Juri Galanskov

Juri Timofejevitš Galanskov (vene keeles Юрий Тимофеевич Галансков; 19. juuni 1939 Moskva – 4. november 1972 Baraševo, Mordva ANSV) oli vene luuletaja, ajaloolane, inimõiguslane ja dissident.

Elukäik ja tegevus

Ta sündis töölisperekonnas. Kooli ajal oli ta aktiivne kommunistlik noor. 1958. aastal lõpetas ta õhtukeskkooli. Ta hakkas varakult teismelisena endale elatist teenima: laboratooriumi assistendina tehnikumis, valgustajana teatris, kirjandusmuuseumi meistrimehena. 1960. aastal asus ta Moskva Riiklikus Ülikoolis kaugõppes õppima ajalugu, kust visati aasta hiljem poliitilistel põhjustel välja. Aastatel 1965–1967 õppis ta Moskva Ajaloo ja Arhiivinduse Instituudi õhtuses osakonnas.

Aastatel 1958–1961 osales ta mitteformaalsetel luulelugemistel Majakovski monumendi juures. Mitmed tema luuletused ilmusid põrandaaluses samizdat'i almanahhis "Sintaksis", mida ta aitas toimetada. Pärast "Sintaksise" toimetaja Aleksandr Ginzburgi arreteerimist sai Galanskovist juhtiv samizdat'i väljaandja NSV Liidus.

1961. aastal avaldas ta kirjandusliku ja ühiskondlik-poliitilise almanahhi "Fööniks", mis sisaldas otsest Nõukogude võimu kriitikat poeesia vormis. Galanskov vahistati oktoobris 1961. Pärast seda saadeti ta mõnekuulisele sundravile psühhiaatriahaiglas ja visati ülikoolist välja. 1962. aastal ilmus see almanahh Lääne-Saksamaal välja antud venekeelses kirjandusajakirjas Grani. 1966. aastal koostas ta veel ühe "Fööniksi" numbri ("Fööniks-66"), milles ilmus Üldise Desarmeerimise Toetajate Maailmaprogrammi Liidu kavand.

5. detsembril 1965 organiseeris ja osales ta Moskvas toimunud nn "glasnosti miitingul" vahistatud kirjanike Andrei Sinjavski ja Juli Danieli kaitseks. Koos Ginzburgiga koostas ja andis ta illegaalselt välja 400-leheküljelise "Valge raamatu", mis käsitles Sinjavski ja Danieli kohtuprotsessi. Raamat levis paljundatuna NSV Liidus laialdaselt ja avaldati ka välismaal.

19. jaanuaril 1967 vahistas KGB ta Moskvas koos teiste samizdat'i aktivistide Aleksandr Ginzburgi, Vera Laškova ja Aleksei Dobrovolskiga. 8. jaanuaril 1968 algas Moskva linnakohtus nende nn "Nelja protsess", mis ametlikult oli avalik, kuid kohtuhoonesse lasti ainult lubadega. 12. jaanuaril 1968 mõistis Moskva linnakohus Galanskovi süüdi "nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas" ning karistas teda seitsmeaastase vabadusekaotusega range režiimiga paranduslike tööde laagris. Tema peasüüks oli almanahhi "Fööniks-66" väljaandmine. Ta saadeti karistust kandma Mordva ANSV-s asunud poliitvangide laagrisse 17-a, kus viibis teisigi nimekaid dissidentidest poliitvange. Laagris olles keeldus ta armuandmistaotlust esitamast, kuna ei pidanud end süüdi. Galanskov suri 4. novembril 1972 laagri haiglas operatsiooni järel saadud veremürgistusse. Ta maeti laagri kalmistule Baraševo külas. Erandkorras lubati tema hauale püstitada puust tahvli asemel puust rist. 1. septembril 1991 toimetati tema põrm Moskvasse ja maeti Moskva Kotljakovo kalmistule.