Vägivalla propaganda

Vägivalla propaganda on üks psühholoogilise sõja vahend.

Assüüria impeerium

Vägivalla kasutamine ja kujutamine on ajaloo algusest peale olnud valitseja võimu kindlustamise vahend. Enim kasutasid seda Assüüria impeeriumi valitsejad alates 1000 e.m.a. Kõik tollased kunstivahendid kujutasid valitsejate sõjakäike. Assüüria kunst kujutab inimeste vast suunatud vägivalda ja piinamisi. Savinõudel levisid need kujutised kõikjale. See vägivald ei olnud juhuslik, vaid organiseeritud, see oli sõjapropaganda. Sellise terrori- ja propagandapoliitika eesmärk oli suruda maha vallutatud rahvaste vastuhakk ja hirmutada võimalikke vaenlasi õuduspsühholoogiaga. Vägivalla ja sõjapropaganda oli veel korrapäratu ehk juhuslik. Sõda õigustati religiooniga. Sõditi oma jumala Assuri vaenlastega. Ja sõditi sellise julmusega, et paljud tõelised vastased andsid vastupanuta alla. Avalikkuse jaoks toimus sõda näiliselt pigem religiooni ja jumala kui sõjasaagi või maade saamise nimel.

Hellenismiajastu

Paljud võidetud vaenlase kallal toime pandud metsikused (näiteks sõjameestelt käte raiumine) tehti võimaliku tulevase vaenlase hirmutamiseks. Ka Aleksander Makedoniast (Suur) kasutas hirmutamist oma maailmariigi loomisel. Vastuhakanute kindlus hävitati täiesti, kes alla andis säilitas osalise iseseisvuse ja pidi vaid makse maksma. Aleksander kasutas vägivallast edukamalt religiooni, mängides rahvaste ebausul.

Kristlus

Vägivalla propagandaga tegi algust Kürillos Aleksandriast. Egiptuse Aleksandrias tapeti teiseusulisi ja juute. Augustinus õigustas teatud juhtudel vägivalla kasutamist. See sai saatuslikuks järgnevale kiriku ajaloole, kui paavstid hakkasid kristlust levitama sõjaliste vahenditega.

Paavstikiriku ristisõjad

Esimese ristisõja kuulutas välja paavst Urbanus II 1095. aastal. Urbanus II kirjeldas vihakõnes moslemite julmusi. Juba 1076. aastal kujutati kunstis, kuidas saratseenid kristlasi tapavad. Esimesed ristisõdijad käitusid väga julmalt (maharaiutud pead loobiti vastase kindlusesse või aeti teibasse), et vastast hirmutada. Pole täpselt selge kas see oli hirmust ja ahnusest tingitud julmus või psühholoogiline sõda.

Teise ristisõja kuulutas välja paavst Eugenuis III 1146. aastal. Teise ristisõja ideooloogiline eestvedaja oli tsistertslasest munk Benard, kes ässitas võitlejaid ka Hispaaniasse, ning ka slaavlaste, Ida- ja Kagu-Eurooplaste vastu.

Kolmanda ristisõja kuulutas välja paavst Gregorius VIII, kutsudes kristlasi "metsikute barbarite" ohvrite eest kätte maksma. Vägivalda õigustati Vana Testamendi ja Augustinuse kirjapanduga. Ristisõdijad uskusid, et püüdes Kristuse-vastaseid hävitada, kindlustavad nad endale jumala lunastuse. 12. sajandil kasutati ristisõdijaid kõigi vastu, kes ei pooldanud paavstikirikut, ka teiste kristlaste vastu Prantsusmaal ja Baltikumis.

Ristisõdade propaganda kõrgpunkt saabus 1213, kui paavst Innocentius III kuulutas välja Viienda ristisõja. Patte hakati andeks andma ka neile, kes ristisõtta ei läinud, kuid toetasid seda rahaliselt. Juute ja mereröövleid kujutati sisevaenlastena, nad olevat ristisõdade vastu. Viienda ristisõja propaganda oli nii põhjalik, et ametisse määrati eraldi volinikud ristisõjast jutlustama.

Püssirohu ja trükikunsti ajastu

Trükikunst jäädvustas sõja ülistamise. Üksikutele käsikirjadele järgnes sõjalise kirjanduse suurem levik. Thomas More kirjeldas Rooma julma piiramist 1527. aastal, kuidas meeste privaatsed kehaosad rebiti küljest või veeti neid kehaosasid pidi piikide otsa. Sellised metsikuste lood aitasid õhutada sõjavastaseid hoiakuid intellektuaalide seas. Erasmus Rotterdamist mõistis hukka sõdade õigustamise religiooniga.

1486. aastal esmatrükis ilmunud "Nõiahaamer" oli katoliku kiriku tekst nõidadest ja nende õigest põletamisest. 1669. aastaks oli seda teost üle 30 korra uuesti trükitud. Oht tuleriidal surra oli mõjutusvahendiks. Paljud jesuiidid seisid vastu paavstikiriku sellisele terrorikampaaniale. Jesuiidid eelistasid ajupesu ja haridust. Võimalik, et teose mõjul, levis Saksas tuleriidal hukkamine 1620ndatel massiliselt.

Prantsuse revolutsiooni tegi võimalikuks ajakirjanduse kaudu teabe levitamine. Sõjast sai rahva asi, kodanik = sõdur. Võrdõiguslikkuse idee ei motiveeri inimesi kestvaks sõjaks. Kehtestati 5-aastane kohustuslik sõjaväeteenistus.

Filmikunstiajastu

Filmikunst lõi täiesti uued võimalused vägivalla kujutamiseks. Lenin pidas kinokunsti kõige olulisemaks kõikidest kunstiliikidest. Kommunistlik Vene kasutas kino kirjaoskamatu rahva mõjutamiseks. Hakati tootma sõjafilme: "Soomuslaev Potjomkin", 1926; "Oktoober", 1927. NSV Liit tootis 1941–1945 üle 500 ringvaate ja 120 dokumentaalfilmi. Kõige laiemalt vaadati filmi "Saksa armee lüüasaamine Moskva all" (1942), Ameerikas kandis see pealkirja "Moskva asub vasturünnakule". Tänavalahingute realistliku kujutamisega film "Stalingrad" (1943) jõudis kinodesse kuus nädalat pärast sakslaste alistumist Stalingradis.

Sõja- ja vägivallafilme tootsid suurriigid eesmärgiga näidata võimalikku vastast kurjana. Kõik sõdivad riigid pöördusid filmipropagandas ajaloo poole.

1942. aastal alustasid sakslased Nõukogude julgeolekuorganite julmuste, metsikuste ja piinamiste kujutamist. Saksa nädalaringvaadetes "Wohenschau" kujutas venelasi deemonlike elajatena. Filmis "Suur kuningas" (1942) kujutati Friedrich Suure venelastevastast võitlust.

Jaapan tootis filmi "Päev, mil Inglismaa langes" (1942), mis kujutas inglaste julmust ja rassismi Hongkongis.

Televisiooniajastu

Külma sõja ajastu terroriõhkkonda või terroritasakaalu edastas peamiselt meedia. 1948. aastast hakkas Ameerika televaatajaskond suurenema. Televisiooni on sisse ehitatud eelarvamus kujutada sõdu silmnähtava julmusega (?).

Vietnami sõda

Vietnami sõda oli esimene kohutava tõe näitamine massivaatajatele, ning selle mõju USA ja kogu maailma avalikule arvamusele oli väidetavalt otsustav. Kujutised põlevatest munkadest, napalmis põlevatest alasti röökivatest lastest, hukatud Vietkongi sissidest ja relvastatud helikopteritest tegid Vietnamist kogu ajaloo seni kõige nähtavama sõja. Julmuste kujutamise kuhjumine ja asjaolu, et kajastati vaid ameeriklaste tegusid, viis avaliku arvamuse sõja vastu. Uudsusjanune, lihtsustav ja valikuline televisioon lõi sõjast ühekülgse pildi. Vietnamlased oma metsikusi ei filminud ning ei lubanud seda ka teistel teha. Vietnami sõja ajal valmis vaid üks seda kajastav mängufilm "Rohelised baretid" (1968). Pärast Vietnami sõja kaotust asuti filmides ("Hirvekütt", 1978; "Tänapäeva apokalüpsis", 1979) sõja tulemust ümber hindama, mis tipnes "Rambo" sarjaga.

Lahesõda

1991. aasta Lahesõda oli klassikaline konfliktisuunamise näide. USA sõjaväejuhtkond oli õppinud Vietnami, Falklamdi, Grnada ja Panama konfliktide kogemustest. Olulisem oli muidugi Vietanam, sest enamik sõjaväe juhtkonnast olid Vietnami sõja veteranid, kes olid otsustanud, et toonaseid vigu enam ei korrata. See eeldas selgeid eesmärke, lühikest sõda ja kontrolli meediakajastuste üle. Viimane ei olnud muidugi kerge, sest piirkonnas oli 1500 ajakirjaniku.

Saddam Hussein uskus Vietnami sündroomi ja lubas ajakirjanikel Bagdadi jääda. Ta lootis õõvastavate tsiviilohvrite telepildile, mis viib lääne televaatajad protestimeeleavaldusteni. Kuid koalitsioon ei pommitanud huupi. USA kasutas tarku täppisrelvade pommitamist, mis tabasid sihtmärke õhusõja ajaloo ennenägematu täpsusega. CNN-i reporterite esimese õhtu otseülekandes televaatajad kuulsid, kuid ei näinud, kuidas täpsuspommid hävitasid Iraagi kaitseministeeriumi, teletorni, elektrijaamad jne. Paar päeva hiljem hakati näitama vaatemängulisi videoid täppisrelvade ninasse kinnitatud kaameratest. Oli näha, kuidas need pommid liuglesid üleloomuliku täpsusega sisse sihtmärkide ustest, akendest ja ventilatsiooniavadest – enne kui kaamera pimenes. Sündis kõrgtehnoloogilise relvastusega ööpäevaringne televisioonisõda. Illusioon veretust õhurünnakust ja "videomängusõjast" purunes 13. veebruaril 1991, kui Bagdadi eeslinnas langesid laserjuhitud pommid läbi varjendi katuse ja surma sai 400 inimest. Iraaklased lubasid kohe ajakirjanikud kohale ja hakkasid levima õuduspildid rängalt põlenud laipadest, mida suurem osa lääne meediast ei lasknud eetrisse.

Tõelist sõda, mis erines täiesti meediasõjast, kus sai surma 40 000 – 80 000 iraaklast, ei võetud filmilindile. Kui Lääne meedias hakkasid üha enam levima ülesvõtted tõelisest sõjast, kuulutati operatsioon "Kõrbekilp" lõppenuks (27.02.1991).

Informatsiooniajastu

Uue informatsiooni ja majanduskorra peamine tööriist on arvuti, eriti pärast veebi (WWW) käivitamist 1992. aastal. Tekkisid uued mõisted "kübersõda" ja "elektrooniline sõda". Teabest (infost) sai relv. Üha olulisemaks muutus PSYOPS, mille edu eelduseks sai usaldusväärse teabe edastamine.

Kosovo sõda

Kui NATO alustas 24. märtsil 1999 Serbia pommitamist ja kõik olulised infrastruktuurid (ka televisioon ja raadio) hävitas, oli elektrooniline võrk (e-võrk) ainus relv, millega kätte maksta. E-võrk tähendas Kosovos sama nagu televisioon Korea sõjas. Serbia 10-miljonisel elanikkonnal oli umbes 50 000 arvutit. Serbia ründas NATO veebilehti ja NATO-vastased häkkerid ründasid Valge Maja veebilehte. Tehti ka muid kahjustavaid trikke (massilised e-kirjad ja viirused). See oli esimene kübersõda. Sündis nähtus, mida praegu nimetatakse hübriidsõjaks või asümmeetriliseks sõjaks. PSYOPS-il ei õnnestunud serblaste võitlustahet murda. Tänavakontserdid ja rokkansamblite esinemised säilitasid NATO-vastase õhkkonna, keda samastati natsidega.

Islami terrorism

Alates 1990. aastast levib üha enam islamiusuliste poolt üleskutseid vägivaldsele džihaadile, sõjaks jumala (Allahi) nimel. Meedia vahendusel on võimalik jälgida usulist enesetaputerrorismi ja usulist vägivalda.

2014. aastal rajatud IS-i liikumise esindajad levitavad meedias massimõrvade ja lääne ajakirjanike tapmise jäädvustusi. Massilised mahalaskmised, massivägistamised, peade maharaiumine ja muud metsikused ei ole IS-i tegevuse kõrvalsaadus, vaid meedias levitatav visiitkaart. Erinevalt teistest terroristidest nad dokumenteerivad oma tegusid, reklaamivad neid meedias ning on nende üle uhked.

Vaata ka

• terrorism