Rastafarianism

Rastafari (rastafarianism, rastafariaanlus, rasta) on Jamaical sündinud usulis-ühiskondlik liikumine, mille keskmes on Etioopia keisri Haile Selassie I (1892–1975) austamine jumala ja messiana, mustanahaliste orjastamiseelse Aafrika vaimse pärandi ja vabaduse väärtustamine ning vastuseis läänemaailmale.

Rastafari nimetus tuleneb Haile Selassie I kroonimiseelsest nimest ras Tafari Makonnen (ras on amharakeelne kõrgema seisuse tiitel).

Rastafarit on nimetatud pseudo- ja kvaasikristluseks. See on vähese organiseeritusega, tugevate müstitsismi sugemetega vaimne liikumine, mis toetub vabalt tõlgendatud lõikudele Piiblist (eeskätt Vanast Testamendist ning Johannese Ilmutusraamatust); seoseid on ka judaismi ning (eriti varasemal perioodil) afrokariibi loodususundiga. Rastafaris pole välja arenenud dogmaatikat, formaalse õpetuse asemel väärtustatakse isiklikku usulist kogemust ja karismat (art). Mõned rastafarid rõhutavad oma usu seost Etioopia õigeusuga, teised klassifitseerivad seda protestantliku või judaistliku sektina.

Rastafari liikumine ei ole olulisel määral poliitikas osalenud. Rastade sõnul on nad üle kõikvõimalikest ismidest, sealhulgas kommunismist ja kapitalismist. Varasematel kümnenditel keeldusid rastad põhimõtteliselt ka valima minemast.

Uskumused

Lühikokkuvõte uskumustest, mida jagab enamik rastafarisid: mustanahalised on Aafrikast pärit Iisraeli hõim, kelle valged mehed on orjastanud ning kodumaalt ära viinud. Valgete eluviis ja kristlik kirik on korrumpeerunud, Jamaica on maapealne põrgu ja Paabel, Etioopia on tõotatud maa, maine paradiis ja Siion. Etioopia keiser Haile Selassie I põlvneb kuningas Saalomonist ja Seeba kuningannast, ta on ühtaegu Jumal (Jah, Jah Rastafari) ning Lunastaja või tema taaskehastus, kes viib rastafarid tagasi Aafrika kodumaale. Rastafarid ei usu surma olemasolu, nende keeruka müstilise seletuse järgi on inimese näiline surm tegelikult üleminek uuele tasandile.

Suunad

Rastafaris on kolm peamist suunda või sekti: Nyahbinghi, Bobo Ashanti ja Iisraeli Kaksteist Hõimu. Nyahbinghi, mille nimetus tuleneb kunagisest Ida-Aafrika vabastusliikumisest, on vanim sekt, Iisraeli Kaksteist Hõimu kõige vabameelsem. Bobo Ashanti liikmete eluviis järgib paljus juutide käsuõpetuse norme.

Ajalugu

Allikad ja eeldused

Üheks esimeseks nn musta messianismi Etioopiaga seostajaks peetakse 19. sajandi lõpul Jamaical tegutsenud H. E. S. Woodsi (hüüdnimega Shakespeare) – kohaliku baptistliku sekti (nn bedwardism) preestrit, prohvetit ja ravitsejat. Sellele võis kaasa aidata asjaolu, et Etioopia Õigeusu Kirik on geograafilise ja kultuurilise eraldatuse tõttu arenenud muust kristlikust maailmast lahus. Muuhulgas tunnistab Etioopia Õigeusu Kirik kõiki Etioopia kuningaid tõepoolest kuningas Saalomoni järglastena.

Etioopias elab ka mustanahaliste juutide (falashade) kogukond, kelle läänemaailma jaoks avastas 19. sajandil Joseph Halevy. Uudis mustanahalistest juutidest Etioopias toitis Ameerika mustade usku, et nad võivad kuuluda äravalitud rahva sekka. Nii sündis mitmeid kogudusi ja usulisi liikumisi, mis praktiseerisid keerukat segu judaismist, kristlusest ja mustast natsionalismist.

Rastafari sünniks lõi soodsa keskkonna 1930. aastatel Jamaical valitsenud vaesus, rassiline ja klassiline diskrimineerimine. Ühiskond oli kultuuriliselt ja rassiliselt heterogeenne ja pluralistlik, puudus ühendav rahvuslik identiteet. Kalurite ja käsitööliste elukorralduse aluseks oli majanduslik individualism, mis peegeldub ka usulises individualismis. Suur osa jamaicalasi elas lootusetus vaesuses riigile kuuluval jäätmaal; nende jaoks sai rastafari osaks vaesuse kultuurist.

1920.-1930. aastatel sündis Jamaical liikumine "Tagasi Aafrikasse", mille liidriks sai karismaatiline ajakirjanik ja mustade õiguste eest võitleja Marcus Garvey. Rastade pärimuse järgi olevat ta 1927. aastal lausunud prohvetliku ennustuse, mille kohaselt Aafrikas kroonitakse must kuningas, kes toob lunastuse. Garvey ise siiski ei pidanud ras Tafarit jumaluseks. Rastad peavad Garveyd omamoodi Ristija Johannese võrdkujuks.

Pühad tekstid

1924 ilmus trükist Robert Athlyi Rogersi "The Holy Piby" (tuntud ka kui "Musta mehe piibel", inglise "Black Man’s Bible") – okultistlik tekst, mis legendi kohaselt on tõlgitud amhara keelest. Raamat rõhutas vajadust hävitada valgete Paabel ning naasta Siionisse. 1935. aastal andis Leonard Percival Howell välja oma õpetusliku teksti "The Rasta Bible". Need on rastafaride tähtsamad usulised tekstid; neile lisaks peetakse aus kuningas Jamesi piiblitõlget (esmatrükk 1611) ning pseudonüümi Gangun-Guru Maragh all ilmunud Howelli teost "Tõotatud võti" ("The Promised Key").

Rastafarianismi sünd

1930. aastal krooniti ras Tafari Makonnen Etioopia keisriks nime all Haile Selassie I (nimi tähendab tõlkes "Kolmainu vägi") traditsiooniliste tiitlitega nagu Kuningate Kuningas, Isandate Isand, Juuda Hõimu Võidukas Lõvi jt. Rasta tänavajutlustajad leidsid, et tegu on Kristuse taastulekuga. Kuuldus levis Jamaical kulutulena, põhjustades rahva seas rahutusi ning võimude seas pahameelt. Rastafarisid vaenati ning liikumist püüti maha suruda.

Kommuunid

1940. aastal asutas end prohvetiks pidav Leonard Howell koos oma poolehoidjatega Kingstoni lähedal Pinnacle kommuuni. Ta kuulutas, et must rass on valgest kõrgem ning valgeid ootab tehtud ülekohtu eest kättemaks. Samuti kutsus ta eitama Jamaica valitsust ning otsima vabadust tagasipöördumises Aafrikasse. Howell uskus, et Haile Selassie I on mustade suurim juht ning elav jumalus maa peal. 1954 Howell vahistati ning paigutati vaimuhaiglasse, tema küla suleti.

Väljarändamine

1950. aastate teisel poolel lubas Selassie Etioopia vabaduse eest võidelnud mustadele maad ning eraldas selleks oma isiklikust maavaldusest 500 aakrit Etioopias Shashemes. Paljud vaesed rastad müüsid oma vara ja kogunesid sadamatesse ootama laevu, mis nad tõotatud maale viiks. Paaril tuhandel rastafaril õnnetuski jõuda Shashemesse, kuid vaesus ja usuline tõrjutus kahandasid nende arvukust kiiresti.

1960. aastail rändasid paljud vaesed jamaicalased töö otsingul Suurbritanniasse, osa aga moodustas Jamaical relvastatud salku, et Paabeli vastu võidelda.

Haile Selassie külaskäik

1966. aastal külastas Haile Selassie Jamaicat, kus teda võtsid vastu tuhanded vaimustunud inimesed. Kuigi Selassie (erilise innuta) kinnitas, et ta pole Jumal ega messias, ei kõigutanud see rastade usku.

Tänapäev

1975. aastal suri riigipöördega troonilt tõugatud Selassie. Samal ajal hakkas rastafaris juurduma arusaam "vabadus enne kojupöördumist" ("liberation before repatriation"). Selassie jumalikustamine ja Aafrikasse naasmise idee jäi kõrvale, keskseks sai Jamaica kui Paabeli mõiste. Liikumine kasvas hoogsalt ning oli oma lihtsa ideoloogiaga paljudele vaestele mustadele identiteedi ja väärikuse allikaks.

Samal ajal toimus nn muusikaline ärkamine – rastafari seondus reggae-muusikaga, mille särav täht Bob Marley tutvustas liikumist üle kogu maailma. Alates 1970.-1980. aastatest on must natsionalism rastafaris taandunud.

Rastafarianismi põhimõtteid või väliseid sümboleid on üle võetud ka läänemaailma subkultuuridesse. Enam levinud sümboliteks on Etioopia lipu värvid ja kanepilehe kujutis, samuti rastapatsid, reggae muusika jpm.

Pühad ja pidustused

Rastafaride peamised usulised pühad on 7. jaanuar (Etioopia jõulud), 21. aprill (Haile Selassie I Jamaica-visiidi aastapäev), 23. juuli (Haile Selassie I sünniaastapäev), 17. august (Marcus Garvey sünniaastapäev), 11. september (Etioopia uus aasta) ning 2. november (Haile Selassie kroonimise aastapäev).

Usulisi tseremooniaid on kahte liiki: lihtsamaks on kõnekoosolek (reasoning), kus suitsetatakse kanepit ning arutatakse usulisi, eetilisi ja ühiskondlikke küsimusi. Suuremaks pidustuseks on nyahbinghi, binghi, grounation ehk groundation, kus lauldakse, tantsitakse, palvetatakse ja pidutsetakse.

Tavad ja kombed

Rastafari usulise praktika lahutamatu osa on kanepi suitsetamine. Jamaicale jõudis kanep 19. sajandi keskel, usulistesse riitustesse arvatavasti 1940. aastate alguses. Rastad ei pea kanepit meelemürgiks vaid tarkuse ja vaimse vabanemise allikaks; selle kinnituseks toovad nad mitmeid piiblitsitaate. Kuna ametlikult on kanepi kasutamine keelatud, on see ühtlasi üks võimalus välja astuda vaenuliku Paabeli süsteemi vastu.

Suitsetades küll kanepit põlgavad rastad valdavalt alkoholi ja tubakat ning eelistavad nn ital-toitu (sõnast vital, st elav). Ei kasutata soola, välditakse suhkrut, õli, kohvi ja piima. Paljud toitumistavad langevad kokku juutide koššer-toidu reeglitega. Kuna inimese keha peetakse osaks jumalikust tervikust, püütakse seda hoida saastumast kahjulike ainetega. Tähtsustatakse looduslikkust ja loomulikkust, eitatakse aborti ja sündimuskontrolli. Oma naisi nimetavad rastad küll kuningannadeks, kuid peavad neid usklikena ja ühiskondlikus mõttes meestest alamateks. 20. sajandi lõpupoole on naiste sõnaõigus ja vabadus siiski mõnel määral suurenenud.

Rastafaridele on omane eriline inglise keele kasutus, mida inglise keeles nimetatakse I-talism. Rastad kasutavad enda kohta ainult nimetavat käänet (I), umbes nagu kuningas ütleb enda kohte "meie". Tihti öeldakse nii "meie" kui "mina" tähenduses I-an’-I (mina ja mina). Ka Haile Selassie nimele järgnevat rooma ühte hääldavad rastad samuti nagu sama kirjapildiga ingliskeelset sõna "mina". Jumala nimeks on rastadel Jah. Paabel tähistab valgete läänemaailma ühiskonnakorraldust, Siion on aga maapealne paradiis, tõotatud maa, Etioopia. Kõnes on oluline koht metafooridel ja sõnamängudel, mis väljendavad uskumusi ja suhtumist.

Sümboolika

Rastade maailmapilti iseloomustavad järgmised opositsioonipaarid:

Siion – Paabel, Vatikan, Rooma
Etioopia – Jamaica
Jah, Rastafar-I, Selassie-I – Jeesus, paavst, Jamaica valitsus
I-an'-I, I-man (mina) – dem (nemad)
valgus – pimedus
kanep – rumm
loodus – kultuur
mees – naine
püha – argine
vaim – liha
paradiis – põrgu
vabadus – rõhumine
elu – surm
rahu – sõda
armastus – õelus
must – valge
punane, kollane, roheline – punane, valge, sinine

Punane, kollane ja roheline on pärit Etioopia lipult. Lisaks neile on olulisteks sümboliteks Taaveti täht, mis sümboliseerib ühtsust Taaveti ja Saalomoni sooga, ning lõvi kui Aafrika valitseja sümbol.

Lõvilakka meenutavad ka rastade patsid ehk õudulokid (dreadlocks) – pikkade käharate juuste vildi kombel kokku vanunud salgud. See Aafrikast pärit soengustiil muutus Jamaica rastade seas populaarseks 20. sajandi keskpaiku. Usutakse, et käsuõpetusest tuleneb keeld juukseid lõigata. Ilma lõikamata ja kammimata ning ainult puhta veega pestes kujunevad mustanahalistel rastapatsid; selle saavutamine nõuab aega ja kannatust ning sümboliseerib ühtlasi vaimset pühendumist eesmärgile.

Muusika

Rastafari algne rituaalne muusika oli nyabinghi muusika, mille tähtsaimas osaks olid trummid ja nende saatel laulmine. Trumme peeti jumaliku energia kandjateks ning Aafrika pärandi osaks.

Alates 1970. aastatest sai rastafari lahutamatuks muusikaliseks saatjaks reggae-muusika, eriti nn roots reggae. Rastafari ülemaailmne tuntus võlgneb suuresti tänu Bob Marley ja ansambli The Wailers muusikale. Mõned konservatiivsemad rastad siiski ei tunnista reggae't ning peavad seda kommertsmuusikaks ja enda Paabelile mahamüümiseks.

Välislingid