Mine sisu juurde

Aleksander Jaakson

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 25. detsember 2024, kell 11:26 kasutajalt Amherst99 (arutelu | kaastöö)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)
Aleksander Jaakson
Kindralstaabi käsundusohvitser kolonelleitnant Aleksander Jaakson 1927. aastal
Sünniaeg 29. jaanuar 1892
Holdre vald, Liivimaa kubermang
Surmaaeg 2. oktoober 1942
Vjatlagi vangilaager, Kirovi oblast
Auaste kindralmajor
Juhtinud Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülem
Haridusminister (1936–1939)
Sõjavägede Staabi ülem (1939–1940)
Autasud Püha Anna ordeni IV klass
Püha Stanislavi ordeni III klass
Vabadusrist I/3 (1920)
Karutapja ordeni III klass (1924)
Kotkaristi III klassi teenetemärk (1934)
Valgetähe I klassi teenetemärk (1937)
Läti Kolme Tähe ordeni I klass
Belgia Krooni ordeni I klass
Leedu Gediminase ordeni I klass
Poola taassünni ordeni III klass
Rootsi Mõõgaordeni II klass
Soome Valge Roosi ordeni I ja III klass
Ungari Kuningriigi I klassi teeneteorden
Eesti Vabadussõja mälestusmärk haavatulindiga

Aleksander Jaakson VR I/3 (29. jaanuar 1892 Holdre küla, Valgamaa, Liivimaa kubermang2. oktoober 1942 Vjatlagi[1] vangilaager, Kirovi oblast, Nõukogude Liit) oli sõjaväelane (kindralmajor, 1940) ja poliitik, Eesti Vabariigi haridusminister aastatel 1936–1939.

Jaakson oli Vabadussõjas 6. jalaväepolgu II pataljoni ülem. Ta oli Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülema abi 1927–1933 ja õppeasutuste ülem 1933–1936 ning viimane Sõjavägede Staabi ülem aastatel 1939–1940 kuni Nõukogude okupatsiooni alguseni.

Jaakson arreteeriti NKVD poolt 1940 sügisel ja hukati 1942 vangilaagris Kirovi lähedal Venemaal.

Aleksander Jaakson õppis 1902–1906 Holdre külakoolis, 1906–1909 Helme kihelkonnakoolis ja 1909–1913 Tartu Õpetajate Seminaris. Ta töötas õpetajana Türi kihelkonnakoolis (1913) ja Uudeküla ministeeriumikoolis (1913–1915).

Esimeses maailmasõjas

[muuda | muuda lähteteksti]

Veebruaris 1915 mobiliseeriti Jaakson Venemaa keisririigi sõjaväkke ja määrati 177. tagavarapolku. Sõjalise hariduse sai ta 4. Petrogradi lipnikekoolist (lõpetas augustis 1915).

Ta võttis alates 1915 septembrist osa lahingutest Saksa keisririigi vägede vastu 304. Novgorod-Severski polgu nooremohvitseri ja roodu ülemana ning 1917 veebruarist 748. Vileiski polgu roodu- ja pataljoni ülemana.

Ta ülendati novembris 1916 alamleitnandiks, detsembris 1916 leitnandiks ning jaanuaris 1917 alamkapteniks. 26. märtsil 1916 sai ta lahingus haavata.

Kapten Aleksander Jaakson 1920. aastal

Jaakson pälvis sõjalise vapruse eest Püha Anna IV klassi ja Püha Stanislavii III klassi ordeni. Detsembris 1917 tuli ta Eestisse ja määrati Eesti Tagavara Jalaväepataljoni Tartu tagavarapataljoni 4. roodu nooremohvitseriks. Märtsis 1918 (Saksa okupatsiooni ajal) vabastati ta teenistusest.

Eesti Vabariigis

[muuda | muuda lähteteksti]

Jaakson osales Vabadussõjas alates 29. novembrist 1918 6. jalaväepolgus, kus ta oli algul 1. roodu ülem ja alates 18. detsembrist 1918 Viljandis formeeritava II pataljoni ülem. Osales lahingutes Punaarmee ja Landeswehr’i vastu. Sai 23. juunil 1919 Lätimaal Stalbe mõisa juures põrutada. Ülendati oktoobris 1919 kapteniks. Teda autasustati Vabadusristi I liigi 3. järguga.

Vabadusristile lisandusid 50 000 marka, tasuta maa normaaltalu suuruses, Vabadussõja Mälestusmärk haavatulindiga ning lõunanaabritelt Karutapja orden, Läti Vabadussõja Mälestusmärk ja Läti iseseisvuse 10. aastapäeva mälestusmedal.

Autasumaa suurusega u 27,5 hektarit eraldati Valgamaa Helme mõisa Bokardi karjamõisa südames koos mõisa peahoonega. Koht sai nimeks Bokardi talu ja kinnistati tema nimele juulis 1931.

Pärast Vabadussõda jätkas Jaakson teenistust 6. jalaväepolgu ülema abina, septembrist 1920 täitis 3. piirikütipataljoni ülema kohuseid ning jaanuarist 1921 oli 4. jalaväepolgu VI pataljoni ülem. Veebruarist kuni juulini 1921 oli ühtlasi Viljandi garnisoni ülem. Sama aasta juulis arvati 6. jalaväepolku, kust sügisel läkitati ohvitseride kursustele.

Augustist 1922 määrati ta Kindralstaabi Valitsuse käsundusohvitseriks, alates jaanuarist 1923 Kindralstaabi Valitsuse II osakonna (sõjaväeluure) A (info) jaoskonna ülemaks ning veebruaris ülendati majoriks.

1923 sügisel asus ta Kõrgemas Sõjakoolis omandama kõrgemat sõjaväelist haridust. Lõpetas 1922. aastal sõjaväekursused, 1925. aastal Kõrgema Sõjakooli. Märtsis 1924 viidi üle teenistusse Kindralstaapi ning oli maist 1925 Vabariigi Ohvitseride Keskkogu juhatuse liige. Veebruaris 1927 ülendati kolonelleitnandiks.

Riigivanem Konstantin Päts ja haridusminister kolonel Aleksander Jaakson 1936. aastal

Jaakson lõpetas 1927. aastal Kõrgema sõjakooli Prantsusmaal ja 1936. aastal eksternina Tartu Ülikooli õigusteaduskonna.

Oktoobrist 1927 määrati ta Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ülema abiks õppealal. Täitis korduvalt ka ajutiselt ülema kohuseid ning oli Kõrgema Sõjakooli õppejõud. Veebruaris 1931 ülendati koloneliks. Mais 1933 määrati Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste ajutiseks ülemaks ning aprillist 1934 ülemaks.

Jaakson oli 11. maist 1936 kuni 12. oktoobrini 1939 Eesti Vabariigi haridusminister Konstantin Pätsi viiendas valitsuses ja Kaarel Eenpalu teises valitsuses.[2] Tema juhtimisel tehti hariduse vallas kardinaalseid ümberkorraldusi, muu hulgas asutati Tallinna Tehnikainstituut ja Eesti Teaduste Akadeemia ning loodi Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli juurde riigikaitselise õpetuse instituut. Oktoobrist 1939 määrati Jaakson Sõjavägede Staabi ülemaks. Veebruaris 1940 ülendati ta kindralmajoriks.

Arreteerimine ja surm

[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude okupatsioonivõimude survel vabastati Jaakson 16. juulil 1940 Sõjavägede Staabi ülema ametist ja sõjaväeteenistusest. Jaakson asus seejärel elama ja töötama oma Bokardi talus Valgamaal. Nõukogude repressiivorganid arreteerisid ta talu põllul 18. oktoobril 1940.

Jaakson oli vahistatuna Tallinna keskvanglas kuni 1941. aasta juunini, mil ta viidi Nõukogude Venemaale ja peeti edasi vangistuses Kirovi linna vanglas ja selle lähedal Vjatka (Vjatlagi) vangilaagris. Jaakson mõisteti 8. augustil 1942 NSVL SARK-i erinõupidamise otsusega surma ning lasti maha 2. oktoobril 1942 Vjatlagi vangilaagris. Tema matmispaik on teadmata.

  1. "APPENDIX 1. THE FATE OF THE ESTONIAN GENERALS (IN ACTIVE SERVICE IN 1940)" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 2. märts 2017. Vaadatud 2. märtsil 2017.
  2. "Eesti haridusministrid". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. august 2012. Vaadatud 3. augustil 2012.
  3. Riigijuhid looduseuurijate seltsi auliikmeteks. Rahvaleht, 18. veebruar 1938, nr. 21, lk. 1.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Raadiosaated

[muuda | muuda lähteteksti]
Eelnev
Nikolai Kann
Eesti haridusminister
11. mai 193612. oktoober 1939
Järgnev
Paul Kogerman