Deindustrialiseerumine
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2012) |
Deindustrialiseerumine (ka desindustrialiseerumine) on sotsiaal-majanduslik muudatuste protsess, mis on põhjustatud tööstusliku tootmise, eriti rasketööstuse või tehaste kõrvaldamisest või tootmismahu vähendamisest ühes piirkonnas.
Tunnused
[muuda | muuda lähteteksti]- Teenindussektori laienemine
- Tehnoloogiamuutus
- Tehaste sulgemine linnades, tootmise suundumine perifeeriasse (maapiirkonnad ja arengumaad)
- Muutuv nõudlus toodangufaktoritele ja infrastruktuurile [1]
Tõlgendusvariandid
[muuda | muuda lähteteksti]Deindustrialiseerumise protsessi on mitmeti defineeritud. Cairncross (1982) ja Lever (1991) toovad välja neli võimalikku definitsiooni:
- Otsene tööstustoodangu mahtude või tööhõive langus tööstusliku tootmise sektoris. Need näitajad võivad aga olla eksitavad, sest lühiajalisi või perioodilisi majanduslangusi võidakse tõlgendada alanud pikaajalise deindustrialiseerimise protsessina.
- Tööstusliku tootmise kõrval teenindussektori osakaalu suurenemine – kogutoodangut või tööhõivet arvesse võttes. Ka see näitaja võib olla eksitav, kuna selline protsess võib aset leida ka juhul kui tööstuslik tootmine absoluutnäitajates kasvab.
- Tööstuskaupade osatähtsus väliskaubanduses väheneb, järjest suureneb võimetus hoida väliskaubandust tasakaalus, kaupade eksport ei ületa importi piisaval määral.
- Jätkuv väliskaubandusbilansi defitsiidi olukord (nagu kirjeldatud kolmandas punktis), mis kumuleerub sel määral, et riik või regioon ei suuda tootmiseks kuluvate materjalide sisseveo eest maksta, viib edasise majanduslanguseni.
Selgitused
[muuda | muuda lähteteksti]Deindustrialiseerumise üheks põhjuseks on ka majanduse ümberkorraldus. Läbimurde selleni tekitas transpordi, side- ja infotehnoloogia vilgas arendus, mis on viinud meid globaliseerunud majanduseni, kus saavad toimuda välismaised otseinvesteeringuid, kapitali liikuvus ja tööjõu ränne. Uueks sai ka majandusteooria rõhuasetus, mis spetsialiseerus ressursiküllusse – tootmine kolis madalate tootmiskuludega aladele ja selle asemel võtsid linnades koha teenindus- ja finantssektor.
Teooriad, mis ennustavad või selgitavad deindustrialiseerumist, on arendatud pikka aega. Robert Rowthorn, Cambridge'i Ülikool majanduse emeriitprofessor (1992), väidab, et Karl Marxi teooriat kahanevast tööstuse kasumlikkusest võib pidada üheks esimestest.[viide?] Selle teooria kohaselt võimaldab tehnoloogiline innovatsioon kasutusele võtta järjest efektiivsemaid tootmisvahendeid, mis võimaldavad tootlikkust tõsta, s.t ühe investeeritud kapitaliühiku eest rohkem tulu saada. Samas aga asendab tehnoloogiline innovatsioon inimesi masinatega ja suureneb kapitali osatähtsus. Oletades, et ainult tööjõud saab toota uusi lisaväärtusi – suurem füüsiline panus on väiksema väärtusega ja annab väiksema lisaväärtuse. Seetõttu väheneks keskmine tööstuslik kasum pikas perspektiivis.
Rowthorn ja John R. Wells (1987) toovad välja, et mõnedes deindustrialiseerumise selgitustes nähakse selles positiivset protsessi, majanduse küpsust, ent teistes negatiivset protsessi, mis seostub majandusliku ebaeduga. Nad pakuvad, et deindustrialiseerimine võib olla nii majandusliku ebaedu tulemus kui ka põhjus.
Christos Pitelis ja Nicholas Antonakis (2003) esitavad arvamuse, et kuna tootmist iseloomustab suurem tootlikkus, viib see, kui muud asjad jäävad võrdseks, toodete valmistamiskulude suhtelise vähenemiseni, ja sellest järelduvalt töötleva tööstuse suhtelise osakaalu vähenemiseni (eeldustel, et tootmist ja teenuseid iseloomustab suhteliselt mitteelastne nõudlus). Veelgi enam, töötleva tööstuse osakaalu vähendavad veel allhanked, alltöövõtt – ja seda ilma negatiivse mõjuta majandusele. Tõepoolest, sel võib olla positiivne mõju, muidugi juhul kui sellised tegevused suurendavad firma tootlikkust ja edukust.
George Reisman (2002) määratleb, et üheks deindustrialiseerimisele kaasaaitavaks teguriks on inflatsioon. Tema analüüsi kohaselt moonutab "fiati raha" inflatsioon majandusarvutusi, mida on vajalik teha kapitalimahuka ettevõtte käigushoidmiseks ning muudab selliste ettevõtete tootmise jätkamiseks vajalikud investeeringud ebarentaabliks.
Deindustrialiseerumisele on kaasa aidanud ka majanduse restruktureerimine. Läbimurded transpordi, side- ja infotehnoloogia arengutes on viinud meid globaliseerunud majanduseni, mis soodustab välismaised otseinvesteeringuid, kapitali liikuvust ja tööjõu rännet. Tootmine on kolinud madalate tootmiskuludega kohtadesse ja selle asemel on linnadesse kontsentreerunud teenindus- ja finantssektor.[2][3]
Deindustrialiseerumise kriis
[muuda | muuda lähteteksti]Mõistet "deindustrialiseerumise kriis" on kasutatud sellise olukorra kirjeldamiseks, kus tootmine on vähenenud paljudes riikides ning linnades jääb töökohti vähemaks. Üheks näiteks on Detroit. Pärast vabakaubanduslepingute jõustumist vähem arenenud riikidega 1980.–1990. aastatel, paigutasid mitmed Detroitis asuvad firmad oma tootmisrajatised ümber piirkondadesse, kus palgad ja standardid olid madalamad. Lisaks kadus tööstusest hulk töökohti tänu tehnoloogilistele uuendustele, mille tõttu läks vähem tarvis käsitsitööd.
Detroit ja selle autotööstus on väga hea näide sellest, kuidas deindustrialiseerumine võib negatiivselt mõjuda ühele alale ja sealsetele elanikele. Endisest tööstuskeskusest ja kõrge elatustasemega piirkonnast on saanud linn, mida iseloomustavad kõrge vaesuse kontsentratsioon, töötus ja silmatorkav rassiline eraldatus. Endised tootmiskompleksid seisavad tühjana ja kolmandik elanikest elab allpool vaesuspiiri.
Alates 1950. aastatest on Ameerika Ühendriikide rahvaarv kahekordistanud, lisandunud on 150 miljonit inimest. Sellest hoolimata on suurimate tööstuslinnade nagu Detroit, Cleveland, Pittsburgh, Saint Louis ja Buffalo elanike arv aastatel 1950–2007 oluliselt kahanenud. Baltimore kaotas peaaegu kolmandiku ja Philadelphia neljandiku oma elanikkonnast. 1950. aastatel elas 20 suuremas linnas viiendik kogu elanikkonnast, kuid 2006. aastal vaid kümnendik.[4]
Ameeriklased kolisid ära tööstuskeskustest laialivalguvatesse äärelinnadesse. Mitmed endised väikelinnad, näiteks Phoenixs Arizonas, on viimase viiekümne aasta jooksul meeletult kiiresti kasvanud.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ http://pc.parnu.ee/~garri/KRAPi%20MATERJAL/KRAP_4_5_regiarengu%20teooriad_Garri%20%5bCompatibility%20Mode%5d.pdf [kõdulink]
- ↑ Bluestone, B., Harrison, B., 1982. Growing Prosperity: The Battle for Growth with Equity in the Twenty-first Century
- ↑ Logan, J., Swanstrom, T., 1990. Beyond the City Limits: Urban Policy and Economic Restructuring in Comparative Perspective
- ↑ Stephen Ohlemacher, America's big cities are getting smaller, Associated Press