Aleksei Bobrinski (1826−1894)
Krahv Aleksei Pavlovitš Bobrinski (vene keeles Алексей Павлович Бобринский) (19. veebruar (vkj) 1826 Pavlovsk, Peterburi kubermang – 7. november (vkj) 1894 Cannes, Prantsusmaa) oli Venemaa riigimees ja suhkrutööstur. Kindralleitnant (1872). Riiginõukogu liige (1871–1874). Ta võttis osa keiser Aleksander II reformidest.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Päritolu ja haridustee
[muuda | muuda lähteteksti]Põlvnes nimekast aadlisuguvõsast. Tema isa oli noorelt surnud kaardiväerittmeister Pavel Aleksejevitš Bobrinski (1801−1830), ema Julia Stanislavovna Junoša-Belinskaja (1804−1899). Tema isa oli keisrinna Katariina II ja vürst Grigori Orlovi vallaslapse krahv Aleksei Bobrinski poeg. Hariduse omandas Aleksei Keiserlikus Aleksandri Lütseumis, mille lõpetas 1844. aastal.
Teenistuskäik kuni Krimmi sõjani
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast õpingute lõppu astus ta 1844. aastal Venemaa riigiteenistusse. Teenis Venemaa välisministeeriumis ja sai kubermangusekretäri teenistusastme. 1846. aastal läks ta aga varakult erru. Järgnevalt majandas ta oma Tuula kubermangus asunud Bogoroditski mõisa. 1849. aastal valiti ta Bogoroditski maakonna aadlimarssaliks. 1851. aastal sai temast ühtlasi Bogoroditski maakonnakooli aukuraator. 1852. aastal valiti ta uuesti maakonna aadlimarssaliks. 1854. aastal anti talle kolleegiumiassessori teenistusaste.
Sõjaväeteenistuses
[muuda | muuda lähteteksti]1855. aastal astus ta sõjaväeteenistusse ja sai staabikapteni auastme. Teenis Keiserliku perekonna Kütipolgus, kus nimetati roodukomandöriks. Osales aastatel 1855−1856 oma väeosaga Krimmi sõjas. 1856. aastal võttis ta osa keiser Aleksander II kroonimisest Moskvas. Samal aastal viidi ta üle Keiserliku perekonna kaardiväe kütipolku, kus sai roodukomandöriks. Kaks aastat hiljem nimetati keisri tiibadjutandiks. Aastatel 1858−1868 teenis Venemaa siseministeeriumis. Alates 1861. aastast oli ta ühtlasi Bogoroditski maakonna rahukohtunik.
Teenistus teedeministeeriumis
[muuda | muuda lähteteksti]1869. aastal nimetati ta Venemaa teedeministeeriumi ministri nõukogu liikmeks. Kaks aastat hiljem sai temast ministri abi ehk aseminister; ministriks oli tollal tema sugulane krahv Vladimir Bobrinski. Seejärel oli ligi kolm kuud ajutine ministeeriumi juht. 1871. aasta septembri nimetati ministeeriumi direktoriks ja Riiginõukogu liikmeks.
Venemaa teedeminister
[muuda | muuda lähteteksti]1872. aasta 16. aprillil anti talle kindralleitnandi auaste ja ta nimetati teedeministriks. Ministrina pooldas ta riigiraudteede ehitamist ja raudteevõrgu laiendamist. Tema ametiaja lõpuks oli Venemaa raudteede kogupikkus rohkem kui 21 000 versta. Läks erru 1874. aasta 10. juulil.
Viimased eluaastad ja surm
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast riigiteenistusest lahkumist elas oma Bogoroditski mõisas. Ta suri Prantsusmaal Cannes'is ja on maetud sealsele kalmistule.
Suhkrutööstur
[muuda | muuda lähteteksti]1848. aastal lasi ta oma Bogoroditski mõisa rajada suhkrutehase, mis töötas kuni 1922. aastani.
Auastmed
[muuda | muuda lähteteksti]Tsiviilauastmed
[muuda | muuda lähteteksti]Aasta | Kuupäev | Auaste |
---|---|---|
4. juuli | kubermangusekretär | |
8. oktoober | kolleegiumiassessor |
Sõjaväelised auastmed
[muuda | muuda lähteteksti]Aasta | Kuupäev | Auaste | |
---|---|---|---|
13. aprill | staabikapten | ||
29. august | kapten | ||
30. august | alampolkovnik | ||
30. august | polkovnik | ||
30. august | kindralmajor | ||
16. aprill | kindralleitnant |
Autasud
[muuda | muuda lähteteksti]Venemaa autasud
[muuda | muuda lähteteksti]- Püha Vladimiri ordeni IV klass (17. aprill 1859)
- Püha Stanislavi ordeni II klass koos keisrikrooniga (30. august 1865)
- Püha Vladimiri ordeni III klass (16. aprill 1867)
- Püha Anna ordeni I klass koos keisrikrooniga (30. august 1873)
Välismaa autasud
[muuda | muuda lähteteksti]- Rootsi Mõõga ordeni komandöririst (15. juuli 1859)
- Oldenburgi Hertsog Peter Friedrich Ludwigi Koja- ja Teeneteordeni I klassi komandöririst (1863)
- Pärsia Lõvi ja Päikese ordeni I klass (1873)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Высшие чины Российской Империи (22.10.1721-2.03.1917). Биографический словарь. Том II. Москва: 2017. Lk 167 [1].
- Шилов, Денис Николаевич. Государственные деятели Российской империи. Главы высших и центральных учреждений, 1802-1917. Биобиблиографический справочнк. С.-Петербург: 2002. Lk 88-90.