Ladina kiri

See artikkel räägib kirjasüsteemist; kirjastiilide rühma kohta vaata artiklit Antiikva

Ladina kiri on kirjasüsteem, mis oli algselt kasutusel ladina keele ülesmärkimiseks.

Tänapäeval kasutatakse ladina kirja variante sadade eri keelte ülesmärkimiseks ning on ta on nüüd saanud maailma kõige levinumaks kirjasüsteemiks. Ka eesti keele ülesmärkimiseks kasutatakse ladina kirja varianti.

Ladina kiri põhineb ladina tähestikul, kuid sellele on aja jooksul ja eri keelte ülesmärkimiseks lisandunud hulgaliselt täiendusi: ligatuurid (W, Æ, Œ, ß jmt), diakriitikud (Å, Č, Ų, Õ jmt), digraafid (IJ, LL), modifikatsioonid (J, Ø, Ð, Ə jne) ning isegi laenud teistest kirjadest (Þ).

Ladina tähtedel on tänapäeval kaks kuju: suurtähed (majusklid) ja väiketähed (minusklid). Eri kirjastiilides võib tähemärkide kuju suuresti erineda.

Ladina kirja kirjutatakse tänapäeval vasakult paremale. Sõnade eristamiseks kasutatakse tänapäeval sõnavahesid. Samuti on kasutusel kirjavahemärgid.

Ladina kiri kuulub tähtkirjade hulka ning on üldpõhimõtetelt häälikkiri (täpsemalt konsonantvokaalkiri). Tähed on igas ladina kirja kasutavas keeles tähistanud algselt enamasti häälikuid või häälikuühendeid; ühte häälikut võidakse tähistada ka mitme eri tähe või täheühendiga. Aja jooksul toimunud häälikumuutuste tõttu ning mõnel muul põhjusel on tähtede ja häälikute vaheline vastavus sageli tinglik.

Ladina kiri ei ole universaalne kõigi keelte jaoks. Samu tähti kasutatakse eri keeltes sageli eri häälikute tähistamiseks, mistõttu pole võimalik ladina kirja lugeda ilma vastava keele õigekirjareegleid tundmata.

Ajalugu

Vanimad teadaolevad ladina kirja mälestised pärinevad 7. sajandist eKr) (pealdis hõbenõul Praenestes jm).

Antiikaja ajalootraditsiooni kohaselt tõid kirja Latiumisse 2. aastatuhande teisel poolel eKr kreeklased Peloponnesoselt, kes asusid elama Palatinuse künkale keset tulevast Roomat. Itaaliast pole tollase kirja jälgi leitud; Kreekas oli tollal kasutusel lineaarkiri (silpkiri).

18. sajandil tekkis hüpotees, et ladina kiri pärineb etruski kirjast. 19. sajandil tuldi välja oletusega, et ladina kiri on pärit Cumaest (kreeka Kyme; Napoli lähedal): see linn oli alates 8. sajandist eKr üks suuremaid kreeka linnu Itaalias). Tänapäeval on levinud seisukoht, et latiinid võtsid 7. sajandil eKr kirja üle etruskidelt (etruski kirja 26 tähest võeti üle 21) ja etruskid omakorda võtsid kirja üle Cumaest (Cumae kiri, läänekreeka kiri).

Arheoloogia andmetel oli juba 2. aastatuhandel eKr Kreeka ja Itaalia vahel pidev läbikäimine, nii et kreeka tähtkiri, mis tekkis arvatavasti 9.–8. sajandil eKr, võis Latiumisse jõuda ka teisiti kui Cumae kaudu. Näiteks oli Rooma lähedal kreeka kultuuriga Gabii linn, kus antiikpärimuse järgi tulevased Rooma linna rajajad Romulus ja Remus omandasid kirjaoskuse. Kreeka tähtkiri arenes Itaalia territooriumil aeglaselt. Ladina kirjale omane kirjakuju kujunes välja 3.–4. sajandiks eKr.

Arhailises ladina tähestikus oli 21 tähte: A B C D E F Z H I K L M N O P Q R S T V X.

Täht Z, mis tähistas kreeka häälikut /dz/, säilis traditsioonilisena tähestiku seitsmenda tähena, kuigi ladina keeles seda häälikut pole. Selle tähe olevat tähestikust ära kaotanud vabakslastu Spurius Carvilius Ruga, kes avas esimese tasulise kooli.

Täht C tähistas helitut häälikut /k/ ja helilist velaari /g/. Sellest annavad veel tunnistust lühendid C. (Gaius) ja Cn. (Gnaeus) ning raidkirjadel olevad sõnakujud, näiteks CRATIA (gratia). Ruga olevat lisanud C-tähele diakriitilise kriipsu, et eristada häälikuid /k/ ja /g/. Alles hiljem hakati uut märki pidama eraldi täheks G. Tekkis klassikaline ladina tähestik kujul: A B C D E F (G) H I K L M N O P Q R S T V X.

Uued muudatused tehti pärast seda, kui 146 eKr oli Kreeka vallutatud ja Rooma riiki inkorporeeritud ning tekkis suurem vajadus kreeka nimesid ja võõrsõnu ladina kirjas edasi anda. Kreeka üpsilon, mida roomlased kasutasid etruskide eeskujul U/V kujul muuhulgas kreeka Y edasiandmiseks, laenati kreeka kirjast veel kord kujul Y ning reserveeriti kreeka Y edasiandmiseks. Ühtlasi laenati veel kord täht Z hääliku /dz/ märkimiseks. Seekord pandi ta tähestiku lõppu: ζώνη zona ('vöö, tsoon').

Hilisantiikajal kujunes ladina tähtede arvuks seega 23: A B C D E F G H I K L M N O P Q R S T V X Y Z. Keskajal tõlgendati seda nii, et ladina tähtede arv paikneb heebrea tähtede arvu (22) ja kreeka tähtede arvu (24) vahel, mis sümboliseerib seda, et keskaegne ladinakristlik kultuur on nii heebrea kui ka kreeka kultuuri pärija.

Antiik- ja keskajal tähistasid tähed I ja V nii täishäälikuid [i] ja [u]) kui ka poolvokaale ([j] ja [v]; viimast hääldati sarnaselt tähega w inglise sõnas water). Alles renessansiaja reformid, mille algatasid Itaalias Leon Battista Alberti ja Trissino ning Prantsusmaal Geoffroy Tory ja Louis Meigret võeti kasutusele täiendavad tähed J ja U. Ka ligatuur W tuli eraldi tähena käibele alles pärast keskaega.

Nii kujunes tänapäeval tuntud 26-täheline ladina tähestik:

A, B, C, D, E, F, G, H, I, J, K, L, M, N, O, P, Q, R, S, T, U, V, W, X, Y, Z.

a, b, c, d, e, f, g, h, i, j, k, l, m, n, o, p, q, r, s, t, u, v, w, x, y, z.

Levik

Kuni 9. sajandini kasutati ladina kirja vaid ladina keeles kirjutamiseks. Varasemast ajast on teada vaid üksikuid näiteid ladina kirja kasutamise kohta mõne teise keele ülesmärkimiseks.

Esimesed ladina kirjas kirjutatud ingliskeelsed tekstid pärinevadki 9. sajandist. Esimesed eesti keeles kirjutatud tekstid pärinevad 16. sajandist.

Ladina kirja hakati hiliskeskajal järk-järgult ja eri variantides kasutama peaaegu kõigi Lääne-Euroopas kõneldavate keelte jaoks. Põhjamaades vahetas ladina kiri välja seal varem kasutusel olnud ruunikirja.

Koos maadeavastamise ja koloniseerimisega 16. ja 17. sajandil levisid Euroopas kõneldavad keeled ja nende kirjutamiseks kasutatavad ladina kirja variandid kõigile mandritele.

Tänapäeval kasutatakse ladina kirja variante ligi 500 keele kirjutamiseks.

Vaata ka

Välislingid

Unicode'i koodikaardid: