Jülichi hertsogkond

	Herzogtum Jülich (de); Hertogdom Gulik (nl); Jülichi hertsogkond 1003–1794
	Vapp
	Alam-Reini-Vestfaali ringkonna kaart umbes aastal 1560, ; Jülichi hertsogkond punasega
Valitsusvorm	feodaalmonarhia
Osa	Saksa-Rooma riigist
Pealinn	Jülich

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

Jülichi hertsogkond (saksa Herzogtum Jülich; hollandi Hertogdom Gulik; prantsuse Duché de Juliers) moodustas 11.–18. sajandini osariigi Saksa-Rooma riigis. Hertsogkond asus Reini vasakkaldal Kölni kuurvürstkonna (idas) ja Limburgi hertsogkonna (läänes) vahel. Sel oli territooriume Ruri jõe mõlemal kaldal ümber pealinna Jülichi – endine Rooma Iuliacum – Alam-Reinimaal. Hertsogkond sulas aastal 1423 kokku Bergi krahvkonnaga teisel pool Reini ja kannab sestpeale nime Jülich-Berg.

Selle territoorium asub tänapäeva Saksamaal (Nordrhein-Westfaleni osa) ja Hollandis (Limburgi provintsi osa), selle elanikkond räägib sama limburgi murret.

Ajalugu

Alam-Lotringi Jülichgau esimest krahvi, Gerhard I-st on mainitud aastal 1003; tema pojapoeg Gerhard III hakkas aastal 1081 end Jülichi krahviks kutsuma. Wilhelm IV, kes sai krahviks aastal 1219, laiendas märgatavalt territooriumi ja andis aastal 1234 Jülichile linnaõigused, provotseerides Kölni peapiiskoppi Konrad von Hochstadenit, kelle väed viis aastat hiljem linna laastasid. Wilhelm IV poeg Walram (krahv aastatel 1278 kuni 1297) jäi piiskopkonna ägedaks vastaseks, toetades Brabanti hertsogit Jean I 1288. aasta Worringeni lahingus peapiiskop Siegfried von Westerburgi vastu. Kuigi Walrami noorem vend krahv Gerhard V asus Saksa kuninga Adolf Nassaust poolele, selle rivaali Albrecht I vastu, suutis ta oma territooriumid säilitada pärast seda, kui Adolf Nassaust aastal 1298 Göllheimi lahingu kaotas, ja toetas aastal 1314 Ludwig IV kroonimist lähedalasuvas Aacheni linnas, taas kord Kölni piiskopi tahte vastaselt. Pikaajaline konflikt jõudis lõpule, kui Gerhardi noorem poeg Walram sai aastal 1332 Kölni peapiiskopiks. Tema vanem vend, krahv Wilhelm V sai aastal 1336 keiser Ludwig IV-lt markkrahvi tiitli ja aastal 1356 ülendas keiser Karl IV Wilhelm V hertsogiks. Tema poeg, hertsog Wilhelm II, sattus siiski ägedasse vaenu keisri poolvenna, Brabanti hertsogi Wenzeliga, kes kaotas talle aastal 1371 Baesweileri lahingu.

Pärast seda muutus Jülichi ajalugu tihedalt seotuks selle naabrite Kleve ja Bergi hertsogkondade, samuti Gelderni ja Marki krahvkonnaga: hertsog Wilhelm II abiellus Gelderni hertsogi Rainald II tütre Mariaga ja hertsoginna endaga pärast selle poolvenna Rainald III surma aastal 1371. Wilhelm II lahendas konflikti keiserliku Luksemburgi dünastiaga ja tema poeg Wilhelm III päris mõlemad hertsogkonnad. Kui tema noorem vend Rainald aastal 1423 pärijatete suri, valisid Gelderni seisused hertsogiks Arnold von Egmondi, samas Jülich sulandus Bergiga.

Aastal 1511 päris Kleve hertsog Johann III Jülichi ja Bergi abielu kaudu viimase hertsogi Wilhelm IV tütre Mariaga. Viimane päris oma isa valdused: Jülichi ja Bergi koos Ravensbergi krahvkonnaga. Aastast 1521 moodustasid Jülich-Berg ja Kleve personaalunioonis Jülich-Kleve-Bergi ühendatud hertsogkonnad hertsog Johann III alluvuses.

Kui Jülich-Kleve-Bergi viimane hertsog aastal 1609 ilma otseste pärijateta suri, puhkes Jülichi pärilussõda. See lõppes 1614. aasta Xanteni lepinguga, mis jagas eraldatud hertsogkonnad Pfalz-Neuburgi ja Brandenburgi vahel. Jülich ja Berg läksid Neuburgi pfaltskrahvile Wolfgang Wilhelmile ja pärast viimase Pfalz-Neuburgi hertsogi (aastast 1685 ka Pfalzi kuurvürsti) Karl III Philippi surma aastal 1742 ilma järglasteta päris Pfalz-Sulzbachi krahv Karl Theodor (pärast aastat 1777 ka Baieri hertsog) Jülichi ja Bergi.

Aastal 1794 okupeeris revolutsiooniline Prantsusmaa Jülichi hertsogkonna (Duché de Juliers), millest sai Prantsuse departemangu Roeri osa. Lunéville'i rahu aastal 1801 tunnistas ametlikult Jülichi ülemineku Prantsusmaale. Aastal 1815, pärast Napoleoni kaotust, sai hertsogkonnast Preisimaa Jülich-Kleve-Bergi provintsi osa (pärast 1822. aastat Preisimaa Reini provintsi osa), peale Sittardi ja Tegeleni linna, mis said Ühendatud Madalmaade kuningriigi osaks.

Valitsejad

Jülichi krahvid

1003–1029 Gerhard (I), Jülichgau krahv
1029–1081 Gerhard (II)
1081–1114 Gerhard I (III), Jülichi krahv
1114–1127 Gerhard II (IV)
1127–1138 Gerhard III (V)
1128–1142 Gerhard IV (VI)
1142–1176 Wilhelm I
1176–1207 Wilhelm II

1207–1219 Wilhelm III
1219–1278 Wilhelm IV
1274–1278 Wilhelm V
1278–1297 Walram
1297–1328 Gerhard V (VII)
1328–1356 Wilhelm V, markkrahv aastast 1336, hertsog aastast 1356 kui Wilhelm I

Hertsogid

– 1393–1423 ühendatud Gelderniga, aastast 1423 Bergiga, aastast 1437 Ravensbergiga –

1356–1361 Wilhelm I (eelnevalt Jülichi krahv)
1362–1393 Wilhelm II
1393–1402 Wilhelm III, ka Gelderni hertsog aastast 1377
1402–1423 Rainald
1423–1437 Adolf
1437–1475 Gerhard
1475–1511 Wilhelm IV

Marki dünastiast hertsogid

– aastast 1521 osa Jülich-Kleve-Bergi ühendatud hertsogkondadest –

1511–1539 Johann
1539–1592 Wilhelm V
1592–1609 Johann Wilhelm I

Wittelsbachi dünastiast hertsogid

– ühendatud Bergi ja Pfalz-Neuburgiga, pärast aastat 1690 ka Pfalzi kuurvürstkonnaga, aastast 1777 ka Baieriga–

1614–1653 Wolfgang Wilhelm
1653–1679 Philipp Wilhelm
1679–1716 Johann Wilhelm II
1716–1742 Karl Philipp
1742–1794 Karl Theodor