Mängufilm

Mängufilm (varasem nimetus kunstiline film) on film, milles kasutatakse stsenaariumil põhinevat lavastust ja näitlejate mängu.

Peale filmikunsti väljendusvahendite rakendab mängufilm näitekunsti, muusika, kujutava kunsti, arhitektuuri jm vahendeid. Filmitööstus mängufilm on tehtud esialgse jaotuse teatrites ning on "tõmbekeskuseks" läbivaatusseadmete (erinevalt mis tahes lühifilmid, mis võivad olla vaadatakse enne seda). Mõistet kasutatakse ka täispikk otse video ja televisiooni filmi tootmisega.

Kirjeldus

AMPAS (Academy of Motion Picture Arts and Sciences), Ameerika Filmiinstituut ja Briti Filmiinstituut defineerivad "mängufilmi" kui filmi, mis kestab vähemalt 40 minutit. Kinematograafia keskus Prantsusmaal (CNC) määratleb seda 35 mm filmina, mis on pikem kui 1600 meetrit ja helifilmide puhul ilmub täpselt 58 minutit ja 29 sekundit ning SAG (Screen Actors Guild) peab minimaalseks kestuseks 80 minutit. Tänapäeval kestab mängufilm tavaliselt 80–210 minutit ja lastefilm tavaliselt 60–120 minutit. Antoloogiafilm on lühikeste ühesuguse teemaga osade kindel järjestus, mis on ühendatud mängufilmiks.

Ajalugu

Aastal 1895 näitasid Auguste ja Louis Lumière Pariisis muude "elavate piltide" hulgas ka esimest, pooleteiseminutist mängufilmi "Kastetud kastja". Mängufilmi mõiste arenes, kui kinoskäija vaatas enne filmi nägemist mitmeid lühikesi stseene. Stseenid sisaldasid tavaliselt ringvaateid, seriaale, animeeritud multifilme ja komöödiaid ja dokumentaale. Sellised lühikesed filmid ehk stseenid arenesid ning neid kutsuti "mängulisteks esitlusteks": filmideks, mille eest esitati kõige vingemaid arveid ja mille jaoks kulus tohutu kogus filmilinti. Muutus tänapäeva definitsioonini mängufilmi pikkuse kohta võttis aega. "Mängulised esitlused" arenesid 1910. esimese poole filmiprogrammis kahest filmirullist kolme-nelja filmirullini. Varajased foto-omadused toodeti Ameerikas ja Prantsusmaal, kuid anti välja eraldi stseenidena, jättes näitajale võimaluse neid koos lasta (fotot ja heli). Ameerika firma S. Lubin andis 1903. aasta jaanuaris 31 osas välja kiremängu (passion play), mis ulatus kuni 60 minutini. Prantsuse firma Pathé Frères andis 1903. aasta mais 32 osas välja teistsuguse kiremängu (passion play), "La Vie et la passion de Jésus Christ", mis oli 44 minutit pikk. Ka poksimängudest oli täispikki lindistusi.

Kui arvestada filmi kestust, siis esimene dramaatiline mängufilm oli 70-minutine Austraalia film "The Story of the Kelly Gang" (1906). Esimene Euroopa mängufilm oli 90-minutine "L'Enfant prodigue" (Prantsusmaa, 1907), kuigi see oli lavamängu töötlemata salvestis. Euroopa esimene mängufilm, mis kohandati spetsiaalselt kinoekraani jaoks, "Les Misérables", tuli 1909. aastal ka Prantsusmaalt. Esimene Venemaa mängufilm oli 1911. aasta film "Defence of Sevastopol". Esimene Suurbritannia mängufilm oli dokumentaal "With Our King and Queen Through India" (1912) ja "Oliver Twist" (1912). Esimene Ameerika mängufilm oli Oliver Twisti teistsugune produktsioon (1912), "From the Manger to the Cross" (1912) ja "Richard III" (1912), kus mängis peaosa Frederick Warde. Esimene Aasia mängufilm oli "Tasuke Shiobara elulugu" (1912), esimene India mängufilm oli "Raja Harishchandra" (1913), esimene Lõuna-Ameerika mängufilm oli Brasiilia "O Crime dos Banhados" (1913), ja esimene Aafrika mängufilm oli Lõuna-Aafrika Vabariigi "Die Voortrekkers" (1916). 1913 anti välja esimene Hiina, Zhang Shichuani Nan Fu Nan Qi. 1915. aastaks toodeti Ameerikas igal aastal üle 600 mängufilmi. USA kõige viljakam mängufilmide tootmise aasta oli 1921, kui valmis 682 filmi. Kõige vähem mängufilme valmis 1963. aastal – 213. Aastatel 1922–1970 haarasid filmitootmise juhtpositsiooni enda kätte vaheldumisi USA ja Jaapan. Alates 1971. aastast on kõige suurem mängufilmitootja olnud India, kes toodab igal aastal tuhandeid filme rohkem kui 12 india keeles.

Mängufilmižanrid

D

E

Eksperimentaalfilm

F

Fantaasiafilm
Film noir

K

L

M

P

R

Road movie (teekonnafilm)

S

T

U

Ulmefilm

Õ

Õudusfilm

Mängufilmiga seotud isikute loendid

Mängufilmitegelasi

Vaata ka