Lars Magnus Ericsson

Prinditavat versiooni ei toetata enam ja selles võib olla viimistlusvigu. Palun uuenda enda brauseri järjehoidjad ja kasuta selle versiooni asemel brauseri harilikku prindifunktsiooni.

Lars Magnus Ericsson (5. mai 1846 Värmskog – 17. detsember 1926 Botkyrka) oli rootsi leiutaja ja ettevõtja, Ericssoni asutaja.

Lars Magnus kasvas üles väikeses Vegerboli külas Karlstadi lähedal. Kui ta oli 12-aastane, suri tema isa ja poiss pidi kaevurina tööle hakkama.

1867 oli ta kogunud piisavalt raha, et kodukülast lahkuda ja Stockholmi minna. Seal töötas ta kuus aastat ettevõttes Öllers & Co., mis peamiselt tootis seadmeid telegraafide jaoks. Ta näitas ennast andekana ning sellepärast sai ta kaks riiklikku stipendiumi, et aastatel 1872–1875 välismaal tööriistade valmistamist õppida. Üks ettevõtteist, kus ta töötas, oli Siemens & Halske.

Ericsson asutas 1876 koos sõbra Carl Johan Anderssoniga Stockholmi kesklinnas väikese töökoja, kus asus Belli ja Siemensi aparaate eeskujuks võttes telefone tootma. See oli tegelikult endine köök pindalaga 13 m². Sellest ettevõttest kasvas välja Telefonaktiebolaget L.M. Ericsson. Telefonide tootmist alustati 1878, kuid oluline kasv algas alles 1883, kui algas koostöö Henrik Tore Cedergreniga. Ericsson oli eelkõige suurepärane ettevõtte juht, kuid ta tegi ka hulga täiustusi tolleaegsetele telefonidele, ehitas kommutaatoreid ja paigaldas telefonivõrke. Ettevõtte tegevus äratas rahvusvahelist tähelepanu ning juba 1890. aastatel asutas LM Ericsson hulga tütarettevõtteid välismaal.

Aastal 1900, 54-aastaselt loobus Ericsson oma ettevõttes töötamast. Ta hoidis selle aktsiaid aastani 1905 ja müüs siis need kõik maha.

Ericsson oli väga vähenõudlik ja tagasihoidlik mees, kes vältis tähelepanu ning isegi oma hauaplatsi palus ta tähistamata jätta. Ta vältis igasugust avalikku tähelepanu ega tahtnud enda jumaldamist. Sellegipoolest austasid töötajad Ericssoni sügavalt.

Äris oli Ericsson umbusklik ja ettevaatlik. Patentidest ta väga ei hoolinud. Paljud tema tooted ja leiutised jäänuks olemata, kui Ericsson tollaseid patendiseadusi täpselt täitnuks või kui nende täitmist oleks rangelt kontrollitud. Sellepärast ta eriti ei hoolinud, kui norralased tema telefone kopeerima hakkasid: ta ise oli ju need suuresti Siemensilt kopeerinud.

Alguses ei uskunud Ericsson, et telefonidele on massturgu. Ta pidas neid pelgalt rikaste mänguasjadeks. Siiski elas ta piisavalt kaua, et näha telefonide muutumist masskaubaks.