Rodriguese dront

Rodriguese dront
	; Joonistus rodriguese drondi emaslinnust põõsa taustal on gravüürina Francois Leguat' 1708. aastal ilmunud raamatus "Voyages et Avantures de François Leguat & de ses Compagnons, en Deux Isles Desertes des Indes Orientales /.../" ja see on ainus teadaolev pilt, mis on sellest liigist tehtud kellegi poolt, kes on lindu elusana länud.
Kaitsestaatus
	; Väljasurnud (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia;
Hõimkond	Keelikloomad Chordata;
Klass	Linnud Aves;
Selts	Tuvilised Columbiformes;
Sugukond	Tuvilased Columbidae;
Alamsugukond	Raphinae;
Perekond	Pezophaps;
Liik	Rodriguese dront;
Binaarne nimetus
	Pezophaps solitaria; Gmelin, 1789
	; Rodriguese saar, rodriguese drondi kunagine leviala
Sünonüümid
	Didus solitarius Gmelin, 1789; Pezophaps solitarius Strickland, 1848; Didus nazarenus Bartlett, 1851; Pezophaps minor Strickland, 1852

Rodriguese dront (Pezophaps solitaria) oli Madagaskarist idas paiknevat Rodriguese saart asustanud endeemne lennuvõimetu lind, perekonna Pezophaps ainus liik. Rodriguese dront kuulus tuvilaste sugukonda ja koos Mauritiuse saarel elanud dodoga paigutati alamsugukonda Raphinae. Liigi lähim elus olev sugulasliik on Nicobari saartel elav lakktuvi (Caloenas nicobarica).

Kirjeldus

Rodriguese dront kasvas umbes luige suuruseks. Ta oli dodoga sarnane, kuid pikem ja saledam. Linnul oli pikk kael ja pikad jalad, kergelt konksus noka tüvikul oli must vööt kahe iseloomuliku kühmuga. Kolju oli väike ja pealt lame, tiivad lühikesed ja saba väike ning ümar.^[2]

Liigil esines märgatav sooline dimorfism – emaslindudest märgatavalt suuremad isaslinnud võisid olla 90 cm kõrged ja 28 kg raskused, emased 70 cm ja 17 kg. Linnu sulestik oli hall ja pruun ning emaslind oli isasest kahvatum, sageli kahe heledama mügaraga pugu piirkonnas. Pesas oli üksainud muna, mida isas- ja emaslind haudusid kordamööda. Lind toitus viljadest ja seemnetest, seedimise hõlbustamiseks neelas ta kivikesi.^[3] Liiki iseloomustas tugev territoriaalsus, tiibadel asuvaid suuri luukühmusid kasutati isendite vahelistes võitlustes.^[2]

Ajaloost

Esimese täpsema kirjelduse linnu kohta andis François Leguat, aastail 1691–1693 Rodriguese saarele maha jäetud prantsuse hugenottide rühma juht. Lindu küttisid nii inimesed kui ka saarele asustatud uued loomad ning 18. sajandi lõpuks oli liik välja surnud. Leguat' kirjeldus, mõned joonistused ja veel üksikud kaasaegsed tekstid oli ainus info liigi kohta, millest laiemalt midagi ei teatud, kuni 1786. aastal leiti ühest koopast mõned subfossiilsed luud; sellest ajast alates on leide olnud tuhandeid.

Rodriguese dront on ainus väljasurnud lind üldse, kelle järgi on nimetatud tähtkuju. Tema järgi nimetas prantsuse astronoom Pierre Charles Le Monnier 1776. aastal Hüdra sabas asuva tähekogumi Turdus Solitarius; 19. aastal asendati see nimetusega Noctua, kuid kumbki nimi ei läinud tähtkujunimena kasutusse.

Viited

Välislingid

[iucn-1] Rodrigues Solitaire Pezophaps solitaria. - IUCN Red List

[avibrids-2] 2,0 ^2,1 R. Habib. Remembering The Rodrigues Solitaire. - Avibirds.com, 03.02.2021

[3] F. Leguat. Voyages et Avantures de François Leguat & de ses Compagnons, en Deux Isles Desertes des Indes Orientales. 1708, Amsterdam: Jean Louis de Lorme. p. 77. (Francois Leguat' kirjeldus, tõlge inglise keelde)

[1]

[2]

[3]