Belovežje kokkulepe
| Belovežje kokkulepe | |
|---|---|
 Belovežje kokkuleppe allkirjastamise tseremoonia Viskulis | |
| Tüüp | rahvusvaheline leping |
| Koostatud | 8. detsember 1991 |
| Allkirjastatud | 8. detsember 1991 |
| Koht | Viskuli, Valgevene |
| Alla kirjutanud |
 Stanislav Šuškevitš Viačasłaŭ Kiebič Boriss Jeltsin Gennadi Burbulis Leonid Kravtšuk Vitold Fokin |
| Osapooled | |
| Ratifitseerinud |
|
| Depositaar |
Valgevene |
| Keeled | vene, ukraina, valgevene |
Belovežje kokkulepe on 8. detsembril 1991 avaldatud rahvusvaheline leping, milles Venemaa, Valgevene ja Ukraina kuulutasid Nõukogude Liidu kui "rahvusvahelise õiguse subjekti ja geopoliitiline realiteedi" eksistentsi lõppu. Selle asmele rajati uus organisatsioon – Sõltumatute Riikide Ühendus. Leppele allakirjutanud riigid olid samad, mis olid 1922. aastal ametlikult Nõukogude Liidu asutanud.
Belovežje kokkulepe sõlmiti Valgevenes, Poola piirist kümnekonna kilomeetri piiri kaugusel asuvas Viskuli jahibaasis Belovežje ürgmetsa kaitsealal, millest tuleneb ka kokkuleppe nimi. Lepingut peetakse surmahoobiks Nõukogude Liidule, millega otsustati lõplikult Nõukogude Liidu lagunemine ja endiste liiduvabariikide (välja arvatud selleks hetkeks juba iseseisvuse taastanud Baltimaad) iseseisvumine.[1]
Venemaa poolt kirjutasid lepetele alla president Boriss Jeltsin ja riigisekretär (tollal sisuliselt valitsusjuht) Gennadi Burbulis, Ukraina nimel president Leonid Kravtšuk ja peaminister Vitold Fokin ning Valgevene nimel ülemnõukogu (parlamendi) esimees Stanislav Šuškevitš ja ministrite nõukogu esimees Vjatšeslav Kebitš.[2]
Eellugu
[muuda | muuda lähteteksti]1991. aastaks oli Nõukogude Liidu keskvõim nõrgenenud. Nõukogude Liidu juhi Mihhail Gorbatšovi reformid, glasnostiga kaasnenud suurenenud sõnavabadus ja perestroikaga toimunud restruktureerimine olid tekitanud mitmetes liiduvabariikides tugevad ja autonoomsed juhtkonnad, kes ei allunud Moskva keskvõimule. Olukord hullenes, kui 1991. aastal rajas Boriss Jeltsin presidendi ametikoha ka Vene liiduvabariigile.[3]
Gorbatšov üritas liitu päästa, soovides luua NSV Liidu asemele uue föderaalsema ülesehitusega Suveräänsete Riikide Liidu. Kartes, et Gorbatšovi reformid lõhuvad Nõukogude Liidu, algatasid Nõukogude konservatiivsemad jõud riigipöörde, kuid augustiputšina tundud võimuhaaramine kukkus Jeltsini vastutegevuse tõttu läbi.[3]
Pärast augustiputši taastasid iseseisvuse Baltimaad, iseseisvuse kuulutasid välja ka mitmed liiduvabariigid. Kuigi Gorbatšov oli küll jätkuvalt ametlik Nõukogude Liidu president, oli allesjäänud võim liidus Jeltsini käes. Jeltsin nõudis Nõukogude Liidu kompartei laialisaatmist ja Venemaa võimuorganitega otsuste tegemise kooskõlastamist, Gorbatšov kuuletus.[4]
Kohtumise planeerimine
[muuda | muuda lähteteksti]Valgevene Ülemnõukogu esimees Stanislav Šuškevitš kutsus tollase Venemaa liiduvabariigi presidendi Boriss Jeltsini külla jahibaasi Viskulis, kui liiduvabariikide juhid kohtusid 20. oktoobril 1991 Venemaa juhi residentsis Novo-Ogarjovos. Residentsis plaanis Šuškevitš arutada Jeltsiniga, kuidas varustada Valgevenet nafta ja gaasiga. Kui Ukraina riigipea Leonid Kravtšuk plaanist kuulis, avaldas ta samuti soovi kohtumisega liituda.[2]
1. detsembril 1991 toimus Ukrainas iseseisvusreferendum, kus üle 90% elanikest toetas riigi iseseisvumise otsuse tegemist. Detsembrini oli Jeltsin ametlikult toetanud uut liidulepingut, kuid 5. detsembril ütles ta pärast kohtumist Gorbatšoviga, et "Ukrainata kaotab liiduleping igasuguse mõtte".[4]
Kokkuleppe sõlmimine
[muuda | muuda lähteteksti]Viskulisse jõudmine
[muuda | muuda lähteteksti]Boriss Jeltsin lendas kõigepealt Minskisse, kus ta esines Valgevene Ülemnõukogu ees. Ta tõi kaasa üriku, mis kinnistas Moskva ülemvõimu Polatski vürtsiriigi üle. Kingitus pahandas Valgevene saadikuid, kes väljendasid oma pahameelt. Konflikt siiski lahenes ja Jeltsin lendas lennukiga edasi Viskulisse. Kravtšuk võttis Šuškevitši Minskis lennuki peale, riigijuhid lendasid koos Pružany sõjaväelennuväljale, kust liiguti koos Viskulisse.[2]
7. detsember
[muuda | muuda lähteteksti]Viskulis kogunenud riigijuhid arutasid, kuidas takistada Nõukogude Liidu juhi Mihhail Gorbatšovi sekkumist liiduvabariigi tegevustes. Venemaa tollane riigisekretär Gennadi Burbulis pakkus välja sõnastuse, et "Nõukogude Liit kui geopoliitiline reaalsus ja rahvusvahelise õiguse subjekt lõpetab oma olemasolu". See väljend riigijuhtidele meeldis ja selle ümber otsustati koostada ülejäänud leping.[2]
Määruse kooskõlastamise järel löödi kokku kuus pitsi armeenia konjakiga. Leppe põhiteksti kirjutas kirjutasid kokku eksperdid (nende seas Jegor Gaidar ja Sergei Šahrai), kes töötasid selle kallal kogu öö. Riigipead käisid õhtul saunas ja massaažil.[2]
8. detsember
[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast ukraina delegatsiooniliikmete jahilkäiku kooskõlastasid kolm riigipead taas Burbulise välja pakutud lause. Ekspertide töö tulemusel oli valminud 18-peatükine leping. Kooskõlastamisel viskasid riigipead mõned punktid välja, teised pandi kokku. Alles jäi lõpuks 14 peatükki. Kokku võttis lepingu kooskõlastamine neli tundi, kella kümnest hommikul kella kaheni päeval.[2]
Kuna tegemist oli poliitiliselt olulise teemaga, otsustati kutsuda ka mitteslaavi vabariigi juht. Kuna Kasahstani tollane juht Nursultan Nazarbajev oli lennukiga teel Moskvasse, edastati talle kutse. Nazarbajev lubas tulla, kuid Moskvasse jõudes soovitas Gorbatšov tal mitte minna, mistõttu ta rohkem riigipeadega kontakti ei võtnud.[2]
Pärast kooskõlastamist helistas Šuškevitši Gorbatšovile ja Jeltsin samal ajal Ameerika Ühendriikide presidendile George H. W. Bushile, et seletada lepingu sisu. Bush olevat uurinud peamiselt kaht asja: kas NSV Liidu kohustused võetakse üle ja mis saab NSV Liidu tuumarelvadest.[5] Gorbatšov ei teadnud kõne alguses, mis Belovežjes toimumas oli, ja suhtus kõigepealt Valgevene riigipeasse üleolevalt, jagades Šuškevitšile õpetussõnu. Gorbatšovi suhtumine muutus tõsisemaks, kui selgus, et Bush oli teemaga kursis ja Venemaa välisminister Andrei Kozõrev oli USA presidendile tõlkinud kogu leppe sisu.[2]
Kokkuleppele kirjutasid riigijuhid alla telekaamerate ees. Pärast allakirjutamist lendasid Jeltsin ja Kravtšuk minema, Šuškevitš sõitis ZIL-117-ga Minskisse.[2]
Kokkulepe
[muuda | muuda lähteteksti]
Peatükid:[6]
- Rajatakse Sõltumatute Riikide Ühendus
- Riigid tagavad oma kodanikele võrdsed õigused ja vabadused, olenemata nende rahvusest või muudest erinevustest.
- Lepinguosalised lubavad kaitsta oma territooriumil elavaid rahvus-, usu- ja kultuurivähemusi.
- Osalised arendavad oma rahvaste ja riikide vahel koostööd poliitika, majanduse, kultuuri, hariduse, tervishoiu, keskkonnakaitse, teaduse ja kaubanduse vallas ja peavad vajalikuks sõlmida koostööleping eespool nimetatud valdkondades.
- Lepinguosalised tunnustavad ja austavad teineteise territoriaalset terviklikkust ja olemasolevate piiride puutumatust (SRÜ piires). Tagatakse piiride avatus ja kodanike vaba liikumine.
- SRÜ liikmesriigid teevad koostööd rahvusvahelise rahu ja julgeoleku kaitsmisel. Rakendatakse tõhusaid meetmeid sõjaliste kulutuste vähendamiseks. Sihiks on kõrvaldada kõik tuumarelvad ning saavutada ülemaailmne ja täielik desarmeerimine range rahvusvahelise kontrolli all. Riigid säilitavad ühise sõjalise juhtimise, sealhulgas ühise kontrolli tuumarelvade üle.
- Koordineerivate institutsioonide kaudu kooskõlastatakse võrdsetel alustel välispoliitikat, majandusruumi, tollipoliitikat, transpordis, keskkonnakaitses, rändepoliitikas ja kuritegevusvastases võitluses.
- Lepinguosalised tunnistavad Tšernobõli katastroofi kogu planeeti hõlmavat iseloomu ning kohustuvad ühendama oma jõupingutusi selle tagajärgede vähendamiseks ja ületamiseks.
- Lepingu sätete tõlgendamise ja kohaldamisega seotud vaidlused lahendatakse asjaomaste organite vaheliste läbirääkimiste teel ning vajaduse korral riigi ja valitsuse tasandil.
- Igal lepinguosalisel on õigus peatada lepingut või selle üksiku artikli rakendamist, teatades sellest lepinguosalisi aasta ette. Lepingu sätteid võib täiendada või muuta kõrgete lepinguosaliste vastastikusel kokkuleppel.
- Lepingu allakirjutamise hetkest ei ole allakirjutanud riikide territooriumil lubatud kohaldada kolmandate riikide, sealhulgas Nõukogude Liidu seadusi.
- Lepinguosalised kohustuvad täitma Nõukogude Liidu sõlmitud lepingutest ja kokkulepetest tulenevaid rahvusvahelisi kohustusi.
- Leping ei mõjuta lepinguosaliste kohustusi kolmandate riikide suhtes ja on avatud ühinemiseks kõigile endistele Nõukogude Liidu liikmesriikidele ning lepingu eesmärke ja põhimõtteid jagavatele riikidele.
- SRÜ koordineerivate organite ametlik asukoht on Minski linn. Endise Nõukogude Liidu organite tegevus SRÜ liikmesriikide territooriumil lõpetatakse.
Kokkuleppe tagajärjed
[muuda | muuda lähteteksti]Edasised arengud
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Nõukogude Liidu lagunemine
Ukraina ja Valgevene ülemnõukogud ratifitseerisid Belovežje lepingu 10 detsembril, Venemaa Ülemnõukogu 12. detsembril.[7] Lisaks tühistas Venemaa parlament 1922. aasta liiduleppe.[8] Kolme slaaviriigi iseseisvumise väljakuulutamise järel otsustasid Nazarbajevi juhtimisel 13. detsembril Ašgabatis kogunemisel Nõukogude Liidust lahkuda ka Kesk-Aasia vabariigid.[2][9] Ametlikult liitusid kaheksa endist liiduvabariiki SRÜ-ga 21. detsembril Alma-Atas, välja jäid Baltimaad ja Gruusia.[3]
Kuigi Gorbatšov pidas Nõukogude Liidu likvideerimist veaks, tunnistas ta oma läbikukkumist 25. detsembri teleesinemises ja jättis hüvasti NSV Liidu presidendi ameti ning Nõukogude Liiduga. 25. detsembril 1991 kell 19 Moskva aja järgi langetati Kremli kohal Nõukogude Liidu lipp, millega loetakse Nõukogude Liit lõppenuks.[4][9][10]
Hinnangud
[muuda | muuda lähteteksti]Nii Valgevene tollane peaminister Vjatšeslav Kebitš kui ka ülemnõukogu esimees Stanislav Šuškevitš on kinnitanud, et kokkuleppele allakirjutamine oli spontaanne, mitte ette planeeritud. Enne Viskulis kogunemist ei olnud riigijuhid ametlikult plaani võtnud Nõukogude Liitu lõhkuma hakata.[2] Liidu lõhkumise initsiaatoriks on peetud nii Boriss Jeltsinit kui ka Leonid Kravtšukki.[4][5]
Isegi kui Belovežje kokkulepet poleks sõlmitud, oleks paljude ekspertide hinnangul Nõukogude Liit tõenäoliselt peatselt sellegipoolest kokku kukkunud, eriti pärast augustiputši.[3]
Nõukogude Liidu asemele loodud Sõltumatute Riikide Ühendus oli ebamääraselt määratletud volituste ja kohustustega. Ühendusel puudub ühine parlament, sõjavägi, valuuta ja välispoliitika. Kõik SRÜ liikmed taotlesid samaaegselt ÜRO liikmeks saamist. Kaks liidu riiki, Armeenia ja Aserbaidžaan, olid omavahel sõjas. Seetõttu pole ühendusest saanud asja ja SRÜ potentsiaal Nõukogude Liitu asendada jäi sisuliselt rakendamata.[1][3]
Reaktsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Toonased lääneriikide liidrid George Bush, Margaret Thatcher ja François Mitterrand ei tervitanud alguses Nõukogude Liidu lagunemist rõõmuga, kuna nende arvates oli see areng ohtlik.[1] Kuna suudeti garanteerida rahumeelne lagunemine, nähakse Nõukogude Liidu kokkuvarisemist suures osas läänemaailmas ja mitmes endises liiduvabariigis positiivse arenguna.[5][11]
Vastuolulisem on olnud tagasiside kokkuleppele Venemaal ja mõnedes endistes liiduvabariikides. 1993. aastal keeldus Venemaa rahvasaadikute kongress ratifitseerimast Belovežje lepingut, oktoobriputši ajal nõudsid Venemaa opositsioonilised jõud leppe tühistamist. 1996. aastal tühistas Venemaa Riigiduuma kommunistide algatusel Belovežje kokkuleppe.[12] 2005. aasta aprillis kuulutas Venemaa president Vladimir Putin Nõukogude Liidu lagunemise 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks.[5][11] Valgevene president Aljaksandr Lukašenka on samuti väitnud, et Belovežje leppe oli halb.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Deklaratsioon ja leping Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu moodustamise kohta, Nõukogude Liidu alusdokument
- Augustiputš
- Nõukogude Liidu lagunemine
- Sõltumatute Riikide Ühendus
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Kiil, Urmas (18. detsember 2021). "Nõukogude Liit suri Mihhail Gorbatšovi "arguse" tõttu!". Saarte Hääl.
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 Piirsalu, Jaanus (4. mai 2022). "Gorbatšov sõimas Nõukogude Liidu lagundanud leppe sõlmijaid poisikesteks". Postimees.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Kenez, Peter (2016). "Failed Reforms". A History of the Soviet Union from the Beginning to Its Legacy (inglise) (kolmas trükk). Cambridge: Cambridge University Press. DOI:10.1017/9781316493267. ISBN 9781316493267.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Kümmel, Toomas (5. juuli 2021). "Nõukogude Liidu lõppakord". ERR.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Alatalu, Toomas (11. detsember 2021). "Leping, mis hävitas Nõukogude Liidu". Postimees Nädal. Lk 24.
- ↑ "Agreements establishing the Commonwealth of Independent States". Euroopa Nõukogu. 4. september 1994.
- ↑ "Belavezha Accords, signed by Russia, Ukraine, and Belarus, also violated by Russia". Unian. 8. detsember 2014.
- ↑ "The Belavezha Accords signed". Russian Presidential Library. Vaadatud 31. mail 2024.
- ↑ 9,0 9,1 Alatalu, Toomas (1. aprill 2012). "Viskulis 20 aastat hiljem". Pärnu Postimees. Lk 5.
- ↑ Raig, Ivar (4. veebruar 2020). "MRP tühistamine riiklikuks tähtpäevaks". Postimees.
- ↑ 11,0 11,1 "Was Soviet Collapse Last Century's Worst Geopolitical Catastrophe?". RFE/RL. 29. aprill 2005.
- ↑ Raudsepp, Ago (17. detsember 2022). "Vladislav M. Zubok: eestlased olid esimesed, kes paljastasid Lenini ja Gorbatšovi blufi". Postimees. Lk 22-23.