Mine sisu juurde

Aarne Vesilind

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 4. detsember 2019, kell 05:52 kasutajalt Kuriuss (arutelu | kaastöö) (Tegin otse Priit Vesilinnult saadud pisitäpsustused.)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)

Peep Aarne Vesilind, ka P. Aarne Vesilind, (13. juuni 1939 Tallinn28. jaanuar 2018[1] Hanover, New Hampshire, USA) oli eesti tehnikateadlane, filosoofiadoktor ja professor.

Aarne Vesilind sündis Tallinnas ja elas Pirital, kuid lahkus koos vanemate ja vennaga 1944. aastal Eestist, elas seejärel Saksamaal Geislingeni laagris ning alates 1949. aastast Ameerika Ühendriikides.

1962. aastal lõpetas ta Ameerika Ühendriikides Pennsylvania osariigis Bethlehemis Lehigh' ülikooli ning sai 1968. aastal Põhja-Carolina ülikoolist Chapel Hillis doktorikraadi.

1970. aastast oli ta Duke'i ülikooli õppejõud, aastast 1977 professor. 1976. aastal oli külalisprofessor Uus-Meremaal Waikato ülikoolis. 1990–1991 töötas ta New Hampshire'is Hanoveris Darthmouthi eetikainstituudi külalisteaduri ja -professorina. Aastatel 1991–1996 oli ta rakenduseetika keskuse direktor.[2]

Pärast 30-aastast tööd Duke'i ülikoolis jätkas ta oma akadeemilist karjääri Pennsylvania osariigis Lewisburgis asuvas Bucknelli ülikoolis.

Teadustegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema peamised valdkonnad olid keskkonnatehnika ja keskkonnaga seotud eetikaküsimuste temaatika. Eriti 1990. aastatel tegi ta uurimusi sademete veetustamise, setteärastuse, tahkete jäätmete käitluse ja keskkonnaeetika alal, näiteks:

  • Assessing the true cost of landfills (koos S. Hirsfieldi ja E. I Pas'ga). – Waste Management and Research, 1992, 10, 6;
  • The future of environmental engineering. – Journal of Environmental Engineering, 1993, 119, 4;
  • There is no such thing as environmental ethics. – Science and Engineering Ethics, 1996, 2.[2]

Autori või kaasautorina on ta kirjutanud üle 40 erialase raamatu.

Palju aastaid tegutses ta skaudina (Eagle Scouti organisatsioonis). Ta oli ka kahe põlvkonna kolledžitudengite mentor.

Aarne Vesilind musitseeris kogu elu. Pensionile jäänult pühendus ta senisest rohkem kogukondlikele tegevustele ja hakkas taas aktiivsemalt tegelema muusikaga: asutas kogukonna liikmetest mitu ansamblit-orkestrit (nt Exit 13 Tuba Quartet[1]) ning tegi eriti puhkpillikoosseisude jaoks paljude muusikapalade (sh ka eesti autorite loomingu) seadeid. Eriti veetles teda ammu unustatud muusikapaladele uue elu andmine. Ta komponeeris ka ise muusikat, mida on esitanud paljud USA muusikud.

Lisaks oli ta osav puutöö vallas.[3]

Abikaasa Elizabethiga tutvus ta juba lapsena Beaveris koolis käies. Nende lapsed on Pamela, Steve ja Lauren. Tema vend on Priit Vesilind.

Aarne Vesilind suri 28. jaanuaril 2018 vähki.

  1. 1,0 1,1 Järelehüüe veebilehel meaningfulfunerals.net, vaadatud 11.02.2018
  2. 2,0 2,1 Eesti entsüklopeedia, 14. kd
  3. [1] Priit Vesilinnu järelehüüe ja Aarne Vesilinno foto Facebookis, 05.02.2018 (piiratud juurdepääsuga)