Mine sisu juurde

Konstantinoopoli Õigeusu Kirik

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat)
Konstantinoopoli Õigeusu Kirik
Konstantinoopoli oikumeenilise patriarh Bartholomeos I
Veebileht Ecumenical Patriarchate

Konstantinoopoli Õigeusu Kirik, ametlikult Konstantinoopoli Oikumeeniline Patriarhaat (kreeka keeles Οικουμενικό Πατριαρχείο Κωνσταντινουπόλεως, türgi keeles Rum Ortodoks Patrikhanesi) on üks autokefaalsetest õigeusu kirikutest. Konstantinoopoli kirikut peetakse ajaloolistel põhjustel õigeusu kirikutest esimeseks võrdsete seas ja selle patriarhi kõigi õigeusklike eestkõnelejaks. Konstantinoopoli Õigeusu Kirikuga peab ennast seotuks hinnanguliselt üle 5 miljoni inimese.

Organisatsioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Konstantinoopoli kiriku kanooniline territoorium tänapäeval on Türgi, osalt ka Kreeka. Kirikule alluvad mitmed teised kirikud, näiteks Kreeta Õigeusu Kirik ja sellega on seotud autonoomsed Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik ja Soome Õigeusu Kirik. Kiriku ametlik ja liturgiline keel on kreeka keel.

Kirikupea kannab alates VI sajandist Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi tiitlit[1] ja tema residents asub Konstantinoopolis (İstanbulis). Alates 1991. aastast on Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos I.

Kiriku asutajaks peetakse pärimuse kohaselt apostel Andreast. Aastal 391 sai kirikust autokefaalne kirik (aastast 451 patriarhaat). Oikumeenilise patriarhi tiitlit hakkasid Konstantinoopoli patriarhid kandma alles 6. sajandil, kuna selle keskuseks oli Bütsantsi riigi keskus Konstantinoopol ehk Uus Rooma. Kuni Konstantinoopoli langemiseni aastal 1453 oli kiriku keskuseks Hagia Sophia katedraal.

Oikumeenilise patriarhaadina on Konstantinoopoli Õigeusu Kirikul õigus määrata piiskoppe aladele, mis pole kanooniliselt ühegi kiriku territooriumiks määratud ja asutada stauropegiaalseid kloostreid teiste õigeusu kirikute haldusalas. Nimetus oikumeeniline tekkis seetõttu, et Konstantinoopoli Õigeusu Kirikus oli võrreldes teiste kirikutega suurem otsustusõigus Pühal Sinodil, milles osalesid ka teiste kirikute Konstantinoopolit külastavad piiskopid, nii et kirikus arutati kogu Bütsantsi alade usulisi küsimusi.[2]

VIII sajandil ja IX sajandi alguses lõhestas kirikut ikonoklastide liikumine. X sajandil tekkisid õigeusu kirikul vastuolud katoliku kirikuga Filioque küsimuses. Aastal 1054 eraldas Suur kirikulõhe idakiriku läänekirikust. Alguses eraldumist siiski ei tajutud ja veel kaua aega tegid nii katoliku kiriku juhid kui ka õigeusu kirik katseid erimeelsusi ületada.[3] Muudatuse olukorras tõi kaasa neljas ristisõda, mil ristisõdijad vallutasid Konstantinoopoli ja patriarh oli sunnitud oma residentsiks tegema Nikaia, mis jäi kiriku keskuseks aastani 1261.

Pärast seda, kui türklased aastal 1453 Konstantinoopoli vallutanud olid, määrasid nad patriarhi kõigi nende valdustes elavate õigeusklike juhiks. Toona moodustasid õigeusklikud ühise milleti, sõltumata nende emakeelest. Mitmed teised patriarhid asusid toona samuti Konstantinoopolisse elama.[4]

Aastast 1586 on kiriku keskuseks Konstantinoopoli Püha Georgi kirik. Osmanite riigi milletite süsteem hakkas lagunema XIX sajandil, mil suured piirkonnad iseseisvusid ja mitmed rahvuslikud kirikud kuulutasid end autokefaalseks; Konstantinoopoli kirik aga tunnustas hiljem nende iseseisvumist.

XX sajandi alguses lagunes Venemaa keisririik, mille tagajärjel mitmed seni Venemaa õigeusu kiriku alluvuses olnud ja selle kanoonilise territooriumi moodustanud alad soovisid iseseisvuda; sealjuures otsiti tuge Konstantinoopoli oikumeeniliselt patriarhaadilt. Teine oluline muudatus oli Atatürki tegevus, mille tagajärjel sai Türgist sekulaarne riik. See andis patriarhaadi tegevusele rohkem vabadust, ent ühtlasi tõi see ka kaasa nõudmise, et patriarh oleks Türgi kodakondsusega.

  1. "Oecumenical Patriarch." Cross, F. L., ed. The Oxford Dictionary of the Christian Church. New York: Oxford University Press. 2005.
  2. Oxford Dictionary of Byzantium, lk. 697
  3. Gallagher, Clarence (2008). The Oxford Handbook of Byzantine Studies. Oxford University Press. lk. 596. ISBN 978-0-19-925246-6.
  4. Ortaylı, İlber (2003). "Osmanlı Barışı", lk. 15. ISBN 975-6571-50-0

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]