Tuuleveski

See artikkel räägib viljajahvatamisehitisest; tuulikuks nimetatakse ka tuulemootorist ja elektrigeneraatorist koosnevat tuuleelektrijaama agregaati, selle kohta vaata Tuulik (agregaat)

Tuuleveski ehk tuulik on viljajahvatamise ehitis, mis saab oma energia tuulest.

Etümoloogia

Tuuleveski mõiste tuleneb vesiveskist, mille algne nimetus on "vesikivi" (analoogselt vanemale jahvatamisvahendile "käsikivile"). Sõna "vesikivi" mugandamisel on sajandite jooksul saadud sõna "veski". Kuna tuulikud on jõudnud Eesti aladele mõnevõrra hiljem kui vesiveskid, on "veski" mõistele lisatud eesliide sama jahvatusprotsessi iseloomustamiseks vaid tuule jõul - tuuleveski.

Tuuleveskid Eestis

Esimesed teated tuuleveskitest Liivimaa territooriumil pärinevad 14. sajandist. Tuuleveskite ehitamisel võeti eeskuju Lääne-Euroopast, kus valmistati kogu kerega tuuldepööratavaid pukktuulikuid. Selliseid tuulikud esinesid Lääne-Eestis rannarootslaste aladel, Läänemaal, Pärnumaal ja Lõuna-Harjumaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Ühtlasi olid tuulikud sealkandis ka talu iseolemise sümboliks.

Mujal Eestis kerkisid mõisate juurde suured peast pööratavad hollandi tüüpi tuulikud. Nende ehitamine hoogustus eriti 19.–20. sajandi vahetusel, sest siis laienes taoliste tuulikute ehitamise õigus ka talupoegadele. Tuulikuid kerkis pea kõikjale üle Eesti.

Eesti traditsioonilistes paekasutuspiirkondades (Harjumaal, Lääne-, ja Ida-Virumaal, Järvamaal Pandivere kõrgustikul ja Raplamaal) levisid enamasti üleni kivist tuuleveski kehandid, Lõuna-Eestis esines rohkem puitkerega hollandi tuulikuid.

Pildimaterjal

Andruse talu tuulik Koguva külas, Muhumaal
Tuulik Anglas
Pukktuulik Mihkli Talumuuseumis Saaremaal
Tuuleveski Jõhvi lähedal
Valtu mõisa "Puraviku" tuuleveski

Vaata ka

Kirjandus

"Vanad Eesti pukktuulikud." V. Fuchs; Eesti Riiklik Vabaõhumuuseum, Tallinn, "Valgus" 1971, brošüür 48 lk
"Eesti Talurahvaarhitektuur." Karl Tihase; Tallinn, "Kunst" 1974, raamat 380 lk

Välislingid

Saaremaa tuulikute lehekülg