Augsburgi piiskopkond

	Augsburgi vürstlik piiskopkond; Fürstbistum Augsburg (de) 9. sajand – 1803
	Vapp
Valitsusvorm	valitav vürstkond
Osa	Saksa-Rooma riigi vasall
Pealinn	Augsburg ; Dillingen an der Donau

Augsburgi vürstlik piiskopkond oli üks vürstlikest piiskopkondadest Saksa-Rooma riigis ja kuulus Švaabi ringkonda. Seda ei tohi segamini ajada Augsburgi diötseesiga, mis, kuigi hallatud sama isiku poolt, oli märkimisväärselt suurem, kui vürstlik piiskopkond.

Augsburgi linn oli pärast vaba riigilinna seisuse omandamist eraldi üksus ning samanimelisest vürstlikust piiskopkonnast põhiseaduslikult ja poliitiliselt sõltumatu. Vürstlik piiskopkond kattis umbes 2365 km² ja seal elas ligikaudu 100 000 asukat ajal, kui see Saksamaa mediatisatsiooni ajal Baierisse annekteeriti.

Varajane periood

Tänapäevane Augsburgi linn ilmus Straboni teostesse kui likatiide linnus Damasia; aastal 14 eKr sai sellest Rooma koloonia Augusta Vindelicorum, mis sai Hadrianuselt linnaõigused ja sai varsti suure tähtsuse kui arsenal ja mitme tähtsa kaubatee ristumispunkt.

Kuigi kristluse algus praeguse diötseesi piires on hämar, tõid selle õpetuse sinna arvatavasti sõdurid või kaupmehed. Püha Afra märtrisurma kirjelduse järgi, kes oma ümmardajatega Kristuse eest tuleriidal põletati, oli Augsburgis 4. sajandi alguses kristlik kogudus piiskop Narcissuse juhtimisel. Püha Dionysiust, Püha Afra onu mainitakse tema järglasena.

Keskaegne periood

Midagi autentset pole teada Augsburgi kiriku ajaloost vahetult järgnenud sajandite jooksul, kuid see elas üle Rooma võimu kokkuvarisemise Saksamaal ja Suure rahvasterände turbulentsi. On tõsi, et kaks Augsburgi piiskoppide kataloogi, 11. ja 12. sajandist, mainivad mitut selle primitiivse perioodi piiskoppi, kuid esimene, kelle ülestähendamine on saanud ühemõttelist ajaloolist kinnitust, on Püha Wikterp (või Wicbpert), kes oli piiskop 739. või 768. aasta paiku. Ta võttis osa mitmest Püha Bonifatiuse poolt kokku kutsutud sinodist Saksamaal; koos Püha Magnusega Füssenist asutas ta Füsseni kloostri; ja koos Püha Bonifatiusega pühitses ta sisse Benediktbeuerni kloostri.

Kas Püha Wikterpi või tema järglase Tazzo (või Tozzo) ajal, kellest on vähe teada, asutati palju kloostreid, näiteks Wessobrunni, Ellwangeni, Pollingi ja Ottobeureni kloostrid. Sel ajal arvati ka piiskopitool, senini Aquileia patriarhaadi abipiiskop, äsjaloodud Mainzi peapiiskopkonna (746) abipiiskoppide sekka. Püha Simpert (u 810), senini Murbachi abt ja Karl Suure sugulane, renoveeris palju frankide ja bajuvaaride sõdades ning avaaride sissetungide ajal rüüstatud kirikuid ja kloostreid; ta ehitas esimese Augsburgi toomkiriku neitsi Maarja auks; ja sai keiser Karl Suurelt täpse kirjelduse oma diötseesi piiridest. Tema jurisdiktsioon ulatus sel ajal Illerist idas üle Lechi, Doonaust põhjas Albini ja lõunas Alpide jalamini. Veelgi enam, erinevad mõisad ja külad Doonau orus ja Tiroolis, kuulusid diötseesile.

Järgmise perioodi piiskoppide seas oli teatud arv eriti silmapaistvaid, kas keisririigis täidetud ametiülesannete tõttu või isikliku kvalifikatsiooni tõttu; seega Witgar (887-87), Ludwig Sakslase kantsler ja peakaplan; Adalbero (887–910) Dillingeni krahvide hulgast, keiser Arnulfi usaldusalune ja sõber, kellele keiser usaldas oma poja, Saksa kuninga Ludwig III Lapse hariduse, väljapaistev helduse poolest kloostritele. Augsburgi piiskopitool jõudis oma suurima hiilguse perioodi Püha Ulrichi (923-973) ajal; ta tõstis väljaõppe ja distsipliini standardeid vaimulikkonna seas olemasolevate koolide reformimisega ja uute loomisega ning kanooniliste külastuste ja sinoditega; ta hoolitses vaeste eest ning ehitas ümber lagunenud kirikuid ja kloostreid. Ungarlaste sissetungi ja Augsburgi piiramise (955) ajal julgustas ta kodanike vaprust, sundis ungarlased taanduma ja aitas palju kaasa otsustavale võidule Lechfeldis (955). Ta ehitas kirikuid Püha Afra ja Püha Johannese auks, asutas Püha Stefanose kloostri benediktiini nunnadele ja võttis ette kolm palverännakut Rooma.

Diötsees kannatas palju tema järglase, Heinrich I (973–982) ametiajal, sest ta asus keiser Otto II vaenlaste poolele ja jäi mitmeks kuuks vangistusse. Pärast tema vabastamist loobus ta oma endistest vaadetest ja pärandas oma kirikule oma valdused Geisenhausenis. Diötsees saavutas suure hiilguse piiskop Bruno (1006–1020) ajal, kes oli keiser Heinrich II vend; ta taastas mitu varemes kloostrit, asutas kiriku ja Püha Mauritiuse kolledži, pani benediktiini mungad Püha Afra kollegiaalkirikusse ja lisas piiskopivaldustele kingina oma Straubingi pärandi. Heinrich IV eestkostja, piiskop Heinrich II (1047–1063) ajal sai diötsees müntimisõiguse ja rikastus paljude annetuste võrra; Embrico (või Emmerichi, 1063–1077) ajal pühitseti toomkirik (1065) ning ehitati Püha Peetruse ja Püha Felicitase kirikud.

Tema viimastel ametisolekuaastatel, keiser Heinrich IV ja paavsti tüli ajal, milles Embrico asus keisri poolele ja allus vaid ajutiselt paavsti legaadile. Võitlus jätkus tema järglaste ajal; Siegfried II (1077–1096) vastu seati üles neli vastupiiskoppi. Vohburgi krahv Hermann (1096 või 1097–1132) toetas reetmise ja salakavalusega oma nõuet ostetud piiskopiametile, kiusas ägedalt taga Püha Afra abti ja ajas ta linnast välja. Alles pärast Wormsi konkordaadi (1122) otsust sai Hermann paavsti kinnituse ja vabastati kirikuvande alt. Paavstide ja Saksa keisrite vahelistest erimeelsustest tulenevad poliitilised häired mõjusid halvasti Augsburgi kirikule.

Oli lühikesi rahuperioode, mille ajal sai kirikuelu edasise tõuke, nagu näiteks piiskop Walther II, pfaltskrahv von Dillingeni (1133–1152) ajal, kelle ajal diötseesi valdused taas koondusid ja kasvasid tema enda pärandi võrra; Udalschalki (1184–1202) ajal, kes pani hiljuti avastatud Püha Ulrichi kondid suure pidulikkusega uude Püha Ulrichi ja Afra kirikusse. Rahupäevad vaheldusid konfliktiperioodidega, millesse tõmmati Augsburgi piiskoppe, sageli vastu nende tahtmist, kuna nad olid keisririigi vürstid, ja kirikuelu vajus vastavalt langusse. Siboto von Seefeldi (1227–1247) ajal loodi äsjaloodud kerjusordude kloostrid esmalt Augsburgis.

Kuulus frantsiskaan oli David Augsburgist ning dominikaan Albert Suur Lauingenist. Täiendavad konfliktipõhjused olid tülid, mis tekkisid Augsburgi piiskoppide ja linnavõimude vahele. Tülide ajal paavstide ja keisrite vahel saavutas Augsburg, nagu iga muu suur linn suuremas osas Saksamaast, tohutu rikkuse, tänu kodanike tööstus- ja äritegevusele. Aeg-ajalt püüti piirata piiskoppide ja nende kaaskondsete iidseid tsiviilõigusi nii palju kui võimalik ja isegi neid täielikult tühistada. Kodanike rahulolematus läks üle avalikuks vaenuks piiskop Hartmann von Dillingeni (1248–1286) ajal ning pigistas piiskoppidelt välja palju omavalitsusvabadusi ja -privileege.

Iseloomulikuks näiteks on Saksamaa kuninga Rudolf I poolt Augsburgi Riigipäeval (1276) kinnitatud Stadtbuch või omavalitsusregister, mis sisaldas iidseid tavasid, piiskopi ja omavalitsuse õigusi jne, detailselt kirjeldatuna; sama sündmusega kinnitati Augsburg Vabaks riigilinnaks. Hartmann pärandas Augsburgi kirikule oma isa päranduse, sealhulgas Dillingeni linna ja lossi. Rahu valitses järgnevate piiskoppide ajal, kellest Friedrich I (1309–1331) omandas oma piiskopkonnale Füsseni lossi ja linnuse; Ulrich II von Schönegg (1331–1337) ja tema vend Heinrich III von Schönegg (1337–1348) jäid ustavaks keiser Ludwig Baierlasele; Marquard I von Randeck (1348–1365) sai tagasi hüpoteegiga koormatud diötseesi vara ja tehti aastal 1365 keiser Karl IV poolt Aquileia patriarhiks.

Uued erimeelsused vürstliku piiskopi ja vaba riigilinna vahel tekkisid Burkhard von Ellerbachi (1373–1404) ajal, kelle võimulesaamist tähistas tõsine ebakõla, mis kasvas välja patriitside või aristokraatliku valitsuse kukutamisest ning käsitöökodade või gildide omavalitsusvõimu tõusust. Ärritatuna Burkhardi toetusest aadlile nende võitluses Švaabimaa linnadega, rüüstasid Augsburgi asukad kanoonikute elukohti, ajasid osa vaimulikkonnast linnast välja (1381), purustasid pärast lühikest hingetõmbeaega (1388) piiskopilinnuse, praostkonna ja mündikoja ning said piiskopist peaaegu täiesti sõltumatuks. Burkhard asus suure energiaga John Wycliffe'i pooldajate ketserluse kallale, kes olid Augsburgis kandepinda leidnud, ja mõistis tuleriidale viis isikut, kes keeldusid lahtiütlemast.

Pärast Eberhard II (1404–1413) surma tekkis aastal 1413 riid, kuna Augsburgi linn keeldus tunnistamast seaduslikku piiskoppi Anselm von Nenningeni (1413–1423) ja esitas vastuseks Friedrich von Grafeneeki kandidatuuri, kelle oli esitanud keiser Sigismund. Selle probleemi lahendas paavst Martinus V, kes sundis mõlemad piiskopid tagasi astuma ja asendas need Peter von Schauenbergiga, Bambergi ja Würzburgi kanoonikuga (1423–1469). Paavst õnnistas Peterit erakorraliste volitustega, tegi kogu Saksamaa kardinaliks ja legatus a latere. Ta töötas agaralt ja energiliselt oma diötseesi reformimisel, korraldas sinodeid ja tegi piiskoplikke külastusi, et tõsta vaimulikkonna dekadentlikku moraali ja vaimuelu; ta taastas distsipliini ning uuendas paljude kloostrite ja kollegiaalkirikute langenud hiilgust. Ta lõpetas toomkiriku ümberehitamise gooti stiilis, pühitses selle aastal 1431 ja pani aastal 1457 nurgakivi uuele Pühakute Ulrichi ja Afra kirikule.

Hilisemad prelaadid teostasid diötseesi reformimist mitte vähema hoolitsuse ja innukusega. Nende seas olid Johann II von Werdenberg (1469–1486), keisri poja, hilisema keiser Maximilian I õpetaja, kes kutsus kokku sinodi Dillingenis ja innustas hiljuti leiutatud trükikunsti; Friedrich von Zollern (1486–1505), suure jutlustaja Johann Geiler von Kaysersbergi õpilane ja Dillingeni kolledži asutaja, kes korraldas sinodi samas linnas, edendas liturgiliste raamatute trükkimist ja rikastas oluliselt diötseesi omandit; Heinrich IV von Lichtenau (1505–17), suur kloostrite ja vaeste sõber ja heategija ning kunstide ja teaduste patroon.

Nende piiskoppide ametiajal omandas Augsburg oma kodanike töökuse kaudu ülemaailmse kaubanduse. Mõned oma perekondade liikmed, näiteks Fuggerite ja Welserite, olid oma aja suurimad kaupmehed; nad laenasid suuri rahasummasid Saksamaa keisritele ja vürstidele, korraldasid paavstide rahalisi ettevõtmisi ja laiendasid oma operatsioone isegi äsjaavastatud Ameerika mandrile. Augsburgi kodanike seas olid sel ajal kirjanduses ja kunstis kuulsad humanist Konrad Peutinger; vennad Bernhard ja Konrad Adelmann von Adelmannsfelden; Matthäus Lang von Wellenburg, keiser Friedrich III sekretär ning hilisem kardinal ja Salzburgi peapiiskop; väljapaistvad maalikunstnikud Hans Holbein Vanem, Hans Burgkmair Vanem ja teised. Koos rikkusega tuli ka maisuse ja saamahimu vaimsus. Kultuuri uhkus ja ülim täius sisustasid pinnase, millest eelseisev usuline revolutsioon rikkalikult toitu ammutas.

Reformatsiooniperiood

Reformatsioon tõi katastroofi Augsburgi diötseesile, mis ulatus kaugemale Augsburgi vürstliku piiskopkonna territooriumist ja mille üle omas piiskop vaid vaimulikku võimu. Sinna kuulus 1050 kihelkonda rohkem kui 500 000 asukaga. Lisaks toomkapiitlile võis see kiidelda 8 kollegiaalse sihtasutusega, 46 kloostriga meestele ja 38 kloostriga naistele. Luther, kes oli enne Augsburgi Riigipäeva (1518) kutsutud ennast paavsti legaadi juuresolekul õigustama, leidis selles diötseesis entusiastlikke pooldajaid nii ilmik- kui ka tavavaimulikkonna seast, kuid eriti karmeliitide hulgast, kelle Püha Anna kloostris ta peatus; ta leidis poolehoidu ka linnanõunike, linnakodanike ja kaupmeeste seas. Piiskop Christoph von Stadion (1517–1543) tegi kõik, mis tema võimuses, et peatada uue õpetuse levik; ta kutsus õpetatud mehi toomkiriku kantslisse, teiste seas Urbanus Rhegiuse, kes siiski varsti Martin Lutheri poolele asus; ta kutsus kokku sinodi Dillingenis, kus keelati Lutheri kirjutiste lugemine; ta kuulutas kogu oma diötseesis paavst Leo X bullat (1520) Lutheri vastu; ta keelas karmeliitidel, kes uut doktriini levitasid, jutlustada; ta hoiatas Augsburgi, Memmingeni ja teiste paikade magistraate mitte sallida reformijaid, ja võttis kasutusele muid sarnaseid meetmeid.

*Confessio Augustana* lugemine keiser Karl V poolt Augsburgi riigipäeval 1530

Vaatamata kõigele sellele said Lutheri järgijad võimu linnavalitsuses, mida hõlbustas asjaolu, et vaba riigilinn Augsburg oli vürstlikust piiskopist täiesti sõltumatu. Aastaks 1524 olid erinevad katoliku kiriku tavad, eelkõige kinnipidamine paastuajast, Augsburgis kaotatud. Taganenud preestrid, kellest paljud olid Lutheri eeskujul naise võtnud, said linnavalitsuse toetuse, ja katoliiklased kaotasid õiguse jutlustada. Saksa talurahvasõja ajal purustati paljud kloostrid, institutsioonid ja lossid.

Aastatel 1524–1573 oli Augsburgis märkimisväärne anabaptistide esindatus. 1527. aasta augusti lõpus oli see Märtrite sinodi kogunemiskoht, erinevate anabaptistide rühmade esindajate rahvusvaheline kohtumine. Enamus osalejaid suri lühikese aja jooksul oma usu eest märtritena.

Augsburgi riigipäeval aastal 1530, millel niinimetatud Confessio Augustana keisrile piiskopipalee kabelisse toimetati, andis keiser välja edikti, mille kohaselt tuli kõik uuendused kaotada ja katoliiklased nende õiguste ja vara osas taastada.

Kuid linnavalitsus astus selle vastu, kutsus tagasi (1531) maapakku saadetud protestantlikud jutlustajad, surus alla katoliiklikud teenistused kõigis kirikutes peale toomkiriku (1534) ja ühines aastal 1537 Schmalkaldeni liiduga. Selle aasta alguses tehti linnavalitsuse seadlus, mis keelas kõikjal missa pidamise, jutlustamise ja kõik kiriklikud tseremooniad ning andis katoliku vaimulikkonnale võimaluse end taas kodanikena registreerida või linnast lahkuda. Valdav enamus nii ilmik- kui ka tavavaimulikkonnast valis pagenduse; piiskop taandus koos toomkapiitliga Dillingeni, kust ta saatis paavstile ja keisrile pöördumise oma häda heastamiseks. Augsburgi linnas hõivati katoliku kirikud luterlike ja zwinglistlike jutlustajate poolt; linnavalitsuse käsul eemaldati pühapildid ning Martin Buceri ja teiste õhutusel järgnes populaarse pildirüüste häbiväärne torm, mille tulemusel hävines palju suurepäraseid kunsti- ja antiikteoseid.

Suurimat sallimatust teostati katoliiklaste peal, kes olid jäänud vabasse riigilinna; nende koolid saadeti laiali; vanemaid sunniti saatma oma lapsi luterlikesse asutustesse; range karistuse ähvardusel oli missa kuulamine isegi väljaspool linna keelatud. Otto von Waldburgi (1543–1573) ajal oli märgata esimesi paranemise märke suhtumises katoliiklastesse. Sõjategevuse puhkemisel (1546) keisri ja Schmalkaldeni liidu vahel haaras Augsburg liidu liikmena relvad Karl V vastu ning piiskop Otto piiras ja rüüstas Füssenit ja võõrandas peaaegu kõik ülejäänud diötseesi valdused.

Kuid pärast võitu Mühlbergi all (1547) marssisid keisriväed Augsburgi vastu ning linna sunniti armu paluma, loovutama 12 suurtükki, maksma trahvi, taastama suurem osa kirikuid katoliiklastele ning hüvitama diötseesile ja vaimulikkonnale võõrandatud vara. Aastal 1547, varsti pärast keisrit tuli piiskop Otto von Waldburg, kes oli vahepeal kardinaliks saanud, koos toomkapiitliga linna tagasi. Augsburgi Riigipäeval aastal 1548 korraldati niinimetatud "Augsburgi usurahu". Pärast ajutist linna okupeerimist ja katoliikliku teenistuse allasurumist Saksimaa kuurvürsti Moritza poolt (1551) sõlmiti 1555. aasta Riigipäeval "Augsburgi usurahu"; sellele järgnes pikk rahuperiood.

Reformatsiooni rahutused olid oma tulemustes katastroofilisemad kogu diötseesis ja külgnevatel maadel, kui Augsburgi vahetus ümbruses. Seega, pärast mitmeid häireid ja katoliikluse ajutisi taastamisi said protestandid lõpuks ülemvõimu Württembergis, Oettingenis, Neuburgis, vabades riigilinnades Nördlingenis, Memmingenis, Kaufbeurenis, Dinkelsbühlis, Donauwörthis, Ulmis, kiriklikul Feuchtwangeni territooriumil ja mujal. Kokku kaotas Augsburgi diötsees nende ususõdade jooksul reformatsioonile umbes 250 kihelkonda, 24 kloostrit ja üle 500 benefiitsi. Kuigi religioosne murrang tõi kaasa suure maise vara kaotuse, mõjus see kasulikult ka diötseesi usuelule.

Piiskop Christoph von Stadion, püüdes kaitsta katoliiklust reformatsiooni rünnakute eest, püüdis tugevdada ja taaselustada vahepeal alla käinud kirikudistsipliini nii ilmik- kui ka tavavaimulikkonna seas. Seda tööd tehti isegi jõulisemalt piiskop Otto von Waldburgi poolt, kes saavutas viljaka vastureformatsiooni. Sagedaste külastustega püüdis ta tutvuda olemasolevate pahedega ning diötseesi sinodite kaudu ja jõuliste meetmete täitmisega harimatute ja liiderlike ilmik- ja tavavaimulike vastu püüdis ta neid tingimusi kõrvaldada. Ta edendas haridust koolide asutamisega; ta kutsus jesuiidid oma diötseesi, teiste seas õnnistatud Petrus Canisiuse, kes aastast 1549 toomkiriku jutlustaja, pihiisa ja usuõpetajana kasutas märkimisväärselt viljakat ja mõjusat õpetajaametit. Aastal 1549 asutas piiskop Otto Dillingenis seminari preestrite koolitamiseks, saades paavstilt (1554) määruse, mis tõstis selle ülikooli seisusse, ja andis aastal 1564 uue ülikooli juhtimise jesuiitidele, kellele ta Dillingeni kolledži ehitas. See on tingitud tema väsimatust tööst ja Canisiuse omast, et palju suuremat osa diötseesist kirikule kaduma ei läinud.

Otto vahetute järglaste ajal edenes tema algatatud elavnemine kiirelt ja koostati palju suurepäraseid dekreete. Marquard II vom Bergi (1575–1591) ajal asutati Dillingenis paavstlik õpilaskodu (alumnatus), Landsbergis rajati jesuiitide kolledžid ja läbi Fuggeri perekonna helduse ka Augsburgis (1580). Heinrich von Knoringen, kes tehti piiskopiks 28-aastaselt, tundis erilist huvi Dillingeni ülikooli ja seminari vastu, rikastades kumbagi paljude annetustega; ta kutsus kokku mitu sinodit, pööras Neuburgi hertsogi Wolfgangi katoliiklusse ja meelitas oma pika valitsemisaja jooksul (1598–1646) palju protestantlikke linnu ja kihelkondi katoliku kirikusse, saades teatud viisil abi jesuiitidelt, kellele ta Neuburgis, Memmingenis ja Kaufbeurenis asutused asutas.

Keiser Ferdinand II restitutsiooniedikti abil (1629), mida piiskop söakalt ja isegi liiga jõuliselt täitis, saavutas Kolmekümneaastane sõda esiteks Augsburgi diötseesi endiste valduste peaaegu täieliku taastamise. Augsburgi okupeerimine Gustav II Adolfi poolt (1632) taastas protestantidele ajutiselt jõudude tasakaalu. Kuni linna vabastamiseni keisrivägede poolt (1635) olid katoliiklased kõva surve all ja neid sunniti andma ära kõik, mille nad olid restitutsiooniediktiga saanud. Lõpuks rajas Vestfaali rahu (1648) võrdsuse katoliiklaste ja protestantide vahele, ja järgnes pikk siserahu periood.

Tänu kahjudele, mida diötsees lepingu tõttu kannatas, pandi piiskop Sigismund Franzi, Austria ertshertsogi (1646–1665) poolt keisri kantselei ette pühalik protest. See piiskop valitses diötseesi oma nooruse tõttu haldurite kaudu ja astus hiljem ametist tagasi. Tema järglane Johann Christoph von Freyberg (1665–1690) soovis eriti likvideerida rasket võlakoormat, mida kapiitel kandis, kuid oli kirikute ja kloostrite suhtes siiski suuremeelne. Tema järglane Alexander Sigismund (1690–1737), Pfalzi kuurvürsti poeg, valvas õpetuse puhtust liturgias, raamatutes ja jutlustes. Johann Friedrich von Stauffenberg (1737–1740) asutas Meersburgi seminari ja algatas rahva seas misjoni. Hessen-Darmstadti maakrahv Joseph (1740–1768) kaevas suure tseremooniaga välja Püha Ulrichi kondid ja algatas uurimise Maria Crescentia Hössi elust, kes suri pühaduse lõhnas. Saksimaa ja Poola vürst Clemens Wenzeslaus (1768–1812) tegi suurel arvul suurepäraseid distsiplinaarregulatsioone ja võttis meetmeid nende täideviimiseks; pärast Jeesuse Seltsi allasurumist pakkus ta selle liikmetele oma diötseesis kaitset ja elatist; ta avaldas jõulist vastupanu kiirelt levivale ratsionalismile ja truudusetusele ning sai austatud paavst Pius VI visiidiga (1782).

Prantsuse revolutsioon ja sekulariseerimine

Selle piiskopivalitsuse ajal algas ülemaailmne murrang, mille pühitses sisse Prantsuse revolutsioon. Selle saatuseks oli panna lõpp kiriku ilmalikule võimule Saksamaal ja langetada Augsburg keisririigi vürstkonna seisusest. Aastal 1802 anti Igavese Riigipäeva (Reichsdeputationsrezess) delegatsiooni tegevusega Augsburgi diötseesi territoorium Baieri kuurvürstile, kes võttis valdused üle 1. detsembril 1802.

Toomkapiitel koos 40 kanooniku, 41 benefiitsi, 9 kolleegiumi, 25 abtkonna, 34 kerjusordude kloostri ja 2 nunnakloostriga olid selle sekularisatsiooniteo ohvrid. Baieri ministri Maximilian von Montgelasi nimetatud volinike taktitu käitumise tõttu hävitati lugematul arvul kunstiaardeid, väärtuslikke raamatuid ja dokumente. Pärast viimase vürstliku piiskopi surma (1812) jäi piiskopitool viieks aastaks vabaks; diötseesi osad, mis jäid väljapoole Baierit, eraldati sellest ja liideti teiste diötseesidega. Alles aastal 1817 taastati konkordaadiga Püha Tooli ja Baieri valitsuse vahel Augsburgi diötsees ja tehti Müncheni–Freisingi metropoolia alluvaks. Aastal 1821 kasvatati Augsburgi vaimulikule võimule alluvat territooriumi osade liitmisega kaotatud Konstanzi piiskopkonnalt ja sellega määrati kindlaks tänapäevased piirid.

Piiskopid

Kuni aastani 1000

u 200 – Dionysius (Püha Afra onu), kinnitamata
u 300 – Narcissus, kinnitamata
vaba aastani 582
Zosimus
Perewelf (Beowulf)
Tagebert (Dagobert)
Manno
Wicho
Bricho
Zeizzo (Zeiso)
Marchmann (Markmann)
Wikterp (Wicterp, Wichbert, Wikpert, Wigbert, Wiggo, Wicho), 738–772
Tozzo (Thosso), 772–778
Simpert, 778–807
Hanto, 807–815
Nidker (Nidgar), 816–830
Udalmann, 830–832
Lanto, 833–860
Witgar, 861–887
Adalbero (Adalberon von Dillingen), 887–909
Hiltin, 909–923
Ulrich I (Ulrich I von Dillingen), 923–973
Heinrich I (Heinrich von Geisenhausen), 973–982
Eticho (Eticho der Welfe), 982–988
Liutold (Ludolf von Hohenlowe), 989–996
Gebehard (Gebhard von Ammerthal), 996–1000

Vaata ka

Augsburgi piiskop, tänapäevane katoliku piiskopkond