakse sõna siis, kui tähendusseos lähtesõnaga (nimisõnaga) on kadunud või kadumas ning kivinenud uus adverbiline tähendus on välja kujunenud. Paarissõnad, nt nagu aasta-aastalt, tund-tunnilt, sirakil-sorakil on määrsõnad (liidete -l ja -lt abil tuletatud).
Väljendverb koosneb käändsõnast ja verbist, moodustades keeles püsivalt kokkukuuluva ühendi, mis on kujundliku, ülekandelise tähendusega, nt pähe tulema, arvesse võtma, käsil olema, silma torkama, kaela langema, keelt peksma, punkti panema 'lõpetama', sotti saama, korda minema, pead kaotama jt. Väljendverbil on enamasti oma rektsioonistruktuur võrreldes üksikverbiga, nt keelt peksma 'laimama' kelle/mille üle?, kelle/mille peale? (vrd peksma keda? mida? millega?) ning ühendis esinev noomen ei ole tavaliselt laiendatav (*ta peksis minu peale *oma teravat keelt). Lauses käitub selline püsiühend verbiliselt, olles tervikuna laiendatav nagu verb (ta peksab kõigi üle keelt). Selline verbiühend on küsimustatav tervikuna, nt mitte mida ta peksis?, vaid mida tegi? Ka on piiratud sellisesse ühendisse sobivate noomenite valiku võimalus ning noomenivormi arv (ainsus/mitmus) on tavaliselt fikseeritud.
Sünkroonilisel määratlemisel võib probleeme tekkida sellega, et osa sõnu on üleminekustaadiumis nimisõna ja määrsõna vahel, nt pole üheselt selge, kuidas otsustada juhtumitel maha kukkuma (vrd maha kirjutama, mis on juba selgelt algsest leksikaalsest tähendusest eemaldunud ja seega määrsõnastunud), tähele panema, pähe tulema jt. Küsimus on niisiis piiris ühend- ja väljendverbi vahel, kus mõningatel juhtudel on võimalik kahetine määratlus.[1]
Nimisõna ja arvsõna
Arvsõnu saab kirjutada numbriga. Kui sõna numbriliselt kirja panna ei saa, siis pole tegemist arvsõnaga. Nt vrd paar kinnast ja paar kindaid. Probleemsed sõnad on tosin ja gross 'vanaaegne tükimõõduühik = 12 tosinat'. Nende määramisel on paralleelvõimalus, kuigi nad käituvad siiski enam nimisõnadena. Arvsõnafraasis on nimisõnad ainsuslikud, nt tosin meest; nimisõnafraasis aga mitmuslikud, nt tosinaid mehi.
Nimisõnadeks loetakse ka kond- ja ik-liitelisi sõnu: kümmekond, kolmik. Nimisõna on ka pool tähenduses 'kaheks jaotatava eseme, nähtuse või toimingu üks osa', nt Tabeli alumine pool; hoidu tee vasemale poolele, võitles sõjas valel poolel, kontserdi teine pool jne.[1]
Nimisõna ja kaassõna
Suur osa kaassõnadest on kujunenud nimisõna (koha)käändevormidest, nt kõrval, küljes, juures, seas, käes, najal, peal. Protsess jätkub pidevalt, nt sõnad näol, teel, seoses, sõnul, arvates on muutunud ka kaassõnadeks. Nt vrd lauseid Minu meelest on see hea (meelest = kaassõnastumas) ja Minu meelest tuleb välja tõrjuda kõik halb (meelest = nimisõna).
Nimisõna ja kaassõna eristamiseks on esimene oluline kriteerium tähendus – s.t kas sõna on veel tähenduslikult iseseisev või mitte. Teiseks on võimalik kontrollida, kas kõnesolevale sõnale on võimalik asetada ette omadussõnalist täiendit. Kui see võimalus on olemas, siis on tegemist veel nimisõnaga. Kaassõna puhul pole täiendsõna lisamine mõeldav. Nt abil. Võimalikud on nii sinu abil kui ka laiendatud variant sinu lahkel/ennastsalgaval abil. Samamoodi käituvad ka toel ja viisil. Kolmandaks otsustavaks kriteeriumiks on see, kas sõna võib esineda määrsõnana. Sellisel juhul on alati mõeldav ka kaassõnaline kasutus, nt aeg oli käes (määrsõna), paber on minu käes (kaassõna/nimisõna), lipp lehvis tuule käes (kaassõna). Otsustamisel on põhialuseks süntaktiline kriteerium, konkreetne lauseümbrus.[1]
Nimisõna ja hüüdsõna
Hüüdsõna võib esineda nimisõna funktsioonis, nt kuulsin piuksu, kostis vägev hurraa.
Mõni nimisõna on pärit hüüdsõnast, sellised on mitmed linnunimetusd, nt sorr, rääk. Ka lastekeelsed sõnad muu, aua, mõmm esinevad nimisõnadena, kui tähistavad vastavaid loomi.[1]
Nimisõna ja asesõna
Määratlemisel võib tekkida probleeme üksiksõnadega, nt oma. Vrd Ta võttis oma raamatu (oma = asesõna) ja Tule edasi, kui oma oled (oma = nimisõna). Nimisõnaks on oma ka lausetes jäi omast ilma, elu nõuab oma, omade peale koer ei haugu, naabri omad sõitsid maale. Tüüpiline asesõna esineb nimisõnana ka lausetes Enn Kalmu kaks mina (mina = nimisõna); Tal on tugevalt väljaarenenud ise.[1]
Viited
Kirjandus
- Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross, Kristiina, Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
- Erelt, Mati; Kasik, Reet; Metslang, Helle; Rajandi, Henno; Ross, Kristiina; Saari, Henn; Tael, Kaja; Vare, Silvi, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1995.
- Erelt, Mati, Ebamäärasusest sõnade liigitamisel. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 525–528.
- Hallap, Valmen, Sõnaliikide piirimailt. – Keel ja Kirjandus 1984, 1, 30–40.
- Hallap, Valmen, Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast. – Keel ja Kirjandus 1986, 4, 199–208.
- Viitso, Tiit-Rein, Sõna sõnaliikidest. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 529–535.
- Viitso, Tiit-Rein, Nn vaegomadussõna ja selle taust. – Keel ja Kirjandus 2007, 11, 878–887.