Kristlus

Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund, mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud messias. Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist.

Ligikaudu 2,6 miljardi järgijaga (2023. aasta andmete põhjal) on kristlus suurim maailmareligioon^[viide?]. Kristlus on valitsevaks religiooniks Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias. Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas^[1] ja Lõuna-Koreas^[2].

Kristlus oli algselt judaismi usulahk ning käsitleb seega pühakirjana ka juutide Tanahi raamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismi ja islamiga liigitatakse kristlus aabrahamlikuks religiooniks.

Nimetus "kristlane" (kreeka keeles Χριστιανός) tähendab 'Kristusele kuuluvat' või 'Kristuse pooldajat'^[3] ning seda kasutati esimest korda Antiookia (praegune Antakya) jüngrite puhul (Apostlite teod 11:26^[4]). Termini "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) vanim säilinud kirjapandud kasutus on kolmandalt Antiookia piiskopilt või patriarhilt Ignatiuselt.

Ajalugu

Algkristlus

Pikemalt artiklis Algkristlus, Varakristlus

Jeesuse õpetust levitasid eelkõige tema järgijad, kes moodustasid algse kiriku (algkristlus). Algkristlus, 30. aastast pKr kuni 150. aastani pKr oli aeg esimeste koguduste moodustumisest Juuda ja Galilea maakondades kuni koguduste levimiseni üle Rooma impeeriumi idaosa ja Iraani (Partia) impeeriumi lääneosa suurematesse linnadesse. Sellel ajal valmisid olulised tekstid, mis hiljem Uue Testamendi koosseisu arvati ja tähtsamad kirjad, mis leiti Nag Hammadist.

Samatähenduslikult algkristlusega kasutatakse vahel mõistet varakristlus, kuid varakristlus võib tähistada ka aega kuni riigikiriku ja ristiusu tekkimiseni (4. sajandil). Algkristlus oli salliv (pluralistlik) liikumine, mis hõlmas suurt hulka erinevaid rühmitusi ja arusaamu. Algkristlus oli vägivallatu. Kuigi Jeesus ei rajanud kirikut kui organisatsiooni, on enamik algkristluse uurijaid kindlad, et kristlus kasvas välja Jeesus-liikumisest (28.–30. aastal pKr).

Algkristlased laenasid juutlusest ja antiikkultuurist väljendusvormid ja sisu. Algkristlased, Jeruusalemma algkoguduses ja Galilea algkogudustes tuginesid juudi tarkuskirjandusele ja kreeka-rooma filosoofilisele kirjandusele. Algkristlased võtsid omaks palju juutluse ja antiikkultuuri väärtushinnanguid, olles lahutamatult seotud judaistlike juurte ning hellenistliku kultuuriga. Esimeste aastakümnete kristluse algusest tunnistav vanim tekstilõik on 1Kr 15:3–7. Selles on kaks arengusuunda: Peetrus, "12" ja 500 ning Jaakobus ja "apostlid". Arvatavalt Jaakobus ja apostlid tegutsesid Jeruusalemmas (ja Juuda maakonnas) ning Peetrus ja "12" Galileas. Kristuse õpetust levitasid eelkõige Jeesuse apostlid, kellest tähtsaimad on Peetrus, Johannes ja hilisem liitunu Paulus.

Esimeste sajandite jooksul m.a.j kasvas kristlus teistest kultustest ja religioonidest suuremaks. Esimesed varakristlaste järglaskogudused tekkisid 1. sajandil Jeruusalemmas ja Galileas, seejärel Antiookias ja Damaskuses, misjärel tõenäoliselt Babüloonia, Armeenia ja Gruusia aladel. Läbi Väike-Aasia levis ristisuk Balkani poolsaare aladele, Egeuse mere äärsetele Vana-Makedoonia ja Vana-Kreeka (Thessaloniki, Kórinthos) aladele. Õpetus levis ka lõunas Aleksandriasse ning Põhja-Aafrika aladele. Ajalooliselt oli Egiptus üks olulisemaid kristlikke piirkondi, üks kristluse hälle, mis tänapäevaks on aastasadadega islamiseerunud. Lähis-Ida oli algselt kristluse kants, kust see kiirgus Aafrikasse, Aasiasse ja läbi Konstantinoopoli Euroopasse. Ajalooliselt olid kristlikud piirkonnad tänapäeva Jordaania, Palestiina, Süüria, Türgi ning Vana-Rooma keisririigi Põhja-Aafrika provintsides (tänapäeva Liibüa, Tuneesia, Alžeeria) oli kristlus üsna levinud. Tänapäevaks on need alad aastasadadega islamiseerunud. Lõuna-Euroopas levis õpetus Vana-Rooma impeeriumi pealinna Rooma ning sealt edasi impeeriumi aladele.

Kristlus Rooma keisririigis

Usuvabaduse kehtestaja Rooma keisririigis oli Constantinus Suur, Vana-Rooma keiser (306–337). Constantinus Suure valitsemisajal Milano ediktiga (313) lõpetati Rooma keisririigis kristlaste tagakiusamine ning hakati kristlust soosima. Mitmed keisrid võtsid kristluse vastu surivoodil. Aastal 380 kehtestati keiser Theodosius I poolt kristlus Rooma keisririigi ametlikuks riigiusuks. Rooma impeeriumist levis kristlus üle kogu maailma, moodustades eri aegadel tekkinud mitmeid uusi usulahke. Tänapäeval jaguneb kristlik kirik kolmeks tähtsamaks kirikuks: roomakatoliku, protestantlikuks ja õigeusu kirikuks.

Kristlaskonna jagunemine 5. sajandil

Pikemalt artiklis Arianism, Hereesia, Idagoodid, Läänegoodid, Vandaalid

4. sajandil levis kristlik õpetus, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi (Arianism). Ariaanluses polnud kolmainsusõpetust sellisel kujul nagu usutunnistustes, mis sõnastati esimestel oikumeenilistel kirikukogudel, Areiose õpetuse vastu. Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab enne loomist olevat (pre-eksisteerivat) Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas Nikaia I kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks

Pikemalt artiklis Nestoriaanlus, Manilus

5. sajandi Rooma keisririigis toimus Aleksandria ja Antiookia koolkondade vaheline võitlus. Antiookia koolkonna esindaja Konstantinoopoli patriarh Nestoriose õpetus (Nestoriaanlus) kuulutati ekslikuks Efesose kirikukogul, 431. aastal.

Kristluse levik kuni 13. sajandini. William R. Shepherdi atlasest

451. aastal toimus Kalchedonis järgmine kirikukogu. Seal kuulutati ekslikuks Aleksandria koolkonna äärmuslik tõlgendus. Halkedoni kirikukogu püüdis olla keskteeks Aleksandria ja Antiookia vahel ning ühendada mõlema koolkonna teoloogid. Paljud kirikujuhid, teoloogid ja tavalised kristlased ei olnud selle kirikukogu otsustega nõus. Üldjoontes võime rääkida Halkedoni järgsel ajal kolmest kristoloogilisest suunast ehk kolmest teoloogilisest suunast ja lõpuks ka kolmest üldisest kiriklikust suunast kristlaskonnas.

Pikemalt artiklis Vanad idakirikud, Kalchedoni kirikukogu

Ida-Rooma keiser Justinus I (518–527) ja eriti ta järglane keiser Justinianus I (527–565) kuulutasid Kalchedoni otsused riigis ainukehtivateks õpetusteks. Aja jooksul muutus Kalchedoni otsuseid pooldav suund Rooma impeeriumi, nii ida kui lääne osa ametlikuks, riigi poolt tunnustatud õpetuseks. Tänapäeval kehtib see õpetus nii ida-ortodokssetes kirikutes, roomakatoliku kirikus kui ka enamikus vanades protestantlikes kirikutes.

Aleksandria teoloogia pooldajatest kujunesid kirikud, mida on kombeks nimetada monofüsiitlikeks ja need on olemas tänapäevani.

Pikemalt artiklis Monofüsitism

Kolmanda kristoloogilise ja kirikliku suuna moodustasid need, kes pidasid Konstantinoopoli patriarhi Nestoriost ebaõiglaselt tagandatuks. Need olid enamikus Antiookia suuna pooldajad ning nende ja esimese kristoloogilise suuna paljude pooldajate vahel ei olnud esialgu kerge eraldusjoont tõmmata. Selle suuna esindajatest kujunes välja nn nestoriaanlik kirik, mis samuti on tänapäevani olemas.

Uskumused

Kristliku usu lahtiseletamisega tegeleb kristlik teoloogia ehk usuteadus ning kristluse ajalooga Kiriku ajalugu (kirikulugu).

Kristlased usuvad, et kolmandal päeval (ristisurm reedel, ülestõusmine pühapäeval) pärast oma surma tõusis Jeesus üles ehk ärkas ellu ja 40 päeva hiljem läks taevasse. Kristluse aluseks on usk Jumalasse, kõikväelisse Isasse, taeva ja maa loojasse, kelle ainus poeg, Pühast Vaimust saadud ja Maarjast ilmale tulnud Jeesus Kristus kannatas Pontius Pilatuse all, löödi risti, suri ja pandi hauakambrisse. Usutakse, et Jeesus tõusis kolmandal päeval surnuist üles ja läks taevasse, kus istub Jumala, oma kõikväelise Isa paremal käel. Kristlased usuvad, et sealt tuleb Jeesus Kristus kohut mõistma elavate ja surnute üle. Samuti usutakse Püha Vaimu, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu.

Õhtusöömaaeg

Enne ristilöömist sõi Jeesus oma jüngrite seltsis viimse õhtusöögi (püha õhtusöömaaeg). Seda õhtusöömaaega taasesitavad kristlased leiba ja veini (mõnes konfessioonis viinamarjamahla) tarvitades erilisel kiriklikul tseremoonial, mida nimetatakse armulauaks või pühaks õhtusöömaajaks. Tähtsaimad pühad on jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad (kiriku sünnipäev, Püha Vaimu väljavalamine).

Pühad tekstid

Kristlik piibel koosneb kahest osast: Vana Testament sisaldab kanooniliselt (vähemalt) 39 teksti ajast kuni mõnisada aastat enne Jeesuse sündi, Uus Testament 27 teksti, mis on põhiosas valminud mõne sajandi jooksul pärast Jeesuse sündi. Kristluse harudes on kasutusel mõnevõrra erinevad piiblid. Samuti kattub heebrea piibel ehk Tanah suures osas Vana Testamendiga, kuid raamatute jaotus ja järjestus on erinev. Vana Testament keskendub juudi rahva ajaloole, Uus Testament Kristuse elule (evangeeliumid) ja õpetustele.

Piibli kaanonile lähedalseisvaid Vana Testamendi tekste, mida protestantlikud kristlikud kirikud siiski pühaks ei pea, nimetatakse nendes kirikutes apokrüüfideks. Katoliku kirik, õigeusu kirikud ning osa ida kirikutest kasutavad nendest, heebrea Piiblist puuduvatest tekstidest nimetust deuterokaanon või anagignoskomena, ning loevad need raamatud Piibli kaanonisse kuuluvateks. Erinevatel konfessioonidel on väikseid erinevusi selles, millised raamatud loetakse kuuluvateks piibli kaanonisse.

Vanimad säilinud kristlikud piiblid on kreekakeelsed käsikirjad 4. sajandist pKr. Vanim täielik judaistlik piibel on kreekakeelne tõlge samast sajandist. Vanimad täielikud heebrea piiblitekstid (masoreetiline tekst) pärinevad keskajast.

Kiriku jagunemine

Katoliiklus
Õigeusk
Protestantlus
- Adventism
- Anabaptism
- Anglikaani kirik
- Baptism
- Kalvinism
- Kristadelflased
- Kristlaste Osadus
- Luterlus
- Metodism
- Nelipühilus
- Presbüterlus
- Jüngerlus (vt. Rahvusvahelised Kristuse Kogudused)
- Tõeline Jeesuse Kirik
- Valdeslus
- Karismaatilised kogudused (näiteks Elu Sõna)
- Kristuse kogudus (Church of Christ)
- mittekonfessionaalsed kristlikud kogudused (näiteks Willow Creek Community Church, Saddleback Church, Northpoint Community Church)

Kriitika

Tuntumad kristluse kritiseerijad on Anton LaVey, Friedrich Nietzsche ja Ben Klassen.

Ben Klasseni teoria kohaselt on Jeesus fiktsionaalne karakter keda päriselt ei eksisteerinud. Ben Klasseni sõnul olid algkristlased esseenid, kes sattusid vastuollu peavoolu judaistidega, kuna nad ei teeninud sõjaväes ja harrastasid eraklikku ja askeetliku eluviisi. Kui juudid jäid roomlastele sõjalistes konfliktides alla, otsustasid nad Ben Klasseni sõnul levitada esseenide destruktiivset ideoloogiat roomlaste seas õõnestamise eesmärgil.

Satanistid süüdistavad kristlasi vereohvri imiteerimises armulaua rituaali kaudu.