John Jamieson Carswell Smart

See artikkel räägib filosoofist; vigursuusataja kohta vaata artiklit John Smart (vigursuusataja)

---

John Jamieson Carswell Smart
Sünniaeg	16. september 1920
Surmaaeg	6. oktoober 2012 (92-aastaselt)

John Jamieson Carswell Smart (tuntud kui J. J. C. Smart või Jack Smart; 16. september 1920 Cambridge – 6. oktoober 2012 Melbourne) oli Austraalia filosoof.

Ta töötas metafüüsika, teadusfilosoofia, vaimufilosoofia, religioonifilosoofia, eetika ja poliitikafilosoofia vallas. Ta on vaimufilosoofias üks identsusteooria rajajaid.

Tema šoti päritolu isa William Marshall Smart oli astronoom. Nooremad vennad olid kunstiajaloolane Alastair Smart ja usunditeadlane Ninian Smart.

J. J. C. Smart lõpetas 1948 BPhil kraadiga Oxfordi ülikooli (ta oli Queen's College'is Gilbert Ryle'i õpilane) ning töötas seejärel Corpus Christi College'is. Aastatel 1950–1972 juhatas ta Adelaide'i Ülikooli filosoofia õppetooli, 1972–1976 oli ta La Trobe'i Ülikooli professor, 1976–1985 Australian National University filosoofiaprofessor ning seejärel Monashi Ülikooli emeriitprofessor.

Vaated ja ideed

Smart oli aja B-teooria ja perdurantismi mõjukas kaitsja. Aja möödumist pidas ta illusiooniks: kui aeg möödub, siis tekib küsimus, kui kiiresti ta möödub, ja vastamine nõuaks teist ajamõõdet, mille puhul küsimus tekiks uuesti (möödumise kiiruse argument). 1950. aastatel arvas Smart, et illusioon tuleb sellest, et ajajutt on antropotsentristlik. Hiljem arvas ta, et see illusioon tekib lühimälust pikaajalisse mällu ülemineku tõttu. Ka aja nool ja selle asümmeetria on Smarti järgi illusioonid. Tulevikusündmused erinevad minevikusündmustest selle poolest, et me saame neid oma tegudena kavandada.

Üldse leidis Smart, et igapäevaveendumustest tuleb loobuda, kui need on teaduse tulemustega vastuolus. Smart kaitses teaduslikku realismi, ning väitis, et kõike olemasolevat saab kirjeldada loodusteaduse mõistestikus ning seletada loodusseadustega, mis on redutseeritavad füüsika seadustele.

Vaimufilosoofias oli ta füsikalist. Algul oli ta biheiviorist. 1950. aastatel rajas ta koos Ullin Place'iga identsusteooria, mille kohaselt konkreetsed vaimuseisundid on identsed konkreetsete ajuseisunditega. Selleks et kindlaks teha, millised ajuprotsessid on aistingud, tuleb vaadata, millistel neist on käitumises põhjuslik roll. Identsusteooria ise on aga aprioorne metafüüsiline tees, mis ei ole empiiriliselt kontrollitav ja mida pole võimalik saada loogilisest analüüsist. Oponendid nimetasid seda vaadet Austraalia materialismiks. Füsikalismi kaitstes võrdles Smart vaimu ja aju identsuse teese teaduslike identsusteesidega, nagu näiteks äikese ja elektrilahenduse identsuse tees ning Koidutähe ja Ehatähe identsuse teesiga. Kuigi need tekitavad paradokse, on teaduses absurdne neist sellepärast loobuda. Et füsikalismi paradoksid on rangelt analoogsed teaduslike identsusteesidega, on absurdne neist paradokside pärast loobuda.

Eetikas kaitses Smart teoutilitarismi. Reegliutilitarismi vastu väitis Smart esiteks, et reegliutilitarism kollabeerub teoutilitarismiks, sest puudub adekvaatne kriteerium, mida pidada reegliks. Teiseks, isegi kui selline kriteerium oleks olemas, peaks reegliutilitarist olema "ebausklik reeglikummardaja", sest ta peaks eelistama reeglist kinnipidamist isegi juhul, kui oleks parem reeglit rikkuda. Need argumendid on olnud väga mõjukad. Smart pooldas heaolu eelistusteooriat, vastandudes hedonismile. Smarti vaadet nimetatakse mõnikord eelistusutilitarismiks. Tema vaated eetika alal on mõjutanud Frank Jacksonit, Philip Pettitit ja Peter Singerit.

Smarti järgi on kiitus või ebakiitus (dispraise), kellegi kui mingisse liiki kuuluja hindamine, mis põhimõtteliselt ei erine õunte võrdlevast hindamisest. Ebakiitus ei ole veel laitus, sest laitus ei ole lihtsalt tegude või iseloomu moraalne hindamine, vaid eeldab, et laituse objekt kannab oma tegude või iseloomu eest moraalset vastutust.

Religioonifilosoofias oli ta järjekindel ateist.

Bioloogia ei saa Smarti järgi olla autonoomne teadus: ta ei saa avastada uusi loodusseadusi, vaid rakendab fundamentaalsemaid teadusi, nagu näiteks ka raadiotehnika.

Looming

Äärmuslik ja kitsendatud utilitarism

Artiklis "Extreme and Restricted Utilitarianism" eristab Smart teoutilitarismi ja reegliutilitarismi ning kaitseb teoutilitarismi.

Utilitarism on õpetus, et tegude õigsuse ja vääruse üle tuleb otsustada nende tagajärgede järgi. Kas jutt on üksiktegudest või tegude klassidest? Vastavalt sellele saame kaks erinevat teooriat. Üksiktegude puhul saame seda sorti õpetuse, mida pooldasid Jeremy Bentham, Henry Sidgwick ja George Edward Moore: üksiktegusid kontrollitakse nende tagajärgede järgi ning üldreeglid nagu "pea lubadusi" on rusikareeglid, mida kasutatakse ainult selleks, et tõenäolisi tagajärgi ei peaks igal sammul hindama. Tõsi küll, osa lubaduse murdmise tagajärgedest on see, et nõrgeneb usk lubaduse institutsioonisse, ja sellele omistab äärmuslik utilitarist otsustava tähtsuse. Ent kui lubaduse murdmise tagajärgede kogusumma on parem kui lubaduse pidamise tagajärjed, siis tuleb lubadust murda olenemata sellest, kas selle tagajärjed, et igaüks järgib reeglit, on paremad kui selle tagajärjed, et igaüks rikub seda. Smart nimetab seda õpetust äärmuslikuks utilitarismiks.

Hiljuti on moodi tulnud utilitarismi tagasihoidlikum vorm, mis leidub Stephen Toulmini raamatus "An Examination of the Place of Reason in Ethics", Patrick Nowell-Smithi raamatus "Ethics" (kuigi tal tundub midagi kripeldavat), John Austini teoses "Lectures on Jurisprudence" (loeng II) ja isegi John Stuart Millil, kui James Urmson ("The interpretation of the moral philosophy of J. S. Mill") teda õigesti tõlgendab. See õpetus on külgetõmbav osalt sellepärast, et ta paistab hästi lahendavat intuitsionistide ja utilitaristide vahelise vaidluse. Nimetatud filosoofid paistavad leidvat, et moraalireeglid ei ole lihtsalt rusikareeglid. Teo õigsuse kontrollimiseks tuleb üldiselt vaadata, kas see tegu käib teatud reegli alla, ja selle üle, kas seda reeglit pidada aktsepteeritavaks, otsustatakse reegli järgimise tagajärgede järgi. Üksiktegu kontrollitakse otseselt tagajärgede järgi ainult juhtudel, kui tegu käib kahe reegli alla ja ühe järgi tuleb see teha, aga teise järgi mitte, või see juhtum ei käi üldse mingi reegli alla. Smart nimetab seda õpetust kitsendatud utilitarismiks.

See eristus on erinev hedonistliku utilitarismi ja ideaalse utilitarismi eristusest. Bentham oli äärmuslik hedonistlik utilitarist ja Moore äärmuslik ideaalne utilitarist ning Toulmin on võib-olla kitsendatud ideaalne utilitarist. Hedonistliku utilitarismi järgi sõltub tagajärgede headus ainult nauditavusest, ideaalne utilitarist ei pea nauditavust isegi mitte headuse tarvilikuks tingimuseks. Kui arvestada Milli märkusi kõrgemate ja madalamate naudingute kohta, siis ta nähtavasti polnud ei puhthedonistlik ega puhtidealistlik utilitarist. Tundub, et tema järgi on nauditavus headuse tarvilik tingimus, kuid headus sõltub ka teistest vaimu kvaliteetidest. Teda võiks ehk nimetada kvaasiideaalseks utilitarismiks. Smartile tundub, et kui öeldakse, et mingi vaimuseisund on hea, siis väljendatakse mingit laadi ratsionaalset eelistust. Kui öeldakse, et miski on kõrgem nauding, siis Smarti arvates öeldakse, et see on tõelisemalt või sügavamalt nauditav. Ei ole kindel, kas mitte "sügavamalt nauditav" ei tähenda lihtsalt 'nauditavam, kuigi mitte esmapilgul' ja kas mitte kvaasiideaalne utilitarism ja võib-olla ka ideaalne utilitarism ei kollabeeru hedonistlikuks utilitarismiks.

Äärmusliku ja kitsendatud utilitarismi tüliküsimust illustreerib märkus: "Aga oletame, et igaüks teeks sedasama." Alan Stout ("But Suppose Everyone Did the Same") eristab universaliseerimisprintsiibi põhjuslikku ja hüpoteetilist vormi. Kui öeldakse, et tegu ei tohi teha sellepärast, et kui kõik või paljud seda teeksid, oleks sellel halvad tagajärjed, võib see tähendada seda, et tegu on muidu küll kõige paremate tagajärgedega, aga kui arvestada, et selle tegemine kutsub tõenäoliselt esile, et ka teised teevad seda, siis see ei ole kõige paremate tagajärgedega. Kui seda põhjuslikku tagajärge saaks vältida (nagu üksikul saarel antud salajase lubaduse puhul), siis universaliserimisprintsiip ei loe. See on selle printsiibi põhjuslik vorm. Hüpoteetilise vormi puhul hoolitakse ainult sellest, mis juhtuks, kui kõik seda teeksid, olenemata sellest, kas keegi seda tegelikult teeb. Selle järgi võidaks öelda, et on väär mitte hääletada, sest kui kõik nii teeksid, oleks sellel halvad tagajärjed, ning see poleks siis oluline, et see, et mina ei hääleta, ei mõjuta kuidagi seda, kas teised hääletavad. Äärmuslik utilitarist kasutaks universaliseerimisprintsiipi põhjuslikus vormis, kitsendatud utilitarist hüpoteetilises vormis.

Kuidas äärmise ja kitsendatud utilitarismi tüliküsimust lahendada? Smart ei taha kasutada lähenemist, mis enda sõnul uurib kord seda, mis kätkeb tavalises moraaliteadvuses, kord seda, kuidas inimesed tavaliselt moraalist räägivad. Tavaline moraaliteadvus koosneb osalt ebausklikest, moraalselt halbadest ja loogiliselt segastest elementidest. Smart pöördub hea südamega ja heatahtlike inimeste poole ning loodab, et kui loogilisest segadusest lahti saada, siis ebausklikud ja moraalselt halvad elemendid langevad suuresti ära. Ka hea südamega ja heatahtlikel inimestel on moraaliuskumuste ebauslikke ja moraalselt halbu põhjendeid, mis peituvad loogilise segaduse kattevarju taga. Inimestega, kellel loogilist segadust ei ole, aga kes on avalikult ebausklikud või moraalselt halvad, ei anna midagi teha. Meie viimsed poolthoiakud võivad olla erinevad. Smart teeb ettepaneku toetuda tema moraaliteadvusele ja apelleerida meie moraaliteadvusele, unustades, mida tavaliselt öeldakse. Nowell-Smith ütleb, et tavainimeste arvates ei põhine kohustus reeglit järgida sellel, et selle järgimisel on mõnel üksikjuhtumil head tagajärjed. Mida see tõestab? Arvata võib, et tavainimestel on siin segadus. Filosoofidel tuleks küsimust ratsionaalsemalt uurida.

Praktikas juhindub äärmuslik utilitarist enamasti tervemõistusliku moraali reeglitest. Mitte et reeglid ise oleks pühad, aga ta saab väita, et tõenäoliselt käitub ta enamasti äärmuslikutilitaristlikult, kui ta ei mõtle utilitaristi kombel. Esiteks, sageli on kiire. Uppuja päästjal pole aega mõtelda, aga kui tal oleks aega, siis ta teatud juhtudel jätaks uppuja päästmata. Päästja usaldab vaiste, ja äärmuslik utilitarism õigustabki vaistude ja moraalireeglite usaldamist. Ta ei mõistaks päästjat ka hukka, kui see vale inimese päästis, sest teda kiites tugevdaks ta tolle julget ja heatahtlikku vaimudispositsiooni, mis toob üldiselt suurt positiivset kasu. Äärmuslik utilitarist võib kiita tegusid, millest ta teab, et need on väärad. Kiituse ja laituse puhul ei ole asi mitte teo, vaid kiituses enda otstarbekuses. Võib olla otstarbekas kiita ebaotstarbekat tegu ja ebaotstarbekas kiita otstarbekat tegu.

Äärmuslik utilitarist teab, et juhtudel, kus tema huvid on mängus, on ta tõenäoliselt enda kasuks kallutatud. Tõenäoliselt jõuab ta õigele äärmusutilitaristlikule järeldusele, kui ta niisugusel juhul usaldab tervemõistuslikku moraali.

Need ja paljud teised kaalutlused on esitatud Henry Sidgwicki teose "Methods of Ethics" IV raamatu 3.–5. peatükis. Smarti meelest on see parim eetikaraamat ja need on selle raamatu parimad peatükid. Sidgwick küsib ka, kas äärmuslik utilitarist peaks äärmuslikutilitaristlike printsiipide järgi äärmuslikku utilitarismi avalikkuses propageerima. Et enamik inimesi pole kuigi filosoofilised ega tee empiirilisi arvutusi hästi, siis tõenäoliselt toimivad nad enamasti äärmusutilitaristlikult, kui nad ei püüa äärmusutilitaristlikult mõtelda. Tundub, et Sidgwicki järgi on tõenäoline, et äärmuslik utilitarist oma õpetust liiga laialt ei propageeri. Aga suur oht inimkonnale lähtub tänapäeval avalikust moraalist, mitte privaatsest moraalist. Smart ütleb kõhklematult, et äärmusutilitaristlike printsiipide järgi tuleb propageerida äärmuslikku utilitarismi nii laialt kui võimalik. Aga Sidgwickil on austusväärsed põhjendid vastupidise kahtlustamiseks.

Kitsendatud utilitarist väidab, et kui me otsustame, mida konkreetsel juhul teha, siis tagajärjed ei loe. Need puutuvad asjasse ainult siis, kui otsustatakse, millised reeglid on head põhjendid üksikjuhtudel teatud moel toimimiseks. See õpetus kirjeldab võib-olla hästi, kuidas tänapäeva järelemõtlematu inglane sageli moraalist mõtleb, aga see ei kõlba kirjeldusena sellest, kuidas on kõige ratsionaalsem moraalist mõelda. Kui mõne reegli järgi tegutsedes saadakse 99 protsendil juhtudest parimad tagajärjed, siis see on hea rusikareegel. Aga on koletislik eeldada, et kui kaalutlused on tehtud, me oleme kindlad, et need on erapooletud, ja me teame, et antud juhtumil on reegli rikkumisel paremad tagajärjed kui reegli järgimisel, siis me peaksime ikkagi reeglit järgima. Kas mitte me ei tee siis reegli omamoodi iidoliks? Kas see mitte pole omamoodi ebausklik reeglikummardamine (mis on psühholoogiliselt hõlpsasti seletatav), mitte filosoofi ratsionaalne mõtlemine?

Mill võrdleb moraalireegleid täheatlase tabelitega. Urmsoni meelest tõendab see, et Mill oli kitsendatud utilitarist, aga Smarti meelest see ei toeta seda tõlgendust. (Paljud teised asjad, mida Mill ütles, on küll kooskõlas pigem kitsendatud utilitarismiga. Mill ei mõelnud kunagi kuigi palju äärmusliku ja kitsendatud utilitarismi erinevusest.) Mill ütleb, et keegi ei väida, et laevajuhtimiskunst ei põhine astronoomial, sest meremeestel pole aega täheatlast koostada. Mis ka ei oleks fundamentaalne moraaliprintsiip, selle rakendamiseks on tarvis ka allprintsiipe. Siin on juttu ainult allprintsiipidest kui rusikareeglitest. Täheatlase näide on eksitav, sest täheatlase info on alati sama, mis oleks arvutustega leitav. Teine asi oleks siis, kui täheatlast saaks usaldada ainult 99%. Kas siis ei oleks absurdne, et kui arvutused tehtaks ja need läheks täheatlase omadest lahku, siis usaldataks täheatlast? Teine asi oleks siis, kui usaldatavaid arvutusi ei saaks ise teha. See on nagu äärmusutilitaristi juhtum, kus ta ei saa isikliku kallutatuse tõttu oma arvutusi usaldada. Kui Milli näidet niimoodi tõlgendada, siis see ei toeta kitsendatud utilitarismi.

Vaatleme tuntud juhtumit, kus äärmine utilitarist võib minna konventsionaalse moraalireegli vastu. Ma lubasin sõbrale, kes oli suremas üksikul saarel, kust mind hiljem päästeti, et tema varandus (mille üle mul on kontroll) läheb džokiklubile. Hiljem ma otsustan, et parem on anda raha haiglale, kus see teeks rohkem head. Võidakse väita, et raha haiglale anda on väär. Aga miks? Haiglas oleks rahast rohkem kasu ja keegi ei tea minu lubadusest. Siis ma ei kõiguta usku lubadustesse. Minu enda kui harjumusliku lubaduste pidaja iseloom nõrgeneks pisut ja iga kord, kui minult minu lubaduse kohta küsitaks, tekiks mul psühholoogiline pinge, sest ma olen harjumuslik tõerääkija. Ma olen päris kindel, et tegelikult ma täidaksin lubaduse. Aga jutt on sellest, mida ma peaksin tegema. Ja kuigi minul oleks kõige ratsionaalsem raha haiglale anda, oleks sinul kõige ratsionaalsem mind karistada või hukka mõista, kui tõde peaks välja tulema, ja ma nõustuksin, et see oleks kõige ratsionaalsem.

Alan Stout arutas paljusid niisuguseid küsimusi, ja Smart arvab, et Stouti argumendid toetavad tema seisukohta. Stoutil on järgmine näide. Oletame, et palaval ajal keelatakse vee kasutamine aia kastmiseks. Mul on aed ja ma arutlen, et kindlasti enamik inimesi kuuletub ja ma kasutan nii vähe vett, et kui ma vett salaja kasutan, siis sellest kahju ei sünni. Nii ma kasutan vett, kasvatades lilli, mis teevad inimesi õnnelikuks. Ikkagi võidakse öelda, et kuigi minu tegu tõi võib-olla kõige paremaid tagajärgi, oli see ikkagi ebaõiglane ja väär. Kindlasti oleks ratsionaalne minu tegu hukka mõista, kuigi see on õige. Ja see seaduserikkumine avastataks, sest minu aed paistaks silma. Seega ma nõrgendan austust seaduslikkuse ja korra vastu, ja see võib olla nii halb, et äärmusutilitarist nõustuks, et see tegu on väär. Aga oletame, et ma suudan oma tegu salajas hoida: aias on kinnine osa, kus ma kasvatan lilli, mida ma anonüümselt kingin vanadekodule. Kas mu tegu on ikka väär? Aga see on nõrgem juhtum kui eelmine. Minu teadmine, et olen seadust rikkunud, tekitab minus pingeid, mille tõttu mul on raske ärgitada teisi reeglit järgima. See võib viia kahjuni, mis on vähemalt sama suur kui õnn, mida lilled vanadekodus esile kutsuvad. Äärmuslikutilitaristliku vaate järgi osutub see kahe otsaga asjaks. Vaatame nüüd juhtumit, kus kõigilt või enamikult inimestelt võib oodata, et nad minu moodi mõtlevad. Kas ma nüüd peaksin lilli kastma? Ilmselt mitte. Sest kui see on mulle ratsionaalne, siis ka teistele, ja see viib absurdini, järelikult pole see kellegi jaoks ratsionaalne. Isegi kui seadust poleks keegi ei teeks seda. (Vähemalt kui võimalus seda salaja teha oleks kõigile ühesugune.)

Äärmuslik utilitarist äärmusutilitaristlikus ühiskonnas ei vaja korra alalhoidmiseks seadusi. Oletame, et on äärmusutilitaristide maa, kus liikluseeskirju ei ole. Oletame, et neli äärmusutilitaristi jõuavad ühel ajal ristmikule, ja kui nad midagi ette ei võta, siis nad põrkavad kõik kokku. Oletame ka, et igaühel on väga kiire ja mõnesekundiline viivitus läheks talle või teistele inimestele kalliks maksma. Oletame korraks, et headust ja halbust saab mõõta ning püüame võtta asja mänguteooria raames. Kui A sõidab edasi ning B, C ja D peatuvad, siis kahju ei tehta ja inimkond võidab m punkti. Kui A ja B sõidavad edasi ning C ja D peatuvad, siis inimkond kaotab 2 2n punkti. Kui 3 juhti sõidab edasi, siis kaotus on 3n ja kui kõik sõidavad edasi, siis 4n. Kui kõik peatuvad, siis midagi ei võideta ega kaotata. Kõige paremad tagajärjed on siis, kui kolm juhti peatub ja üks sõidab edasi. Oletame nüüd, et kõigil juhtudel tekib harjumus niisugustel juhtudel peatuda. See muudab olukorda. Oletame, et p on tõenäosus, et harjumusest peetakse kinni. Siis on ühel juhil ratsionaalne ja püüda bluffida, kui m > 3n (1–p). Et p ei saa olla väga lähedal ühele (muidu oleks väga ebatõenäoline, et keegi püüab bluffida) ja m on võrreldes n-iga tõenäoliselt tühine, siis tõenäoliselt kõik juhid sõidavad turvaliselt.

Eetika valgustamiseks on tarvis mingit niisugust mänguteooriat. Pole selge, kas seda saab mittetriviaalsena välja töötada. John von Neumanni mänguteooria siin ei aita, sest see tegeleb "egoistlike" mängudega, kus iga mängija püüab võimalikult palju endale saada, tavaliselt teiste arvel, meil on aga tegu "heategelike" mängudega. Iga äärmusutilitarist püüab saada võimalikult palju punkte inimkonnale tervikuna, mitte ainult iseendale.

Vaatleme nüüd juhtumit, mida võib pidada kitsendatud utilitarismi trumpkaardiks, nimelt vasak- või parempoolset liiklust. Pole tähtis, kumb meil on, peaasi, et kõik hoiduksid ühele poole. Nii et ainuke põhjend Briti maades vasakule hoiduda on see, et see on reegel. Nii et paistab, et reegel ise on siin põhjend teatud viisil toimimiseks. Smart väidab, et reegel ise ei ole põhjend. Meil oleks täielik õigustus hoiduda paremale, kui me teaksime, et reegel on hoiduda vasakule, aga me elame riigis, kus kõik on superanarhistid ja teevad põhimõtteliselt kõike vastupidi, kui kästakse. See näitab, et reegel ei ole mitte niivõrd toimimise põhjend kui märk selle kohta, kuidas teised tõenäoliselt toimivad, mis aitab aru saada, kuidas oleks kõige ratsionaalsem toimida. Kui me oleme maal, kus elavad mitteanarhistlikud äärmusutilitaristid, siis on oodata, et muudel võrdsetel tingimustel nad peavad reeglitest kinni. Reegli teadmine võimaldab nende käitumist ennustada ja oma tegusid nende omadega kooskõlastada.

Järelikult igal juhtumil, kui on reegel, mille järgimisel on üldiselt parimad tagajärjed, aga teatud laadi asjaoludel on parimad tagajärjed selle rikkumisel, tuleb nendel asjaoludel seda rikkuda. Tuleb muidugi arvestada ka reegli rikkumise vähem ilmseid tagajärgi, nagu vähenev usk moraalsesse korrasse, ja sellepärast me tegelikult jõuame harva sellisele järeldusele. Aga kui me sellisele järeldusele jõuame, miks peaks siis arvestama kuulumist mingisse tegude klassi? Sama hästi võiks öelda, et keegi tuleks võtta Austraalia koondisse, sest kõik ta vennad on koondises olnud, või et koondis peaks koosnema Harvey perekonna liikmetest, sest see oleks parem kui mõne teise perekonna liikmetest koosnev koondis. Äärmusutilitarist ei apelleeri kunstlikele tunnetele, vaid ainult heatahtlikkustunnetele, ja millised tunded oleksid paremad? Meil võib küll olla poolhoiak isegi reeglite suhtes, aga sellisel kunstlikul poolthoiakul on ebausu mekk. Pöördugem reaalsuse, nimelt inimeste õnne ja viletsuse juurde, ja tehkem nendest oma poolt- ja vastuhoiakute objekt.

Kitsendatud utilitarist võib öelda, et tema räägib ainult moraalist, mitte liiklusreeglitest. Pole selge, kui palju see asja muudaks, aga Smart ütleks igatahes, et eetika uurib just seda, kuidas oleks kõige ratsionaalsem toimida. Fundamentaalne küsimus on teo ratsionaalsus üldiselt. Ja kui kitsendatud utilitarist apelleerib tavatarvitusele ja ütleb: "Hitlerit uppuma jätta on võib-olla küll kõige ratsionaalsem, aga see on väär," siis võib vastata, et tavakeeles tähendab "väär" ka 'mittekiiduväärset'. Moraalikeelt võiks vastavalt muuta ning öelda "õige" ainult kõige ratsionaalsema kohta ja kiitusena öelda "hea". Filosoof võiks pigem teha ettepanekuid moraalikeele parandamiseks kui võtta see kohtunikuks, et segadused alles jätta.

Kitsendatud utilitarismi saaks kaitsta ka järgmiselt. "Toimi nii, et tagajärjed oleksid kõige paremad" on ise üks meie süsteemi reegleid, kuigi on imelik öelda, et seda reeglit õigustas see, et see annaks kõige paremaid tagajärgi. Toulmin ütleb, et kui reegel "pea lubadusi" on konfliktis mõne teise reegliga, siis me tohime arutleda äärmusutilitaristi kombel. Smart ütleb, et kui "toimi nii, et see annaks kõige paremaid tagajärgi" on ise üks meie reeglitest, siis on meil reeglite konflikt iga kord, kui me järgime reeglit, mis ei anna parimaid tagajärgi. Ja kui see nii on, siis kitsendatud utilitarism kollabeerub äärmuslikuks utilitarismiks. Ja keegi ei saa lugeda Toulmini raamatut ega Urmsoni artiklit Milli kohta, mõtlemata, et Toulmin ja Urmson arvavad, et nad on mõelnud õpetusest, mis ei kollabeeru äärmuslikuks utilitarismiks, vaid korrigeerib seda.

Publikatsioone

• The River of Time. – Mind, 1949, LVIII, lk 483–494.
• Extreme and Restricted Utilitarianism. – The Philosophical Quarterly, 1956, lk 344–354. Veebiversioon
• Sensations and Brain Processes. – Philosophical Review, 1959, kd 68. Veebiversioon. Eesti keeles: Aistingud ja ajuprotsessid. – Akadeemia, 2012, nr 2, lk 330–346.
• Can biology be an exact science? – Synthese, 1959, 11(4), lk 359–368.
• Further Remarks on Sensations and Brain Processes. – Philosophical Review, 1961, 70, lk 406–407.
• Free Will, Praise and Blame. – Mind, 70(279), lk 291–306.
• An Outline of a System of Utilitarian Ethics, 1961.
• Philosophy and Scientific Realism, 1963, ISBN 0710072643.
• Materialism. Journal of Philosophy, 1963, 60, lk 651–662.
• (toim ja sissejuhatus). Problems of Space and Time, 1964.
• Between Science and Philosophy: An Introduction to the Philosophy of Science, 1968.
• (koos Bernard Williamsiga). Utilitarianism: For and Against, 1973.
• Ethics, Persuasion and Truth, 1984.
• Essays Metaphysical and Moral, 1987.
• Our Place in the Universe. A Metaphysical Discussion, 1989.
• (koos John Haldane'iga). Atheism and Theism, 1996.
• (toim): Time and Cause Essays. Presented to Richard Taylor, Springer: New York 2010, ISBN 978-90-481-8358-6.

Isiklikku

Tema esimene abikaasa oli Janet Paine. Neil sündisid lapsed Robert ja Helen. Janet suri 1967.

Aastal 1968 abiellus ta Elizabeth Warneriga.

Ta oli heasüdamlik ning lapselikult pretensioonitult avatud. Filosoofilistes vaidlustes oli ta asjalik ja otsekohene, kuid mitte agressiivne.

Üliõpilasena mängis ta entusiastlikult kriketit ja maahokit ning oli mõlemal alal ülikooli meeskonnas. Mõnikord jälgis ta filosoofiaseminaris väikesest raadiost rahvusvahelisi kriketikoondiste mänge. Mõnikord paistis ta seminaris tukkuvat, kuid tegi järsku silmad lahti ja esitas iroonilise küsimuse. Talle meeldis looduses pikki maid kõndida, kuid ta kippus ära eksima. Ta armastas jalgrattaga sõita ka veel üle 70-aastaselt.

Vaata ka

• Jack Smarti loengud

Kirjandus

• Philip Pettit, Richard Sylvan, Jean Norman (toim). Metaphysics and Morality: Essays in Honour of J.J.C. Smart, 1987.
• James Franklin. Corrupting the Youth: A History of Philosophy in Australia, 2003.

Välislingid

• J. J. C. Smart. The Mind/Brain Identity Theory, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia.
• Jack Smart lecture
• Nekroloog Guardianis