Lucy, Lady Duff-Gordon
Lady Lucy Duff-Gordon (sünninimi Lucy Christiana Sutherland; 13. juuni 1863 – 20. aprill 1935) oli 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse juhtiv moelooja, keda tunti eelkõige kunstnikunime Lucile järgi. Lucile oli esimene Briti päritolu moelooja, kes saavutas rahvusvahelise tunnustuse. Ta oli kõrgmoe ja moetööstuse suhtekorralduse tunnustatud uuendaja.
Ta kutsus ellu enda kaasaegse moeetenduse eelkäija "mannekeenide paraadi" ja tema algatusel koolitati esimene kutseline modell.[1] Lisaks tõi ta moodi naisele rohkem vabadust andvad lõhikuga seeliku ja madala kaeluse, ta propageeris vabamat korsetti ning veetlevat ja vähem katvat aluspesu.[2] Temalt pärineb sõna "šikk".
Londoni äri Lucile Ltd. haruettevõtete avamisega Pariisis, New Yorgis ja Chicagos sai tema ärist esimene ülemaailmne kõrgmoe tootemark, mille abil rõivastati trende loovaid aadli- ja kuninglikust soost kliente ning lava- ja filmitähti.[3]
Lady Duff-Gordon on tuntud ka kui 1912. aastal uppunud laevalt Titanic pääsenu.[4]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Lucy Christiana Sutherland sündis Inglismaal Londonis ehitusinsener Douglas Sutherlandi (1838–1865) ja tema inglise-prantsuse-kanada päritolu naise Elinor Saundersi (1841–1937) tütrena. Lucy noorem õde oli hilisem romaanikirjanik Elinor Glyn.[5] Pärast seda, kui isa suri kõhutüüfusse, kolis pere elama Guelphi Kanadas, kus asus Lucy vanavanemate farm.[6] Ema abiellus uuesti 1871. aastal ja pere kolis Saint Helier'sse Jersey saarel.
Lucy armastus moe vastu tekkis oma nukke riietades, uurides uhkeid kleite, mida kandsid naised perekonna maalidel, ja hiljem endale ning oma õele riideid valmistades. 1884. aastal abiellus Lucy James Stuart Wallace'iga. Neil sündis tütar Esme (1885–1973). Wallace oli alkohoolik ja truudusetu naistemees ning Lucy otsis lohutust armuseiklustest. Sealhulgas oli tal pikaajaline suhe tuntud arsti Sir Morell Mackenziega.[7]
Lucy algatas abielulahutuse 1893. aastal. Et end ja oma tütart ülal pidada, hakkas Lucy kodus õmblejana töötama. 1893. aastal avas ta oma äri ja tegutses moetööstuses edukalt palju aastaid. 1900. aastal abiellus Lucy Sutherland Wallace šoti maaomaniku ja sportlase Sir Cosmo Duff-Gordoniga.[8] Pärast disainerikarjääri lõppu tegutses Lucile moekolumnisti ja -kriitikuna ning kirjutas oma elulooraamatu "Discretions and Indiscretions" (1932),[9] millest sai menuk.
Lucy suri 1935. aastal 71-aastase ja rahast lagedana Londoni Putney hooldekodus. Surma põhjus oli rinnavähk koos kopsupõletikuga.[10] Ta suri 20. aprillil, see oli tema abikaasa neljas surma-aastapäev. Nad on maetud kõrvuti Brookwoodi kalmistule Inglismaal Surrey krahvkonnas.[11]
Moekarjäär
[muuda | muuda lähteteksti]1893. aastal avas Lucy Londonis oma moeäri Maison Lucile.[12] 1897. aastal avati suurem kauplus ja 1903. aastal moodustati ettevõte Lucile, Ltd. Seal teenindati jõukaid kliente, kelle hulka kuulusid aristokraadid, kuningakoja liikmed ja teatritähed.[13] Äri laienedes avati salongid New Yorgis (1910), Pariisis (1911) ja Chicagos (1915), misläbi saadi esimeseks juhtivaks moemajaks, millel olid täiemahuliselt tegutsevad harud kolmes riigis.
Teda on tunnustatud ka esimeste kutseliste modellide (keda tol ajal nimetati mannekeenideks) väljaõpetamise ja esimese kaasaegses stiilis moeetenduse korraldamise eest. Need moeetendused olid pärastlõunased, meeleolu loova valgustusega, teatraalsed, keelpilliansambli saatel toimuvad üritused, kuhu pääses kutsega ja kus jagati suveniirkingitusi. Veel üks uuendus rõivakollektsioonide esitlemisel olid nn emotsionaalsed kleidid. Need olid kleidid, millele anti kirjandusest, ajaloost või popkultuurist pärinevad nimed, mis olid mõjutatud Lucile'i huvist oma klientide isiksuseomaduste ja -psühholoogia vastu.[14]
Mitme tuntud kliendi rõivastusel oli suur mõju, kuna nad kandsid Lucile'i kujundatud rõivaid filmides ja laval ning neid kujutati ajakirjanduses. Nende klientide hulka kuulusid tol ajal väga kuulsad näitlejannad Mary Pickford, Lily Elsie, Gertie Millar, Gaby Deslys ja Billie Burke. Lucile'i kostüüme kasutati mitmes lavastuses ja filmis, näiteks Ferenc Lehári opereti "Lõbus lesk" Londoni esiettekandes (1907), Ziegfred Follies' Broadway revüüdes ja D. W. Griffithi tummfilmis "Way Down East" (1920). 1910. ja 1920. aastatel näidati tema moeloomingut tihti ringvaadetes. Lucile'i moelooming ja artiklid ilmusid regulaarselt ajakirjades Vogue, Femina, Les Modes, Vanity Fair, The Illustrated London News, The London Magazine, Munsey's jt.[3]
Varasemast ajast pärit Lucile Ltd. visandid, mis on hoiul Victoria ja Alberti muuseumis Londonis,[15] annavad tunnistust sellest, et 1904. aastal oli salongis tööl vähemalt üks kunstnik, kes visandas Lucy Duff-Gordoni disaine. Nõudluse kasvades, eriti esimese maailmasõja ajal Ameerika Ühendriikides, abistas teda veel rohkem kunstnikke. Tol ajal oli kombeks kasutada moemajades kutselisi kunstnikke, kes joonistasid üles loodud disaine ja ka oma ideid. Lucile vaatas need joonistused üle, kritiseeris neid, lisas märkusi, juhiseid, kuupäevi ja vahel oma allkirja või nimetähed tunnistamaks, et ta oli disaini heaks kiitnud.
Lisaks moekunstniku, kostüümikunstniku ja ajakirjaniku karjäärile kasutas Lucile võimalust kaubanduslikeks toetusavaldusteks, lubades kasutada oma nime kingade, rinnahoidjate, parfüümide ning muude luksusrõivaste ja ilutoodete reklaamiks.
Lucy Duff-Gordoni side oma moeimpeeriumiga hakkas lagunema pärast Lucile, Ltd. ümberkorraldamist 1918.–1919. aastal. 1922. aasta septembriks ta enam ettevõtte jaoks kavandeid ei teinud, kuid lõi endiselt moeloomingut eraviisiliselt oma klientidele. 1923. aastal saabus pankrot.
Titanic
[muuda | muuda lähteteksti]1912. aastal oli Lady Duff-Gordonil vaja reisida Ameerikasse oma ettevõtte Lucile Ltd. New Yorgi haru pärast. Koos abikaasa Cosmo Duff-Gordoniga reserveerisid nad esimese klassi piletid ookeaniliinilaevale Titanic varjunimedega härra ja proua Morganina. Varjunimede põhjuseks võis olla soov vältida New Yorgis maabudes avalikkuse tähelepanu. Paari saatis Lucile'i sekretär Laura Mabel Francatelli, hüüdnimega Franks. 14. aprillil kell 11.40 põrkas Titanic kokku jäämäega ja hakkas uppuma. Evakueerimise ajal pääsesid Duff-Gordonid ja Franks päästepaati nr 1, mis oli neljas laevalt vette lastud paat. Kuigi paat oli ehitatud 40 inimese jaoks, lasti see vette ainult 12 inimesega, neist seitse olid meeskonna liikmed.
Paadis olles märkis üks meeskonna liige, et Duff-Gordonid saavad oma kaotatud asjad asendada, kuid meeskond kaotab kõik. Cosmo Duff-Gordon pakkus seepeale igale mehele viis naela, et neid abistada. Pääsenud korjas üles laev Carpathia,[16] kus Cosmo Duff-Gordon andis paadis olnud meestele üle rahatšekid. See teguviis kutsus esile hilisemad kuulujutud, et Duff-Gordonid ostsid paadi meeskonna ära, et paat ei pöörduks tagasi päästma inimesi, kes vees hulpisid.[17]
Neid kuulujutte võimendasid Ameerika Ühendriikide ja Briti kõmuajakirjandus. Cosmo ja Lucy Duff-Gordoni Londonis antud tunnistused meelitasid kohale suured rahvahulgad.[18]
Titanicu loost sai Lucile'i elu enim meenutatud episood, seda on kujutatud ebatõepäraselt mitmes filmis, sealhulgas filmides "Öö, mida mäletada" ("A Night to Remember", 1958, Lucile'i osas Harriette Johns), "Titanic" (1997, Lucile'i osas Rosalind Ayres), minisarjas "Titanic" (2012, Lucile'i osas Sylvestra Le Touzel).[19] Hiljem on väidetud, et selle skandaali varju jäi tema väljateenitud koht ajaloos moeuuendajana.
Kolm aastat pärast Titanicult pääsemist pääses Lucile napilt teisest laevahukust. Nimelt oli tal reserveeritud koht reisilaeva Lusitania viimsele reisile. Ajakirjanduse teatel jättis ta reisi ära haiguse tõttu. 7. mail 1915 sai Lusitania tabamuse Saksa allveelaeva torpeedolt ja uppus.[20]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ [1] Lucile, Her Life by Design
- ↑ [2] Luksuspesu Lucile
- ↑ 3,0 3,1 [3] Women Film Pioneers Project
- ↑ [4] Encyclopedia Titanica
- ↑ [5] Yourdictionary
- ↑ [6] bio.
- ↑ [7] Encyclopedia Britannica
- ↑ [8] bio.
- ↑ [9] goodreads
- ↑ [10] Encyclopedia Titanica
- ↑ [11] Find a grave
- ↑ [12] Museum of London
- ↑ [13] The Lucile Story
- ↑ [14] lovetoknow
- ↑ [15] V&A
- ↑ [16] History
- ↑ [17] Titanic Stories
- ↑ [18] Titanic Inquiry Project
- ↑ [19] IMDb
- ↑ [20] Google books
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Valerie Mendes, Amy De La Haye "Lucile Ltd: London, Paris, New York and Chicago 1890s - 1930s" (2009)
- Mike Tyson "RMS Titanic - 172 Most Asked Questions" (2014)