Mõis

Mõis oli suur eesõigustega maavaldus ja põllumajanduslik tootmisüksus.

Nimetus

Sõnatüvi mõis on eesti omatüvi.^[1] Liivi keeles on mõis moiza ja ka lätlased kasutavad sarnase kõlaga sõna muiža. Soome keeles on sõna kartano sünonüüm moisio, mida kasutatakse eriti Eesti mõisate kohta. Seega võib eeldada, et mõisad eksisteerisid Eesti aladel juba muinasajal.

Lisaks maavaldusele ja tootmisüksusele tähendab sõna mõis kitsamas mõttes ka mõisakompleksi. Mõnikord kasutatakse sõna ekslikult ka mõisa kunagiste omanike elumaja (härrastemaja) ehk mõisa peahoone kohta.

Ajalugu

Varasemate mõisate kohta ei ole kuigi palju materjale säilinud, mõisakompleksidest on vaid üksikute puhul säilinud kividest kaitseotstarbelisi ehitisi keskaegsest perioodist ja sageli on need varemetes, ilmselt puidust ehitatud tootmishooned ja elamud on aga aja jooksul hävinud. Ka pole varasemate mõisate puhul tihti teada, millal need asutati.

Tüüpilisim mõisavorm Eesti aladel oli rüütlimõis, mille kohta kasutatakse vahel ka lihtsalt väljendit mõis. Tegemist on sisuliselt feodalismist pärineva lääniga, mis aastast 1783 muutus omaniku eravalduseks.

Kui mitmel mõisal oli ühine omanik, siis moodustasid need ühtse tootmisüksuse. Ametlikult säilitasid mõlemad mõisad oma staatuse, aga reaalselt jäi ühes kohas mõisakeskus tagasihoidlikumaks ja see mõis kujunes kõrvalmõisaks.

Aastal 1864 kehtestati reegel, et kui mõisa suurus ei ületa teatavat piiri, siis ei saa see olla rüütlimõis. Valdused, mis olid väiksemad, kandsid nimetust "poolmõis". Poolmõis võis olla ka rüütlimõisa kõrvalmõisaks.

Lisaks aadlike valduses olnud maale oli veel terve rida tootmisüksusi, mis kandsid samuti mõisa nime. Maad, mis olid riiklikus omandis, olid riigimõisad. Linnadele kuulusid linnamõisad. Rüütelkondadele kuulusid rüütelkonnamõisad. Kirikute juurde kuulusid pastoritele sissetulekut andnud kirikumõisad.

Eraldi mõisatüüp, mille juurde võis kuuluda maavaldus, oli veel suvemõis. Kui valdused ei olnud linnas, loeti suvemõisad poolmõisateks, aga tüüpiliselt asusid suvemõisad linnade territooriumil. Suvemõisate seas on ka taolisi, millel oma maavaldus puudus.

Kuigi mõisad seostuvad tavaliselt põllumajandusliku tootmisega, eksisteerisid siiski mitmed mõisad, mis põllumajandusliku tootmisega ei tegelenud. Mitmetel suvemõisatel puudus tootmine täielikult, oli ka mõisaid, mille toodang ei olnud põllumajanduslik. Selliste mõisate hulka kuulusid Viskoosa mõis Hiiumaal, Reihenau mõis Raplamaal, Vana-Aseme mõis Tartumaal. Taoliste mõisate seas oli ka rüütlimõisaid – Joala mõis praegusel Narva linna territooriumil.

Mõisate territooriumid on olnud läbi aegade muutumises. Tekkisid uued mõisad ja kaardilt kadusid vanad mõisad. Tallinna ümbrusest kadus näiteks 20. sajandi alguseks Tiskre mõis.

Eesti ja Läti ala mõisad olid kuni 1918. aastani ka haldusüksused, millest moodustusid mõisavallad. Enamik mõisatest võõrandati Eesti aladel 1919. aastal, Läti aladel 1920. aastal ja Venemaal 1917. aastal. Kuigi kõik mõisatüübid võõrandamisele ei kuulunud, andsid need reformid siiski põhjuse kõneleda mõisatest kui maavaldustest ja haldusüksustest minevikuvormis.

Mõisakompleks

Mõisakompleksi ehk kitsamas mõttes mõisasse (mõisaansamblisse) võivad kuuluda muu hulgas härrastemaja, tallid, tõllakuurid, teenijate maja, jääkelder, aednikumaja, sepikoda, paviljon (lustla, lehtla), kasvuhooned (oranžerii), viinaköök, õllepruulimiskoda, karjaõu koos meiereiga, Inglise või Prantsuse stiilis mõisapark (veekoguga), supelmaja ja paadisild. Suur osa mõisakompleksidest on mingil määral säilinud tänapäevani. Neist osa puhul on mõisa peahoone hävinud. Täielikult häivinud on näiteks kaevanduste alla jäänud mõisakompleksid (Kallavere mõis).

Mõisamaade muutlikkuse tõttu on detailseid mõisaplaane koostatud üldjuhul vaid mõisakomplekside kohta.

Mõne mõisa juures oli mitu mõisakompleksi. Tuntuim näide on Jälgimäe mõis, kus Nikolai von Glehn rajas 1886. aastal uue lossi. Teiseks analoogseks näiteks on Oru loss. Samas oli ka mõisaid, kus väljaehitatud mõisakompleks puudus (Prangli mõis, Aksi mõis).

Karjamõisad esinesid ainult mõisakompleksi kujul, neil puudus maa. Kuigi mõisaaja lõpul olid karjamõisad üldiselt tagasihoidlikud, on ajaloost siiski teada mitu juhtu, kus karjamõisa juurde on eraldatud maa ja sellest on saanud iseseisev territoriaalne üksus. Sellise mõisa näiteks on Hüüru mõis.

Pärast mõisavalduste võõrandamist kujunesid mitmete mõisasüdamete aladele asulad, mida kutsuti asundusteks. Mõisa hooned jagunesid erinevate omanike vahel ja kohandati nende vajadustele vastavalt ümber. See tõi kaasa suuri ümberehitusi ja uute omanike vajadustele mittevastavate hoonete hävingut. Kui mõisakompleks jäi endise mõisniku valdusse, siis säilis see tavaliselt paremini, erandjuhul tekkis siis isegi uusi hooneid. Markantseim näide on ilmselt Kumna mõisa uus peahoone.

Vaata ka

Viited

↑ Eesti etümoloogiasõnaraamat

Kirjandus

Büsching, Anton Friedrich (1773). Magazin für die neue Historie und Geographie, VII Theil: X. Land-rolle des Herzogthums Esthland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt.
Büsching, Anton Friedrich (1773). Magazin für die neue Historie und Geographie, VII Theil: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt.
Hagemeister, Heinrich von (1836). Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands T. 1–2. Riga: E. Frantzen.
C. J. H. von Tiesenhausen: Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialien zur Gütergeschichte Livlands, Riga: N. Kymmel, 1843, 235 lk. Digiteeritult
F. von Buxhövden: Zweite Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialien zur Gütergeschichte Livlands, enthaltend Beiträge zu einer älteren Geschichte der Oeselschen Landguter und ihren Besitzer, Riga: Nicolai Kymmel's Buchhandlung 1851, Digitaalselt
- Roderich Freytag-Loringhoven: Personen-Register zur zweiten Fortsetzung von Hagemeisters Materialien zur Gütergeschichte Livlands von F. von Buxhövden. Mitau: J. F. Steffenhagen und Sohn, 1906 Digitaalselt
Stryk, Leonhard von (1877). Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil, Der ehstnische District mit vier karten. Dorpat: C. Mattiesen. Lk 514 lk. + kaardid
Stryk, Leonhard von (1885). Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil, Der lettische District. Dresden: Albanus. Lk 609 lk.
Juhan Maiste. Eestimaa mõisad. Tallinn, Kunst, 1996.
Mõisate varemed lammutamisele. Kaja, 29. oktoober 1934, nr. 255, lk. 6.
Sabine Bock. Herrenhäuser in Estland | Mõisad Eestis. Eine kurze Übersicht zur Entwicklung ihrer Formen und zu ihrer Geschichte. Lühike ülevaade ajaloost ja ehitusvormide arengust. Thomas Helms Verlag Schwerin 2020, ISBN 978-3-944033-29-7

Välislingid

[1] Eesti etümoloogiasõnaraamat

[1]