Veneetsia vabariik

	Veneetsia vabariik Serenissima Repubblica di Venezia 697–1797
	Veneetsia vabariigi lipp Veneetsia vabariigi vapp
Riigipea	Veneetsia doodž
Pealinn	Veneetsia
Religioon	katoliiklus, õigeusk

Veneetsia vabariik (itaalia Serenissima Repubblica di Venezia) oli riik Aadria mere ääres aastatel 697–1797. Riigi keskus oli Veneetsias ja riiki valitsesid Veneetsia doodžid.

Esialgu kuulusid vabariiki ainult Veneetsia Veneta laguuni ümbruse alad, kuid hiljem hõlmas riik ka Itaalia kirdeosa, Aadria mere idaranniku ning Joonia ja Egeuse mere saared. 9. sajandiks saavutas Veneetsia poliitilise iseseisvuse ja omandas tänu soodsale geograafilisele asendile ja kaubavahetuse kasvule Lääne-Euroopa ja Levandi vahel suure majandusliku mõju. Oma kõrgaegadel oli Veneetsia vabariik Vahemere piirkonna võimsamaid ja rikkamaid riike.

Riigivalitsemine

697. aastal asendati senine kõrgeim Bütsantsi tribuun, eluks ajaks valitava doodžiga. Esimene Veneetsia doodž oli Paolo Lucio Anafesto (Paulucius Anafestus ehk Anafestus Paulicius), kuid juba Orso Ipatot tunnistas valitsejana Ida-Rooma keisririigi keiser ning tunnustas teda tiitliga hypatus (konsul) ja dux (doodž).

12. sajandiks oli Veneetsia vabariigis välja kujunenud võimuorganid: Veneetsia doodžid valiti eluaegseks valitsusajaks Veneetsia linnriigi aristokraatia poolt. Doodžid valiti linnriigi auväärsemate perekondade esindajatest moodustatud Ülemnõukogu poolt, millele eelnesid konsultatsioonid Väikese Nõukoguga, mis koosnes kuuest nõunikust ja doodžist, Pregadi Nõukoguga (Senatiga), mis oli välispoliitika asjatundjate kooslus, Kümne Nõukoguga, kes tagas riikliku julgeoleku ja Quarantiaga, mis oli kõrgeim kohtuvõim. Doodži valitsuskeskus asus Eracleas, seejärel Rialtos. 1172. aastaks lõppes aga päritava doodživõimu ajastu ning kujunes Veneetsia vabariigi parlamendi valitsus.

Ajalugu

Riigi eksistentsi algusaastail pidas Veneetsia sõjategevust nende iseseisvust ohustanud Frangi riigi, Langobardide kuningriigiga 8. sajandil; Aadria merel ülemvõimu eest võistleva Nizza laevastiku, Abbassiidide kalifaadiga 9. sajandil ja 10. sajandil ungarlaste sõjaretkedega.

Saksa kuningas Otto I oli vallutanud Itaalia kuningriigi ja krooninud end 962 Roomas Saksa-Rooma keisriks. Sellest ajast alates olid Itaalia kuningad alati ka Saksa kuningad ja Itaaliast sai seega Saksa-Rooma riigi osastiskuningriik, koos Saksa kuningriigi (regnum Teutonicorum) ja – aastast 1032 – Burgundiaga. Üldiselt jättis asjaolu, et monarh viibis peamiselt eemal, veetes oma aja Saksamaal, Itaalia kuningriigi vähese keskvõimuga. Võimuvaakumi täitsid järk-järgult paavst ja piiskopid, samuti üha rikkamad Itaalia linnad, mis haarasid järk-järgult ümbritsevaid maapiirkondi.

Lombardia Liiga

1158. aastal toimus Milano linnas ülestõus, mille keiser Friedrich I Barbarossa maha surus ja nõudis 1158. aasta Roncaglia riigipäeval keisririigi otsest kontrolli Itaalia üle ja alustas Itaalia linnade ametnike (podestà) asendamist enda esindajatega. 1164. aastal moodustasid keisrivastase Lombardia Liiga Verona, Padova, Vicenza linnad ja Veneetsia vabariik. 1177. aastal Veneetsias, paavstivõimu ja selle liitlaste (Lombardia Liigasse kuulunud Põhja-Itaalia linnriigid) ning Rooma keisri Friedrich I Barbarossa vahel sõlmitud Veneetsia rahuleping ja saavutatud rahu määras seeläbi mitmeks järgmiseks aastaks ära kogu Itaalia poliitilise suuna.

1172. aastaks lõppes päritava doodživõimu ajastu ning kujunes Veneetsia vabariigi parlamendi valitsuse ajastu. Pärast 1172. aastat usaldati doodži valimine viimaks neljakümnest liikmest koosnevale komiteele, mille liikmed valiti Veneetsia Suure Nõukogu (Maggior Consiglio) liikmete seast valitud nelja mehe poolt. Suur Nõukogu ise aga nimetati igal aastal ametisse 12 isiku poolt.

Ristisõjad

11. sajandi lõpus osales Veneetsia Rooma paavsti poolt algatatud Esimeses ristisõjas, mille eest sai Jeruusalemma kuningas Godfrey de Bouillonilt õiguse maksuvabale kaubandusele Püha maaga; 1123. aastal pidas Veneetsia laevastik võiduka merelahingu Fatimiidide kaliifaadi Egiptuse laevastikuga Ashkeloni juures; aastatel 1143–1144 sõdis Veneetsia Padovaga kontrolli üle Brenta jõe ümbruses ja oli võidukas.

Veneetsia ülemere territooriumid 1450. aastal (rohelisega)

Veneetsia mängis tähtsat rolli Neljandas ristisõjas (1202–1204), suunates "Ladina" energia oma endise patrooni ja nüüdse kaubandusrivaali Ida-Rooma riigi hävitamisele. Ida-Rooma riigi alad jaotati Veneetsia ning ristisõdijate juhtide vahel, Konstantinoopolisse rajati Ladina keisririik. Veneetslased leidsid, et venna maavalduste tõttu on Bonifazio endise keisririigiga liiga tihedalt seotud, ning panid troonile hoopis Flandria krahv Baudoini. Veneetslased rajasid Egeuse merre Saarestiku hertsogiriigi.

Veneetsia koloniaalimpeerium

Kokkuriisutud rikkused jõudsid peaaegu kõik Veneetsiasse. Veneetsia toetus äsjaloodud Ladina keisririigile tähendas, et Veneetsia kaubandusõigused jõustusid ja Veneetsia saavutas kontrolli suure osa kaubanduse üle Vahemere idaosas. Veneetsia sai tasuks Ida-Rooma keisririigi pealinna Konstantinoopoli vallutamises osalemise eest, vallutatud keisririigi parim osa. Doodži võimu alla kuulus seejärel 37,5% endise Ida-Rooma keisririigi territooriumist. Veneetsia vabariik omandas Kreekas ulatuslikud valdused, mis moodustasid osa selle Stato da Marist: 1206. aastal vallutas Veneetsia Küklaadide ja Sporadese saared, 1207. aastal Kérkyra saar (Korfu), Methoni ja Koroni. Kreeta (Candia kuningriik või Candia hertsogkond oli aastatel 1211–1669 Veneetsia olulisemaid ülemereprovintse; Korfu saare vallutasid veneetslased genovalastelt 1207. aastal pärast Neljandat ristisõda ja kaotasid selle omakorda 1214. aastal Epeirose despootkonnale. 1258–1386 kuulus saar Sitsiilia kuningriigile, misjärel Veneetsia 1386. aastal taastas kontrolli saare üle ja valdas seda 1797. aastani.

Alates aastast 1267 annekteeris Veneetsia vabariik Istria ranniku sealse põlise itaallaste kogukonna tõttu järk-järgult ja tegemist on ka regiooni õitsenguajaga. Olulisimad Istria linnad kogesid Veneetsia valitsemise all uuestisündi.

1238. aastal liitus Veneetsia Genova vabariigi ja Rooma paavstiga Saksa-Rooma keisri (1220–1250), Saksa kuninga (1212–1220) ja Sitsiilia kuninga (1197–1250) Friedrich II vastasesse sõtta. Friedrich oli Saksa kuningaks saamise järel mitmel korral lubanud minna ristisõtta, kuid seda pidevalt edasi lükanud. 1221. aastal said kristlased aga Viiendas ristisõjas Damietta juures Egiptuses hävitavalt lüüa. Ristisõdijad olid oodanud keisri saabuvat väge ning seetõttu lükanud tagasi ka sultani Al-Kamili pakkumise, et sõja lõpetamiseks võiks ta Jeruusalemma kristlastele tagasi anda. 1228. aastal pani paavst keisri kirikuvande alla.

Võimuvõitlus Genovaga

1257–1270 pidas Veneetsia Genovaga 13-aastast sõda ülemvõimu pärast. Genova vabariik, et taastada kaubanduskontroll, asus liitu Nikaia keisri Michael VIII Palaiologosega, kes tahtis Konstantinoopoli tagasivallutamisega Bütsantsi taastada. Märtsis 1261 sõlmiti liiduleping Nymphaionis. 25. juulil 1261 vallutasid Nikaia väed Alexios Strategopoulose juhtimisel Konstantinoopoli tagasi. Seetõttu kaldus vaekauss Genova suunas, kes oli saanud vabakaubanduse õigused Ladina keisririigis; Genova kaupmeeste käes oleva kaubanduskontrolli kõrval omandas Genova sadamaid ja vahejaamu paljudel saartel ja asundustes Egeuse mere ääres. Chíose ja Lesbose saared muutusid Genova kaubajaamadeks, samuti Smürna linn (İzmir).

Chioggia sõda (1378–1381) lõppes Veneetsia ülemvõimu taastamisega Aadria merel. Kaotusega Chioggia juures (1380), algas Genova allakäik. Enne Chioggia sõda, mis kestis aastatel 1379–1381, nautis Genova mereülemvõimu, mis oli tema võimu ja seisundi allikas Põhja-Itaalias. Genova kaotus jättis Genova ilma selle mereülemvõimust, tõukas ta eemale Vahemere idaosa turgudelt ja algatas linnriigi languse.

1274–1294 reisis Veneetsia kaupmees Marco Polo Hiina keisri Kublai Khani juurde, kelle õukonnas viibis ta 17 aastat.

1343. aastal vallutati paavst Clemens VI poolt väljakuulutatud Smyrna ristisõdades (1343–1351) koos Hospitaliitidega, Genova, Küprose, Dauphiné liitlastega osmanitelt Smyrna, Väike-Aasia läänerannikul.

1489. aastal loobus Küprose kuninga Jacques III de Lusignani lesk, Veneetsiast pärit kuninganna Caterina Cornaro, troonist Veneetsia vabariigi kasuks, kes saare annekteeris. Enamiku oma ajaloost Lusignani kuningate võimu all oli Küpros olnud edukas keskaegne kuningriik, läänekristluse majanduskeskus Lähis-Idas. Kuningriigi langus algas, kui see segati Itaalia kaubandusvabariikide Genova ja Veneetsia vahelisse võitlusse. Sõda Genovaga aastatel 1373–1374, lõppes peamise sadama Famagusta okupeerimisega. Lõpuks sai Küpros Veneetsia abiga Famagusta tagasi. Veneetsia võim Küprosel kestis veidi üle 80 aasta – kuni 1571. aastani, kui Osmanite riik sultan Selim II juhtimisel kogu saare vallutas.

Itaalia sõjad

Pikemalt artiklites Itaalia sõda (1494–1498), Itaalia sõda (1499–1504), Cambrai liiga sõda, Itaalia sõda (1521–1526) ja Cognaci liiga sõda

Küprose kaotus osmanitele

1571. aastal vallutasid Selim II Osmanite väed Veneetsia Stato da Mare osa Küprose, mille Veneetsia garnison Küprosel Famagustas alistus 15. augustil. Juulis-augustis 1571 kogunesid Sitsiilias Messina esisel kristlaste Püha Liiga merevägi - koondades Hispaania, Veneetsia, Kirikuriigi, Genova, Savoia ja Malta sõjalaevastikke. Kreeka Pátrase lahest itta sõudes põrkus nende laevastik endast märksa suurema Osmanite laevastikuga Lepanto (praeguse Nafpaktose) juures. Püha Liiga laevastik koosnes kokku 206 galeerist ja kuuest galeassist (kahurigaleerist), Osmanite laevastikku kuulus 230 galeeri ja 56 väiksemat galiotti. Neljatunnise merelahinguga 7. oktoobril 1571 löödi osmanite laevastikku. Püha Liiga kaotas lahinguga 50 galeeri, Osmanite laevastik kaotas aga kokku 210 laeva, neist 130 langes vastaste kätte. Osmanite laevastik, ehitati küll mõne aastaga jälle üles, aga nüüd polnud enam piisavalt mehi, et laevu mehitada, ning laevastik keskendus pigem Istanbuli kaitsmisele.

Vabariigi õitseng

Kõrghetkel jagunesid Veneetsia valdused administratiivselt kolme peamisse ossa:

Dogado (sõna-sõnalt 'doodžile alluv territoorium'), mis koosnes linna saartest ja laguuni ümbritsenud algsetest Veneetsia aladest;
Stato da Mar ('mereriik'), kuhu kuulusid Istria, Veneetsia Dalmaatsia, Albaania rannik, Apuulia sadamad, Veneetsia Joonia saared, Kreeta (sh Spinalonga saar), Egeuse saared, Veneetsia Küpros ja paljud kindlused ning kaubanduslikud kolooniad Kagu-Euroopa ja Lähis-Ida suuremates linnades ning sadamates;
Domini di Terraferma ('maismaariik'; ka Stato di Terraferma), kuhu kuulusid Veneto, Friuli, nn Julia mark, Lombardia idaosa ja Romagna.

18. sajandil hakkas Veneetsia vabariigi tähtsus vähenema ja vabariik kaotati 1797. aastal pärast Napoleon I poolt vallutamist. Veneetsia vabariigi alad jaotati Prantsusmaa ja Austria vahel.

1797. aasta 18. oktoobri Campo Formio rahulepinguga Prantsusmaa Esimese Vabariigi ning teiselt poolt Austria monarhia vahel läksid mitmed Austria alad Prantsusmaa kätte. Loovutatud alade hulka kuulusid Austria Madalmaad (suurem osa tänapäevasest Belgiast) ja teatud Vahemere saared, sealhulgas Korfu ja teised Aadria meres olevad Veneetsia saared. Veneetsia ja selle alad (Venetia) jagati kahe riigi vahel: Veneetsia, Istria ja Dalmaatsia läksid Austria keisrile. Austria tunnustas Tsisalpiini vabariiki ja Genova aladest moodustatud vastloodud Liguuria vabariiki kui sõltumatuid jõude.

Vaata ka

Itaalia Liiga

Välislingid

Republic of Venice, AD 697 – 1797