Isikuidentsus
|
See artikkel räägib filosoofia mõistest; isiku praktilise äratundmise kohta vaata artiklit Isikusamasus |
Isikuidentsus (inglise keeles personal identity) on isiku (tavaliselt inimese) piiritletus, erinevus teistest isikutest (ainukordsus) ja püsivus läbi aja.
Filosoofilised probleemid seoses isikuidentsusega
[muuda | muuda lähteteksti]Kes ma olen?
[muuda | muuda lähteteksti]Minu isikuidentsus on kontingentne: see võiks mul olla teistsugune. Ma võin oma isikuidentsust muuta või olla ilma isikuidentsuseta. Kes olen see mina?[1]
Mis on isik
[muuda | muuda lähteteksti]Kuidas defineerida isikut?
Milles seisneb isikuidentsus aja jooksul
[muuda | muuda lähteteksti]Milles seisneb isikuidentsuse püsimine aja jooksul? Mis on isikuidentsuse püsimise kriteeriumid (tingimused)? Sellest sõltub ka, kas ja kuidas on võimalik hauatagune elu.[1]
Kuidas isikuidentsust kindlaks teha?
[muuda | muuda lähteteksti]Kuidas me eristame isikuid ning teeme kindlaks isikute püsivuse? Tõendite hulgas on asjaosalise mälu enese kohta ja füüsiline järjepidevus. Kumb neist tõenditest on fundamentaalsem?[1]
Mis määrab isikute arvu?
[muuda | muuda lähteteksti]Kuidas kindlaks teha isikute piirid, kui tundub, et ühes kehas võib elada mitu isikut?
Mis ma olen
[muuda | muuda lähteteksti]Millest ma koosnen ja kus on minu ruumilised piirid? Kas ma olen substants või ehk protsess või sündmus? Enamik filosoofe eitab, et ma olen organism. Võib-olla ma olen lihtne mittemateriaalne substants või mittemateriaalsest hingest ja materiaalsest kehast koosnev liitasi. David Hume'i järgi olen ma tajumuste kimp. Võib-olla ma olen organismi poolt konstitueeritud materiaalne asi: mul on sama mateeria mis mõnel loomal, kuid looma ja minu püsimise tingimused ei lange kokku. Võib-olla ma olen looma ajaline osa. Võib-olla mind üldse ei ole.[1]
Missugune ma oleksin võinud olla
[muuda | muuda lähteteksti]Millised minu omadused on olemuslikud? Kas ma oleksin näiteks võinud olla teiste vanemate laps? Kas ma oleksin võinud lootena surra? Kas võiks olla nii, et kõik muu on sama, aga minu asemel on keegi teine ja ümberpöördult?[1]
Millised on isikuidentsuse järelmid
[muuda | muuda lähteteksti]Kas vastutus tegude eest oleneb isikuidentsusest? Kas mul on eriline egoistlik huvi ainult iseenda tuleviku vastu?
Isiku identsus aja jooksul
[muuda | muuda lähteteksti]Isiku püsimise küsimus
[muuda | muuda lähteteksti]Isiku püsimise küsimus on järgmine: mis on selle tarvilikud ja piisavad tingimused, et mingi asi mingil hetkel on identne (numeeriliselt identne) mingi isikuga antud hetkel. Jutt ei ole kvalitatiivsest identsusest ega võimalikust "uueks inimeseks" saamisest.
Jutt ei ole lihtsalt isikute omavahelisest identsusest, sest on mõeldav, et isik mingil hetkel on identne mitteisikuga mõnel teisel hetkel. Võib-olla ma olen identne kunagise embrüoga või tulevase püsivas vegetatiivses seisundis olendiga või surnukehaga.
Lähenemised isiku püsimise küsimusele
[muuda | muuda lähteteksti]Enamik vastuseid isiku püsimise küsimisele jaguneb kolmeks kategooriaks.
Psühholoogilise lähenemise järgi on isiku püsimise tarvilike või piisavate või tarvilike ja piisavate tingimuste seas mõni psühholoogiline suhe, näiteks vaimuseisundite (näiteks uskumuste, mälestuste, eelistuste) "pärimine". Pärimise täpse iseloomu ning relevantsete vaimuseisundite osas on lahkarvamusi. Üks psühholoogilise lähenemise näiteid on mälukriteerium. Enamik uurijaid analüütilises filosoofias on pooldanud psühholoogilist lähenemist. Nende seas on Mark Johnston, Brian Garrett, Hud Hudson, David Lewis, Thomas Nagel, Harold Noonan, Robert Nozick, Derek Parfit, John Perry, Sydney Shoemaker ja Peter Unger.[1]
Somaatilise lähenemise järgi seisneb isiku püsivus aja jooksul mingis füüsilises suhtes. Selle määrab näiteks keha või organismi identsus. Selle pooldajate seas on Michael Ayers, William R. Carter, David Mackie, Eric Olson, Peter van Inwagen ja Bernard Williams.[1]
Antikriterialismi järgi ei saa isiku püsivust taandada psühholoogilisele ega füüsilisele järjepidevusele. Seda on pooldanud Richard Swinburne, Jonathan Lowe ja Trenton Merricks.[1]
Psühholoogiline lähenemine
[muuda | muuda lähteteksti]Psühholoogiline lähenemine on analüütilises filosoofias kõige levinum. See on seotud intuitsiooniga, et minu aju siirdamisel ma lähen oma ajuga kaasa, sest mälu paikneb ajus.
Levinud lähenemise järgi on mineviku või tuleviku asi minuga identne, kui mina mäletan mõnd tema kogemust või ümberpöördult (mälukriteerium). Sellel teoorial on raskusi. Esiteks, niisugune mäletamisesuhe ei ole transitiivne, kuid identsus peab olema transitiivne. Teiseks, mäletamise mõiste ise sisaldab seda, et mäletatakse just enda kogemusi, identsus aga ongi küsimuse all. Esimese raskuse saab ületada, seades otsese mäletamise asemele kaudse mäluseose. Teise raskuse ületamiseks on mäletamine asendatud kvaasimäletamisega, mis ei kätke endas identsuse nõuet. Siiski jääb raskuseks, et minu elus on aegu, millega mul pole isegi mitte kaudset mäluseost, näiteks unenägudeta magamise ajad.[1]
Teine lähenemine toetub kausaalsele sõltuvusele. Määratleme psühholoogilise seose nii, et tulevane asi on praeguse minuga psühholoogilises seoses siis ja ainult siis, kui tema tulevased psühholoogilised seisundid on suurelt jaolt põhjustatud minu praegustest psühholoogilistest seisunditest. Siin on hõlmatud ka seosed mitteteadlike vaimuseisunditega. Määratleme psühholoogilise järjepidevuse nii: ma olen psühholoogiliselt järjepidev minevikus või tulevikus oleva asjaga siis ja ainult siis, kui minu praegused vaimuseisundid on tema omadega seotud psühholoogiliste seoste ahela kaudu.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- David Hume. Treatise of Human Nature, 1739
- Anthony Quinton. The Soul. – Journal of Philosophy, 1962, 59, 393–403. Ümbertrükk: Perry 1975, lk 53, Google'i raamat
- Sydney Shoemaker. Self-Knowledge and Self-Identity, Cornell University Press 1963.
- Terence Penelhum. Survival and Disembodied Existence, Routledge 1970.
- Sydney Shoemaker. Persons and their Past. – American Philosophical Quarterly, 1970, 7, 269–285
- Thomas Nagel. Brain Bisection and the Unity of Consciousness (pdf). – Synthèse, 1971, 22, lk 396–413. Ümbertrükk raamatus Perry 1975, lk 227–246. Ümbertrükk raamatus: Thomas Nagel. Mortal Questions, Cambridge University Press 1979, lk 147, Google'i raamat.
- Derek Parfit. Personal Identity. – Philosophical Review, 1971, 80, 3–27. Veebiversioon. Ümbertrükk: John Perry (toim). Personal Identity, 1975, lk 199.
- Roland Puccetti. Brain Bisection and Personal Identity. – British Journal for the Philosophy of Science, 1973, 24, 339–355.
- John Perry (toim). Personal Identity, University of California Press 1975. Google'i raamat
- Roderick R. Chisholm. Person and Object: A Metaphysical Study, Open Court 1976. Google'i raamat
- David Lewis. Survival and identity. – Amélie Oksenberg Rorty (toim). The Identities of Persons, California University Press 1976. Google'i raamat
- Peter K. Unger. I Do Not Exist. – Graham F. Macdonald (toim). Perception and Identity, Cornell University Press 1979. Ümbertrükk raamatus: Michael Cannon Rea (toim). Material Constitution: A Reader, 1997, lk 175. Google'i raamat
- Steven Collins. Selfless Persons: Imagery and Thought in Theravāda Buddhism, Cambridge University Press 1982. Google'i raamat
- Richard Swinburne. Personal Identity: The Dualist Theory. – Sydney Shoemaker, Richard Swinburne (toim). Personal Identity, Blackwell 1984.
- Sydney Shoemaker. Personal Identity: A Materialist's Account. – Sydney Shoemaker, Richard Swinburne (toim). Personal Identity, Blackwell 1984.
- Derek Parfit. Reasons and Persons, Oxford University Press 1984. Google'i raamat
- Kathleen V. Wilkes. Real People: Personal Identity without Thought Experiments, Clarendon Press 1988. Google'i raamat
- Derek A. Parfit. The unimportance of identity. – Henry Harris (toim). – Identity: essays based on Herbert Spencer lectures given in the University of Oxford, Oxford University Press 1995, lk 13. Google'i raamat. Ümbertrükk: Raymond Martin, John Barresi (toim). Personal Identity, Blackwell 2003, lk 292. Google'i raamat. Veebiversioon.
- Arnold M. Ludwig. How Do We Know Who We Are? A Biography of the Self, Oxford University Press 1997.
- Raymond Martin. Self-concern: an experiential approach to what matters in survival, Cambridge University Press 1998. Google'i raamat
- Eric T. Olson. The Human Animal: Personal Identity Without Psychology, Oxford University Press 1997.
- Sydney Shoemaker. Self, Body, and Coincidence. – Proceedings of the Aristotelian Society, Supplementary Volume 73, 287–306.
- David Mackie. Personal identity and dead people. – Philosophical Studies, 1999, 95, 219–242. Veebiversioon
- Lynne Rudder Baker. Persons and Bodies: A Constitution View, Cambridge University Press 2000. Google'i raamat
- Hud Hudson. A materialist metaphysics of the human person, Cornell University Press 2001. Google'i raamat
- Thupten Jinpa. Self, Reality and Reason in Tibetan Philosophy. Tsongkhapa's quest for the Middle Way, Routledge Curzon 2002. Google'i raamat. Google'i raamat
- Eric T. Olson. Was Jekyll Hyde? (pdf) – Philosophy and Phenomenological Research, 2003b, 66, 328–348. Vt Eric Olson#Kas Jekyll oli Hyde?
- Scott Campbell. The Conception of a Person as a Series of Mental Events. – Philosophy and Phenomenological Research, 2006, 73, 339–358.
- Mark Johnston. "Human Beings" Revisited: My Body is not an Animal’. – Dean Zimmerman (toim). Oxford Studies in Metaphysics 3, Oxford University Press 2007.