Muna

See artikkel räägib koorega või kestaga kaetud munarakust; teiste tähenduste kohta vaata Muna (täpsustus).

Muna (ladina keeles ovum) on üldjuhul viljastatud munarakk^[1] (sügoot), mis on kaetud koorega (enamikul lindudel, roomajatel ja ürgsetel imetajatel) või kestaga lülijalgsetel (putukad, vähilaadsed, ämblikulaadsed).

Ornitoloogia haru, mis uurib linnumune, nimetatakse ooloogiaks ehk munateaduseks.

Roomajate munad, linnumunad ja ühetoonilised munad munetakse veest välja ning neid ümbritseb kas painduv või paindumatu kaitsekest. Maal või pesades munetud mune hoitakse embrüo kasvu ajal tavaliselt soojas ja soodsas temperatuurivahemikus. Kui embrüo on piisavalt arenenud, koorub see, st puruneb munakoorest. Mõnel embrüol on ajutine munahammas, mida nad kasutavad munakoore või katte lõhenemiseks, pipetamiseks või purustamiseks.

Suurim registreeritud muna on vaalhailt ja oli 30 × 14 × 9 cm (11,8 × 5,5 × 3,5 tolli) suurune. [1] Vaalakhai munad kooruvad tavaliselt ema sees. 1,5 kg (3,3 naela) ja kuni 17,8 cm × 14 cm (7,0 tolli × 5,5 tolli) juures on jaanalinnumuna kõigi eluslindude suurim muna, [2] ehkki väljasurnud elevandilind ja mõned mittelinnulised dinosaurused on munenud suuremad munad. Mesilase koolibril on teadaolevalt väikseim linnumuna, mis kaalub pool grammi (umbes 0,02 untsi). Mõned roomajate ja enamiku kalade, kahepaiksete, putukate ja muude selgrootute munetud munad võivad olla veelgi väiksemad.

Munasarnaseid reproduktiivseid struktuure teistes taime-, seene-, loomariikides nimetatakse "eosteks" või spermatofüütide "seemneteks" või gametofüütide "munarakkudeks".