Mine sisu juurde

Ameerika Ühendriigid

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt USA)

Ameerika Ühendriigid


inglise United States of America
Ameerika Ühendriikide asendikaart
Riigihümn "The Star-Spangled Banner"
Pealinn Washington D.C
Pindala 9 826 675 km² [1] Muuda Vikiandmetes
Ametlikud keeled inglise (de facto)
Rahvaarv 340 110 988 (1.07.2024)[2][3] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 34,6 in/km²
Riigikord presidentaalne liitriik
President Joe Biden
Asepresident Kamala Harris
Iseseisvus 4. juuli 1776
SKT 19 390,604 mld $ (2017)[4] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 59 927 $ (2017)[5] Muuda Vikiandmetes
Valuuta USA dollar (USD)
Ajavöönd maailmaaeg −5 kuni −10
Tippdomeen .us, .edu, .gov, .mil
Telefonikood 1

Ameerika Ühendriigid ehk Ühendriigid (inglise keeles United States of America, lühend USA; varem ka Põhja-Ameerika Ühendriigid) on riik, mille põhiosa paikneb Põhja-Ameerika mandri keskosas. Riik piirneb idas Atlandi ookeani ja läänes Vaikse ookeaniga, põhjas on Ameerika Ühendriikidel maismaapiir Kanada ja lõunas Mehhikoga. Põhja-Ameerika mandri loodeosas asub Alaska osariik, millel on kagus maismaapiir Kanadaga ja loodes merepiir Venemaaga. Ameerika Ühendriikidele kuuluvaid alasid on veel mitmel pool maailmas, sealhulgas Hawaii osariik Vaikses ookeanis.

Ameerika Ühendriigid koosnevad 50 osariigist, millel vastavalt riigi föderalistlikule süsteemile on osaline autonoomia. Osariikidel on õigus luua iseseisvalt majandus- ja kultuurialaseid kontakte teiste riikide või välisorganisatsioonidega tingimusel, et need registreeritakse vastavas föderaalasutuses. Kaitsealased ja välispoliitilised küsimused otsustab ning lepingud tehakse ainult riiklikul tasandil vastavas ministeeriumis.

Ameerika Ühendriigid said alguse Briti kolmeteistkümne asumaa iseseisvusdeklaratsioonist, millega nad kuulutasid end vabadeks ja iseseisvateks riikideks.

20. sajandi keskel on saanud Ameerika Ühendriikidest majandusliku, poliitilise, sõjalise ja kultuurilise mõju poolest kõige võimsam riik maailmas.[viide?]

Riigivalitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide kõrgem seadusandlik võim on Ameerika Ühendriikide Kongress, mis koosneb kahest kojast:

Mõlemad kojad peavad istungeid pealinnas Washingtonis asuvas Kapitooliumis.

Riigipea on Ameerika Ühendriikide president, kõrgeim täidesaatva võimu organ on Ameerika Ühendriikide valitsus, mille liikmed (ministrid) juhivad riiki neile alluvate ministeeriumite abil. Riigi välispoliitikat teostab välisminister ehk Ameerika Ühendriikide riigisekretär.

2021. aastast on Ameerika Ühendriikide president Demokraatliku partei esindaja Joe Biden, asepresident on Kamala Harris.

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]
Ameerika Ühendriikide osariigid
 Pikemalt artiklis Osariik (USA)

Ameerika Ühendriigid koosnevad 50 osariigist ja ühest ringkonnast (Columbia ringkond).

Osariik (ringkond) Kood Pindala
(km²)
Rahvaarv
(2017)
Pealinn
 Alabama AL 135 765 4 874 747 Montgomery
 Alaska AK 1 718 000 739 795 Juneau
 Arizona AZ 295 254 7 016 270 Phoenix
 Arkansas AR 137 733 3 004 279 Little Rock
 California CA 423 970 39 536 653 Sacramento
 Colorado CO 269 837 5 607 154 Denver
 Columbia ringkond DC 177 693 972 Washington
 Connecticut CT 14 357 3 588 184 Hartford
 Delaware DE 6452 961 939 Dover
 Florida FL 170 451 20 984 400 Tallahassee
 Georgia GA 154 077 10 429 379 Atlanta
Hawaii osariik Hawaii HI 28 377 1 427 538 Honolulu
 Idaho ID 216 632 1 716 943 Boise
 Illinois IL 149 998 12 802 023 Springfield
 Indiana IN 94 321 6 666 818 Indianapolis
 Iowa IA 145 743 3 145 711 Des Moines
 Kansas KS 82 277 2 913 123 Topeka
 Kentucky KY 104 749 4 454 189 Frankfort
 Louisiana LA 134 382 4 684 333 Baton Rouge
 Lõuna-Carolina SC 82 965 5 024 369 Columbia
 Lõuna-Dakota SD 199 905 869 666 Pierre
 Lääne-Virginia WV 62 809 1 815 857 Charleston
 Maine ME 86 542 1 335 907 Augusta
 Maryland MD 32 160 6 052 177 Annapolis
 Massachusetts MA 27 360 6 859 819 Boston
 Michigan MI 250 941 9 962 311 Lansing
 Minnesota MN 225 365 5 576 606 Saint Paul
Mississippi osariik Mississippi MS 125 546 2 984 100 Jackson
Missouri osariik Missouri MO 69 709 6 113 532 Jefferson City
 Montana MT 381 156 1 050 493 Helena
 Nebraska NE 200 520 1 920 076 Lincoln
 Nevada NV 286 367 2 998 039 Carson City
 New Hampshire NH 24 239 1 342 795 Concord
 New Jersey NJ 22 608 9 005 644 Trenton
 New Mexico NM 315 194 2 088 070 Santa Fe
New Yorgi osariik New York NY 141 205 19 849 399 Albany
 Ohio OH 116 096 11 658 609 Columbus
 Oklahoma OK 181 196 3 930 864 Oklahoma City
 Oregon OR 255 026 4 142 776 Salem
 Pennsylvania PA 119 283 12 805 537 Harrisburg
 Põhja-Carolina NC 139 509 10 273 419 Raleigh
 Põhja-Dakota ND 183 272 755 393 Bismarck
 Rhode Island RI 4005 1 059 639 Providence
 Tennessee TN 109 247 6 715 984 Nashville
 Texas TX 696 241 28 304 596 Austin
 Utah UT 219 887 3 101 833 Salt Lake City
 Vermont VT 24 923 623 657 Montpelier
 Virginia VA 110 862 8 470 020 Richmond
Washingtoni osariik Washington WA 184 824 7 405 743 Olympia
 Wisconsin WI 169 790 5 795 483 Madison
 Wyoming WY 253 554 579 315 Cheyenne

Ameerika Ühendriikidel on viis suuremat ülemereterritooriumi (inkorporeerimata alad): Puerto Rico, USA Neitsisaared, Ameerika Samoa, Guam ja Põhja-Mariaanid.

Pinnamood ja maastikuline liigendus

[muuda | muuda lähteteksti]

USA kõrgemad pinnavormid on vanade mägede ja platoode ahelik Apalatšid, mis kulgevad põhja-lõuna suunas piki mandri idarannikut, ning kõrgete noorte mägede ahelikud Kaljumäestik, Kaskaadid ja Sierra Nevada, mis kulgevad põhja-lõuna suunas mandri lääneosas. Kanada kilbist Mehhiko laheni laiub suur sisemaamadalik.

Atlandi ja Mehhiko lahe rannikumadalik

[muuda | muuda lähteteksti]

Rannikumadalik piirneb idas Atlandi ookeani ning lõunas Mehhiko lahega 3540 km pikkuses Codi neemest Rio Grandeni. Läänes piirneb madalik Apalatšide osaks oleva Piedmonti platooga. Osa madalikust ulatub kaugele sisemaale, mööda Mississippi jõe alamjooksu orgu Mehhiko lahest Caironi Illinoisi osariigis ja Balconese astanguni Texases.

Kalda lähedal on ulatuslik mandrilava.

Kõrgus merepinnast on väike ja pinnavorme on vähe.

Idarannikul on liustikumoreenist moodustunud Long Islandi saar, lehtersuudmed New Yorgi, Delaware'i ja Chesapeake'i laht ning Albemarle'i ja Pamlico väin ning meresaared Georgia ranniku lähedal.

Cairost kuni Mehhiko laheni moodustab Mississippi jõe keskmine langus üksnes umbes 12–13 cm/km, lahe lähedal alla 10 cm/km. Jõgi lookleb ja moodustab palju järvi. New Orleansist lõuna pool on hiiglaslik ja kasvav delta.

Geograafiline asend, riigi kuju

[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriigid asuvad eemal Euroopast ja Aasiast. Neid maailmajagusid sageli laastanud sõjad pole USA-d otseselt puudutanud. Naaberriigid Kanada ja Mehhiko on majanduslikult ja sõjaliselt palju nõrgemad ega ole kunagi olnud USA-le ohtlikud. Vastupidi, USA on ise laienenud naabrite arvelt. Naaberriigid on ka varustanud USA-d mitme loodusvara ja odava tööjõuga ning olnud tema majandusele turuks ja kapitalile tegevusväljaks, aidates niiviisi kaasa USA õitsengule.

Olgugi et USA asub muust maailmast eemal, pole ta sellest eraldatud. Üle ookeanide kulgevad head ja mõõduka pikkusega ühendusteed.

Kõigile merepiiridele pääseb hästi või vähemalt rahuldavalt ligi ka riigi siseosadest. Idas asuva Atlandi ookeani kaudu on peetud sidet Euroopa, Vahemere maade ja Musta Aafrikaga. Sidemed Euroopaga olid varem ülitähtsad. Suurem osa USA rahvastikust oli ju sealt tulnud, seal asusid peamised kaubanduspartnerid. Need sidemed on praegugi olulised, kuid jäävad üha enam muude sidemete varju.

Varem suheldi Euroopaga eelkõige põhjapoolsete sadamate kaudu. Need on lõunapoolsetega võrreldes Euroopale märksa lähemal ja ka loodusoludelt soodsamad. Kuid need sadamad jäävad riigi siseosadest mõnevõrra eemale. Pärast Saint Lawrence’i jõe ja mitme kanali ümberehitust on pääsenud ookeanilaevad Suurele järvistule ja sealsed sadamad muutunud meresadamaiks. Talvel see meretee aga külmub.

Lõunas saavad Ameerika Ühendriigid üle Mehhiko lahe soodsalt kaupu vahetada. Kariibi mere istandusriikide ja mitme Ladina-Ameerika maaga. Pärast panama kanali valmimist 1914. aastal viib siit otsetee ka Lõuna-Ameerika lääneranniku riikidesse.

Järjest tähtsamaks muutuvad lääneranniku sadamad, mille kaudu peetakse ühendust mitme Vaikse ja India ookeani maaga. Küll on aga läänerannikul vähe häid looduslikke sadamaid. Rannik ise asub enamikust USA osariikidest võrdlemisi kaugel, partneriteni teisel pool Vaikset ookeani, näiteks Jaapani ja Hiinani, on palju maad.

Riik koosneb kahest suurest osast, põhiosast ja Alaska osariigist. Enamus põhiosa piirist Kanadaga on peaaegu sirge ning annab riigile ristkülikukujulise vormi. Ainult kirdes ja kagus on riigi maa-ala nagu välja veninud. Kirdes ja edelas on väljaulatuvad osad. Riigil on ka saari, näiteks Hawaii saared.

Riigi põhiosa (välja jäävad Alaska ja Hawaii) asub vahemikus 125–68W ja 50–25N. Pealinna Washingtoni geograafilised koordinaadid on 78W ja 39N.

Umbes poole riigist moodustavad tasandikud ja madalad mäestikud, kõrgmäestikke on üksnes lääne- ja loodeosas. Idaosas paikneb vana ja tugevasti kulunud Apalatši mäestik (kõrgeim Mount Mitchell 2037 m). Lääneosas on Kordiljeerid, mille kõrgeima osa moodustab alpiinne Alaska ahelik (USA ja kogu Põhja-Ameerika kõrgeim tipp Denali 6168 m). Alaskast lõuna pool on põhja-lõunasuunaline mäestikuvööde, kuhu kuuluvad Ranniku-Kordiljeerid, Kaskaadid ja Sierra Nevada (Mount Whitney 4418 m) ning idas Kaljumäestik. Nende teke võib olla seotud laamtektoonikaga. (Põhja-Ameerika ja Vaikse ookeani laama mõjul).

Pinnamoe mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

Üheks peamiseks teguriks on mäestikud. Ääremäestikud takistavad niiske õhu pääsu sisemaale. Külm arktiline õhk tungib ida–läänesuunaliste mäestike puudumise tõttu kaugele lõunasse, seepärast on USA siseosades talvel temperatuur ligi 10 °C madalam kui samadel laiustel Euroopas. Kliimat kujundavad soojad ja külmad hoovused, frondid, tsüklonid, päikesekiirgus. Mägised järsunõlvalised alad asuvad peamiselt lääneosariikides, idaosas on tasandikud ja madalad mäestikud. Kliima takistab maakasutust oluliselt vaid külmas Alaska osariigis ja mõningal määral mitmes kuivas lääneosariigis.

Loodusvarad ja nende majandamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusvarade poolest on USA palju rikkam kui enamik teisi kõrgelt arenenud maid. Ent nende majandamine on seni jätnud mõneti soovida.

Riigi pindala ilma Suure järvistuta on 936 miljonit hektarit, seega umbes korda väiksem kui Venemaa ning veidi väiksem kui Kanada ja Hiina. Majanduslikult väärtuslikku maad, mis on küllalt tasane ja asub võrdlemisi soodsas kliimas, on USA-l rohkem kui ühelgi teisel riigil maailmas – umbes 700 miljonit hektarit ehk peaaegu kolm hektarit inimese kohta.

Üle kolmandiku pindalast ehk umbes 350 miljonit hektarit on riigimaa. Enamasti on see kehv või päris kõlbmatu. Suur hulk maid on parandatud või taastatud. Maakasutuse poolest on erandlik suurim osariik Alaska. Sealsest 152 miljonist hektarist on metsa all umbes 50 miljonit hektarit, ülejäänu on aga põllumajanduseks ja metsanduseks valdavalt kõlbmatu maa.

Ameerika Ühendriigid on keskmise metsarikkusega maa. Metsade üldpindala on u. 310 000 000 ha.[7] Metsasus on 2015. aasta andmetel 33,9%.[8] Metsasuse poolest asuvad Ameerika ühendriigid teiste riikide seas 96. kohal.[8] Metsad on enamasti suhteliselt tootlikud ja liigirikkad. Kaks kolmandikku puidust annavad okaspuud ja kolmandiku lehtpuud.

USA-s kasvab erisuguseid metsi. Alaska sisealadel on tüüpilised vähetootlikud okasmetsad. Neid ürgseid metsi raiutakse vähesel määral. Lääneosa kuivemas kliimas kasvavad eelkõige männimetsad. Kliimast olenevalt on need kidurad, keskmise või üle keskmise tootlikkusega metsad. Kirdeosariikide segametsad olid varem samuti üsna tootlikud, kuid need laastati juba 19. sajandil. Sooja parasvöötme lehtmetsi on säilinud vaid mägedes looduskaitse-, vee- või mullakaitsemetsadena. Varasematel aegadel oli palju niiskeid lähistroopilisi metsi riigi edelaosas. Eriti väärtuslikud olid männi- ja küpressimetsad. Lähistroopilisi metsi laastati tugevasti 20. sajandi algupoolel. Seetõttu on lääneosariikide metsad praegu paremas seisukorras ja seal on valdavalt okaspuud. Lehtpuitu saab peamiselt idaosariikide laastatud metsadest.

Vanasti olid Ameerika Ühendriikide kalavarud rikkalikud. Palju kalu oli sisevetes, eriti Suures järvistus. Juba XV sajandist tuntud heeringa- ja tursapüügi piirkonnad olid Atlandi ookeani põhjaosa rannikuvetes. Heeringat, turska, sardiine, eriti lõhelisi oli väga rikkalikult ka Vaikse ookeani rannikuvetes, kõige rohkem Alaska lõuna- ja läänerannikul. Kalarikas oli Mehhiko laht, kuhu Mississippi ja teised jõed tõid tohutul hulgal toitained. Ent kalavarade majandamine oli kaua aega väga halb: territoriaalvete laius ainult 5 kilomeetrit, kaugemates vetes levis röövpüük, millega tegelesid enamasti välismaalased. Oluliselt kahjustas kalavarasid rannikumere ja suure järvistu saastamine. Niisugustes tingimustes vähenesid kalarikkused tohutult.

Alles viimase paarikümne aasta jooksul on tehtud tõsiseid pingutusi kalavarude kaitseks ja taastamiseks. Vaikses ookeanis ja Mehhiko lahes on olukorra edasine halvenemine peatatud ning Suurde järvistusse on kala juurde tulnud. Atlandi ookeani veed USA rannikul on aga kalast peaaegu tühjad.

Ameerika Ühendriigid oma enamasti niiske kliima, suurte jõgede ja tohutute põhjaveevarudega on veega väga hästi varustatud. Sellised jõed nagu Mississippi, Yukon ja Columbia kuuluvad maailma 25 veerikkama jõe hulka. USA jõgede aastane äravool kokku on 2345 km3 (viies koht maailmas). Sellele tuleb lisada 125 000 km3 taastumatut põhjavett. Ometi on Ameerika Ühendriikides olnud viimasel aastakümnetel veega palju probleeme, peamiselt kahel põhjusel: vee tarbimine on liiga suur ja veevarad osariikide vahel ebaühtlaselt jaotunud.

Suure pindala ja mitmekesise geoloogilise ehituse tõttu on Ameerika Ühendriikides palju maavarasid. Mitme tooraine paremad varud on aga kestva kaevandamisega ammendatud ja alles on jäänud vaid halvema kvaliteediga osa. Siiski on Ameerika Ühendriigid maavaradelt palju rikkamad kui Jaapan või Lääne-Euroopa riigid. Neid maavarasid, mida endal pole, saab tihti hõlpsasti hankida naaberriikidest.

Rauamaagi ülisuured varud paiknevad Ülemjärve ääres, kust neid on lihtne vedada mistahes suunas. Nüüdseks on järele jäänud ainult madala kvaliteediga maak, mida üha enam asendavad Kanadast ja teistest riikidest sisseveetavad rikkad maagid. Mujal USA-s leidub rauamaaki suhteliselt vähe.

Ameerika Ühendriikidel on vähe nende metallide maake, mida lisatakse terasele selle omaduste parandamiseks. Täiesti puudub nikkel, seda saadakse Kanadast. Näiteks mangaani aga peab ostma kaugematest maadest. Alumiiniumimaaki ehk boksiiti leidub USA-s ainult ühes keskpärases leiukohas Arkansase osariigis. Seda maaki on otstarbekas sisse vedada Kariibi mere istandusriikidest. Vase, plii, tsingi, hõbeda ja teiste värviliste metallide maake leidub mitmel pool lääneosariikides üsna palju. Ka nende maakide paremad varud on ammendatud ja järele jäänud maakide metalli sisaldus on võrdlemisi väike. Rikkamaid maake veetakse sisse Mehhikost. Ameerika Ühendriikides on palju kulda, eriti California ja Alaska osariigis. Nende alade asustamisel oli kullapalavikul tähtis osa. Väga palju on fosforiiti, kaalisoola, väävlit.

Energiavarad

[muuda | muuda lähteteksti]

Ka energiavarade poolest kuulub USA maailma rikkaimate riikide hulka. Et energiat tarbitakse aga tohutult palju, on suur osa energiavaradest ammendatud. Ameerika Ühendriikides on mitmeid nafta- ja maagaasi leiukohti. Vanimad leiukohad riigi kirdeosas ja California osariigis on ammendunud või ammendumas. Üsna tühjad on ka praegusajal tähtsaimad Mehhiko lahe ja mandri keskosa basseinid Texase, Oklahoma ja Louisiana osariigist. Perspektiivsed on uued leiukohad Wyomingi osariigis. Väga palju leidub naftat ka Alaska põhjarannikul, kuid sealt on seda suure kauguse ja karmi kliima tõttu raske kätte saada. Suurem osa maailma söevarudest kuulub USA-le, Venemaale ja Hiinale. Vanemad, kuulsamad ja kvaliteetsema söega leiukohad asuvad idas, Apalatši mäestikus. Sealsed varud on aga ammendumas. Hiigelmaardlad keskosariikides on seni peaaegu kasutamata – süsi on madala kvaliteediga ja kõlbab üksnes elektrijaamade kütteks. Uraanimaaki tuumkütuse valmistamiseks on piisavalt, kuid seda tarvitatakse perspektiivitundega ja imporditakse ka mujalt, näiteks Kanadast.

Laamtektoonika

[muuda | muuda lähteteksti]

USA paikneb Põhja-Ameerika laam, võttes enda alla 60% laamast. Ta on vanaaegkonna, keskaegkonna ja uusaegkonna kurrutuse piirkonnas ja eelkambriumi pealiskorral.

Maavärinad ja vulkaanipursked

[muuda | muuda lähteteksti]

Riigis on aktiivseid vulkaane ja seismiliselt aktiivseid piirkondi. Kõige aktiivsemaks loetakse lääne kurdmäestikega kaetud ala. Suurimaid purustusi põhjustanud maavärinad on olnud San Francisco maavärin aastal 1906, Anchorage'i maavärin 1964. ja Los Angelese maavärin 1994. aastal. Vulkaanidest on purustusi toonud Saint Helensi pursked 1980. aastal. Yellowstone'i platool tegutseb ka geisreid.

USA põhiosa asub parasvöötmes ja lähistroopikas, Florida osariigi lõunaosa ulatub troopikavöötmesse, Alaskas valitseb lähisarktiline kliima. Ääremäestikud takistavad niiske õhu pääsu sisemaale. Külm arktiline õhk tungib ida–läänesuunaliste mäestike puudumise tõttu kaugele lõunasse, seepärast on USA siseosadest talvel õhutemperatuur ligi 10 °C madalam kui samadel laiustel Euroopas. Jaanuari keskmine temperatuur on Yukoni platool −30 °C, Ülemjärve ääres Duluthis −13,9 °C, Vaikse ookeani rannikul Juneau’s −1,6 °C ja Los Angeleses 12,3 °C. Juuli keskmine temperatuur on siseosades valdavalt üle 18 °C, jahedam on rannikul; kõige kõrgem temperatuur on mõõdetud Surmaorus (56,7 °C; läänepoolkera kõrgeim).

Keskmine temperatuur
Suvi Talv
Põhjaosa 8…16 °C 0…–32 °C
Lõunaosa 16…24 °C 0…–8 °C

Sademeid on kõige enam Kordiljeeride läänenõlval: 3000–4000 mm, Kaskaadides kohati kuni 6000 mm aastas. Rohkesti sajab ka riigi ida- ja kaguosas (1000–1200 mm aastas). Tasandikel väheneb sademete hulk lääne suunas: Kesktasandiku idaosas on see kuni 1000 mm, Kaljumäestiku idajalamil 300 mm aastas. Riigi keskosas sajab aastas keskmiselt 250–500 mm ning lääne- ja idarannikutel 1000–3000 mm.

Ilmastikukatastroofid

[muuda | muuda lähteteksti]

Suuremas osas Ameerika Ühendriikides ei tarvitse karta laastavaid loodusõnnetusi. Mehhiko lahe rannikut ohustavad orkaanid, jõgedel tuleb ette üleujutusi, esineb kuumalaineid ja külmalaineid. Suuremad looduskatastroofid on olnud järgmised:

  • El Niño – põhjustab orkaane, tugevaid vihmasadusid, põuda ja üleujutusi;
  • orkaan Mitch 1998 – nõudis tuhandeid ohvreid (üle 11 tuhande) ja tekitas tohutult purustusi, paiguti sadas alla kuue tunniga Eesti aastane kogus vihmavett;
  • orkaan Andrew 1992 – tuuletugevust polnud võimalik mõõta, sest seadmed langesid lihtsalt rivist välja, tekitas riigi majandusele rekordilise kahju (üle 30 miljardi dollari), inimohvreid oli kõigest 43 tänu õigeaegsele hoiatusele;
  • orkaan Katrina 2005 – põhjustas väga suurt kahju USA kaguosale, hukkus vähemalt 1836 inimest;
  • kuumalaine (juuni–september) 1980 – 44 miljardi dollariline kahju põllumajandusele ja tööstusele, umbes 10 000 hukkunut;
  • üleujutus Texase, Oklahoma, Louisiana ja Mississippi osariigis – mai 1995, kaasnesid tugevad vihmasajud, rahe, tornaadod – 6 miljardit kahju, 32 surnut.

Ameerika Ühendriikide kliima on enamasti niiske, suurte jõgede ja tohutute põhjaveevarudega on veega väga hästi varustatud. Ometi on viimastel aastakümnetel olnud veega palju probleeme, sest vee tarbimine on liiga suur ja veevarud osariikide vahel ebaühtlaselt jaotunud. Veenappus on üleriigilises ulatuses ilmne. Umbes veerand USA veevarudest asub Alaskal, kus neid kuigivõrd ei vajata. Suhteliselt hea on olukord niiskes idaosas – seal teeb muret hoopis vee ajutine üleküllus ehk üleujutused.

Valdav osa USA territooriumist kuulub Atlandi vesikonda, ainult läänepoolsete mäestike jõed voolavad Vaiksesse ookeani. USA keskosas hõlmab Mississippi jõestik. Idapoolsed lisajõed nagu Ohio on veerohked ja laevatatavad, läänepoolsed nagu Arkansas ja Red River jäävad suvel palju madalamaks, sest vett kasutatakse niisutuseks. Apalatšidest algavad lühikesed veerohked jõed, mis Piedmonti platoolt lasuvad kõrgete jugadena. Vaikse ookeani vesikonna jõed voolavad osalt kanjonites ja on energiarikkad (Columbia, Colorado). Suures nõos on perioodilised või lühiaegsed jõed. USA põhjapiiril asub Suur järvistu. Kordiljeerides ja Apalatšide keskosas on palju väikesi liustikujärvi, lääneosa platoodel ja nõgudes leidub jäänukjärvi nagu Suur Soolajärv.

Jõed saavad oma vee põhjaveest, sadametest ja lumesulamisveest. Alaskas on toitumisallikaks ka liustikud. Veetase kõrge, kui on palju sademeid. Esineb põudasid, mis langetavad veetaset. Jõgedel esineb üleujutusi, põhjustajaks liigsed sademed, orkaanid.

Suuremad jõed

[muuda | muuda lähteteksti]

Jõed saavad oma vee põhjaveest, sadametest ja lumesulamisveest. Alaskas on toitumisallikaks ka liustikud. Veetase kõrge, kui on palju sademeid. Esineb põudasid, mis langetavad veetaset. Jõgedel esineb üleujutusi, põhjustajaks liigsed sademed, orkaanid.

Maailma viiekümne pikima jõe nimistusse mahuvad sellised USA territooriumil voolavad jõed nagu Mississippi (algab Itsasca järvest Minnesotas ja suubub Mehhiko lahte; pikkus 3779 km), Missouri (algab väikejõgede liitumisega ja suubub Mississippisse; pikkus 3726 km), Ohio-Allegheny (algab Pennsylvania osariigis ja suubub Mississippi jõkke; pikkus 2102 km), Colorado jõgi (algab Grandi maakonnas USA-s ja suubub California lahte; pikkus 2333 km). Võrdluseks võib tuua Eesti pikima Võhandu jõe, mille algus paikneb Otepää kõrgustikul ja mis suubub Lämmijärve, läbides kokku 156 kilomeetrit.

Suuremad järved

[muuda | muuda lähteteksti]

Maailma neljakümne suurema järve nimistusse mahuvad järgmised osaliselt või täielikult USA territooriumil asuvad järved: Ülemjärv (82 414 km²; suurim sügavus 406 m), Huroni järv (59 596 km²; suurim sügavus 229 m), Michigani järv (58 016 km²; suurim sügavus 281 m), Erie järv (25 821 km²; suurim sügavus 64 m), Ontario järv (19 477 km²; suurim sügavus 237 m) ja Suur Soolajärv (4662 km²; suurim sügavus 7 m).

Laevatatavad veekogud

[muuda | muuda lähteteksti]

Siseveetransport on tähtis eelkõige Suurel järvistul maagi ja söe veoks. Teine piirkond on Mississippi koos lisajõgede, eelkõige Ohioga. Kanalite kasutamine on viimasel ajal vähenenud. Tähtsuse on säilitanud piki Mehhiko lahe rannikut kulgev kanal, eriti naftaveoks Texase ja Mississippi vahel.

Ameerika Ühendriikide riigikaitse

[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide riigikaitse aluseks on Ameerika Ühendriikide relvajõud, kuhu kuuluvad maaväed (US Army), merevägi (US Navy), merejalavägi (US Marine Corps), õhujõud (US Air Force) ja rannavalve (US Coast Guard). Relvajõudude üle teostab tsiviiljuhtimist Ameerika Ühendriikide Kaitseministeerium ning sõjaväe operatiivjuhtimisorgan on staabiülemate ühendkomitee, mis ühendab eri väeliikide staabiülemaid.

Kuna Ameerika Ühendriigid on potentsiaalsetest vaenlastest Vaikse ja Atlandi ookeani abi eraldatud, peetakse ainsaks reaalseks ootamatu rünnaku ohuks Ameerikale on mandritevaheliste või kosmoses paiknevate raketikomplekside rünnakut, mille ärahoidmiseks ja õigeaegseks eelhoiatusprogrammiks on NORAD (Ameerika Ühendriikide ja Kanada Põhja-Ameerika õhukaitsesüsteem), mille keskus asus algul Colorado Springsis ja hiljem 1962. aastast Colorado osariigis Cheyenne'i mäel.

Ameerika Ühendriikide sisejulgeolek

[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika Ühendriikide sisejulgeolekusüsteemi ehk luurekogukonna moodustavad pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid terrorirünnakut reorganiseeritud sisejulgeolekuasutused, mille juht on riikliku julgeoleku direktor (ingl Director of National Intelligence) James R. Clapper, kelle üldalluvuses on Sisejulgeolekuministeerium, Föderaalne Juurdlusbüroo.

USA rahvaarv 1950–2050 võrrelduna teiste riikidega. Tänu suurele illegaalsele immigratsioonile jätkub kiire rahvaarvu kasv ka 21. sajandil, see on siiski aeglasem kui vähearenenud maades

USA on rahvaarvu poolest kolmas riik maailmas. 17. oktoobril 2006 ületas rahvaarv 300 miljoni piiri. Oktoobris 2012 oli rahvaarv 314,6 miljonit. Tänu sisserändele on elanikkond alati kiiresti kasvanud, kiire kasv jätkub ka praegu ja seniste trendide jätkudes ületab USA rahvaarv pärast 2050. aastat praeguse Euroopa Liidu rahvastiku.[9]

Ameerika Ühendriigid on etniliselt väga mitmekesine maa. Rahvastiku üle peetakse arvestust rassitunnuste ja etnilise päritolu järgi. 2010. aasta rahvaloenduse järgi on rahvastikust 72,4% valgenahalised, 12,6% afroameeriklased, 4,8% Aasia päritolu ameeriklased, 0,9% põlisameeriklased (indiaanlased ja eskimod), 0,2% Hawaii ja teiste Vaikse ookeani saarte põliselanikud, 6,2% muudest rassidest ja 2,9% kahest või enamast rassist.

USA immigrantide suuremate etniliste kogukondade asukohad[10]
Etniline rühm Piirkond (linn, osariik)
Araablased Dearborn, Michigan Michigan
Chicago, Illinois Illinois
Hiinlased San Francisco, California California
Manhattan, New Yorgi osariik New York
Chicago, Illinois Illinois
Kuubalased Miami, Florida Florida
Jersey City, New Jersey New Jersey
Kreeklased Detroit, Michigan Michigan
Astoria, Queens, New Yorgi osariik New York
Itaallased South Philly, Philadelphia, Pennsylvania Pennsylvania
Little Italy, Baltimore, Maryland Maryland
Venelased Brighton Beach, Brooklyn, New Yorgi osariik New York

Ameerika Ühendriikidel ei ole riigikeelt, kuid de facto on ametlik keel inglise keel. 32 osariigis on inglise keelel ametlik staatus. Lisaks on ametlik staatus havai keelel Hawaii osariigis ja 20 põlisrahva keelel Alaska osariigis.[11]

Ainult inglise keelt rääkis 2003. aastal kodus 214,8 miljonit inimest (81,6%), hispaania keelt 29,7 miljonit, hiina keelt 2,2 miljonit, prantsuse keelt 1,4 miljonit, tagalogi keelt 1,3 miljonit, vietnami keelt 1,1 miljonit ja saksa keelt 1,1 miljonit ameeriklast.

USA-s domineerivad protestantlikud kristlikud kirikud.

17. ja 18. sajandil oli suurem osa uusasunikest Suurbritannia kolooniates religiooni suhtes ükskõiksed. Sisserändajad olid erineva taustaga, erinevalt Euroopast puudus asumaadel ka keskne religioosne institutsioon. Nii valitses noores USA-s ühtaegu nii suur usuline segadus kui ka liberaalne suhtumine piibli erinevatesse tõlgendustesse.

Põhja-Ameerika esmaasukad jõudsid tänapäeva Ameerika Ühendriikide ja Kanada territooriumile vähemalt 15 000 aastat tagasi Aasiast Alaska kaudu. Eurooplaste tuleku ajaks 16. sajandil olid indiaanlased hõivanud peaaegu kogu Ameerika maailmajao. Indiaanlaste hõime oli palju ja nende elulaad oli erinev. Mehhikost põhja poole jäävatel aladel elasid (enamasti väikestes külades) algonkinid, irokeesid, siuud, atapaskid jpt indiaanlaste hõimud, kes tegelesid põllumajanduse, küttimise ja korilusega.

Eurooplaste asustus Ameerikas

[muuda | muuda lähteteksti]

16. sajandi algul siirdusid Mehhiko ala hõivanud hispaanlased Floridasse ja sealt põhja poole, 1565. aastal rajasid nad San Augustine'i, tänapäeva USA territooriumi esimese eurooplaste püsiasunduse. 16. sajandil hakkasid Ameerikasse rändama ka prantslased ja inglased. Esialgu tuli Euroopast vaid maadeuurijaid ja karusnahakaupmehi, aga 17. sajandi algul hakati rajama püsiasustust. Uus-Prantsusmaa koloonia, mis rajati 1604. aastal, ulatus 1680. aastatel Suurest järvistust lõunasse.

Esimese katse kolooniat asutada tegid inglased 1585. aastal Virginias Walter Raleigh' juhtimisel, kuid see ebaõnnestus. 1607. aastal rajas Virginia Company sadakond Inglismaalt pärit kolonisti Chesapeake'i lahe äärde Jamestowni – Põhja-Ameerika esimese püsiva inglaste asunduse (sellest kasvas välja Virginia koloonia). Järgmise 150 aasta jooksul jätkus kolonistide saabumine ning asustati peaaegu kogu rannikuala. Kolonistide enamiku moodustasid inglased, ent oli ka Hollandi (aastast 1613) ja Rootsi asundusi (aastast 1632), tuli prantslasi, sakslasi, iirlasi jt.

18. sajandi keskpaigaks oli suurem osa inglaste asundusi jagunenud 13 koloonia vahel. Igaühel neist oli oma kuberner ja seadustik, ent Suurbritannia kuningriigi valitsuse all. 13 kolooniat moodustasid kolm suurt rühma: Uus-Inglismaa (Massachusetts, Connecticut, Rhode Island, New Hampshire); Kesk- (New York, New Jersey, Pennsylvania, Delaware) ja Lõuna kolooniad (Virginia, Maryland, Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina, Georgia, kus kolonistid olid Inglismaa katoliiklased). Marylandi ja Virginia koloonia ja teistes Lõuna kolooniates tegeleti tubakakasvatusega, mille toodang veeti Euroopasse, nendesse piirkondadesse hakati ka 17. sajandi II poolel tooma Aafrika orje.

Uus-Inglismaa kolooniad rajasid Inglismaa ametlikule kirikule vastanduvad puritaanid. Esimesena asutasid nad 1620 Plymouthi (ümberasujate tuntuim laev on Mayflower). Uus-Inglismaa majandus tugines eeskätt enda tarbeks mõeldud põllundusele, ent tegeldi ka laevaehituse, kalanduse ja metsamaterjali tootmisega; aafriklastest orje oli neis kolooniais vähe. Keskkolooniad tekkisid, kui Briti kolonistid võtsid hollandlaste ja rootslaste rajatud asundused üle; õitsvaimaks kolooniaks kujunes neist kveeker William Penni juhitud Pennsylvania.

Eurooplaste asunduste laienemine indiaanlastele kuulunud aladele tõi paratamatult kaasa kokkupõrked indiaanlastega (Indiaanisõjad). Esimene suurem sõda toimus 1622–1636 Virginias, alguses suhteliselt edukad olnud indiaanlased said lõpuks kehvema relvastuse ja hõimudevahelise üksmeele puudumise tõttu lüüa.

Ameerika kolooniate iseseisvumine

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklites Kolmteist kolooniat ja Ameerika iseseisvussõda

Suurbritannia kuningriigi ja Ameerika kolooniate suhted teravnesid pärast Seitsmeaastast sõda. 1763. aasta Pariisi rahu lõpetas kolooniais prantslastega sõdimise, Suurbritannia oli saanud aga enda võimu alla peaaegu kogu Põhja-Ameerika, ent kuna Euroopas toimunud sõda oli olnud Suurbritanniale kurnav, võttis Suurbritannia parlament vastu mitu seadust, mis suurendasid kolonistide maksukoormat ja piirasid nende majanduslikku arengut ja nende õigusi. Tekkis mitu Suurbritannia vastast ja iseseisvust toetavat võitlusühingut (tuntuim Vabaduse Pojad), boikoteeriti Briti kaupu (Bostoni teejoomine).

5. septembril 1774 tuli Philadelphias kokku I Kontinentaalkongress, kus kinnitati lojaalsust Suurbritannia kuningriigile, ent samas kutsuti boikoteerima kõiki Briti päritolu kaupu, kuni pole tühistatud kolooniate arengut piiravad seadused. Suurbritannia valitsus üritas kolonistidelt relvi ära võtta ja vahistada nende juhte. 19. aprillil 1775 tehti selline katse Massachusettsis, mis ajendas iseseisvussõja (Ameerika Ühendriikide Iseseisvussõda) puhkemise.

10. mail 1775 kogunes II Kontinentaalkongress, mis valis loodava ameerika kolonistide armee etteotsa Virginia osariigist pärit George Washingtoni. 4. juulil (Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäev) 1776 võttis II Kontinentaalkongress vastu Thomas Jeffersoni koostatud Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni, millega kuulutati 13 Põhja-Ameerika kolooniat iseseisvaks ja loodi Ameerika Ühendriigid (Varasem nimetus oli Ühendatud Kolooniad).

Ameerika kolooniate iseseisvumiseks Suurbritannia kuningriigist toimunud Iseseisvussõja lõpetas Pariisis 3. septembril 1783 sõlmitud Pariisi rahu, millega Suurbritannia tunnustas seniste Suurbritannia kolooniate iseseisvust.

1787. aastal kiitis Delaware'i osariik esimesena heaks USA põhiseaduse ja sellepärast nimetatakse teda esimeseks osariigiks.

Ameerika Ühendriikide laienemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Louisiana tänapäeva osariikide taustal

1803. aastal ostsid Ameerika Ühendriigid Prantsusmaalt Louisiana ning selle ostuga kasvas USA territoorium peaaegu kahekordseks. Mississippi suudmealal asuv USA osariik Louisiana eraldati 1812. aastal ja see hõlmab sellest piirkonnast vaid väikese osa. Louisiana osariigist ülejäänud ala nimetati Missouri alaks.

Laieneval ning majanduslikult kiiresti areneval Ameerika Ühendriikidel tekkis merekaubanduse pinnal konflikt Suurbritanniaga ning 1812 kuulutati endisele emamaale sõda, mille käigus 1814 vallutasid inglased küll Washingtoni linna, ent ameeriklased suutsid oma iseseisvust kaitsta. Sõja lõpetanud 1814. aasta Genti rahulepinguga taastati sõjaeelne seisukord. Põhja-Ameerika mandril asuv Kanada jäi endiselt Suurbritannia kolooniaks.

1823. aastal kuulutas president James Monroe USA välispoliitika alusena välja Ameerika laienemise strateegilisi huve kaitsva seisukoha, mille järgi Ameerika Ühendriigid vastustasid Euroopa mõju laienemist Ameerikas (Monroe doktriin). USA ise oli sel ajal üha laienemas läände: 1845. aastal annekteeriti algselt Mehhiko valduses olnud ja 1836 iseseisvunud Texas, 1846. aastal sunniti Suurbritannia loobuma Oregonist. Mehhiko alasid liidendati ka Ameerika Ühendriikide – Mehhiko sõjaga. Sõja lõpetanud Guadalupe Hidalgo rahulepinguga 2. veebruarist 1848. aastal jäi Mexico ikka Mehhikole, kuid Texasest, Californiast, New Mexicost, Utah'st, Nevadast ja Arizonast said USA uued territooriumid. Seejärel ulatus USA ühest ookeanist teiseni. 1853. aastal ostis USA Mehhikolt veel väikese maariba Arizona ja New Mexico lõunaosas ning sellega oli saavutatud riigi tänapäevane ulatus (hiljem lisandusid veel 1867. aastal Venemaalt ostetud Alaska ja 1898. aastal annekteeritud Hawaii). 1898 puhkes Hispaania-Ameerika sõda, mille tulemusena sai USA Hispaanialt Guami, Puerto Rico ja Filipiinid ning kehtestas protektoraadi Kuuba üle.

Ameerika Ühendriigid ja indiaanlased

[muuda | muuda lähteteksti]

Asunike ja kolonistide läände liikudes hõivati üha enam indiaanlaste maid. 1830. aastal võttis Kongress Demokraatliku Partei juhi president Andrew Jacksoni vastu seaduse, millega kõik USA idaosas elavad indiaani hõimud pidid loovutama oma maad ning vastutasuks saama territooriumid läänes. USA kaguosas elanud hõimud eesotsas tšerokiidega üritasid kõiki seaduslikke vahendeid kasutades oma maid säilitada, ent ehkki USA Ülemkohtule esitatud protesti lahend oli neile soodne, keeldus president Andrew Jackson seda aktsepteerimast. Umbes 4000 tšerokiid (neljandik ümberasustatutest) suri 1838–1839 küüditamisteekonnal (Pisarate rada). Järgmistel aastatel asustas valitsus ümber ka teisi indiaanihõime.

1862. aastal vastu võetud Homestead Actiga lubati tasuta või väikese raha eest anda maatükk igaühele, kes sellel elab ja seda harib. Selle seaduse tulemusena omandasid tuhanded ameeriklased ja immigrandid farmid läänes, indiaani hõimude aladel. Läände liikudes hävitasid farmerid piisonikarjad, kelle olemasolust sõltus sealsete indiaanlaste ellujäämine. Selline tegevus põhjustas loomulikult kokkupõrkeid, mis lõppesid sõjaväe sekkumisega ning indiaanlaste asustamisega vähe viljakatele aladele rajatud reservaatidesse.

 Pikemalt artiklis Ameerika kodusõda

Farmerite tööle ja tööstusele tuginevate ja kaitsetolle pooldavate põhjaosariikide ning suuristandustele tuginevate ja vabakaubandust toetavate lõunaosariikide vastuolud kasvasid, ning põhiliseks pingeallikaks oli jätkuvalt orjanduse küsimus. 1854. aastal asutasid orjusevastased põhjaosariiklased Vabariiklik Partei, mille kandidaat Abraham Lincoln võitis 1860. aasta presidendivalimised. 1861. aastal lõid Ameerika Ühendriikidest lahku 7 lõunaosariiki (hiljem veel 4), kes moodustanud konföderatsiooni. 12. aprillil 1861 puhkes Ameerika Ühendriikide kodusõda, mis lõppes 9. aprillil 1865 põhjaosariikide võiduga. Sõja käigus 1. jaanuaril 1863 kehtestatud proklamatsiooni kohaselt kaotati orjus kõikidel aladel, mis olid konföderatsiooni kontrolli all. Terves riigis kaotati orjus 1865. aasta detsembris, kui hakkas kehtima põhiseaduse 13. parandus.[12][13]

 Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide majandus

Ameerika Ühendriigid on maailma suurima majandusega riik. Riigi nominaalne SKP oli 2010. aastal 14,7 triljonit dollarit, mis moodustab umbes veerandi kogu maailma majandusest. SKP ostujõu pariteedi alusel inimese kohta oli 47 284 dollarit. SKP-st moodustab tööstus 21,9%, teenused 76,9% ja põllumajandus 1,2%. Suurimad kaubanduspartnerid on Hiina, Mehhiko ja Kanada.

Töötute osakaal oli juunis 2011 9,2%.

Riigivõlg on septembris 2011 14,7 triljonit dollarit, mis moodustab 100% riigi SKP-st.

  1. https://www.usgs.gov/faqs/what-constitutes-united-states-what-are-official-definitions?qt-news_science_products=0#qt-news_science_products
  2. Annual Estimates of the Resident Population for the United States, Regions, States, District of Columbia, and Puerto Rico: April 1, 2020 to July 1, 2024 (NST-EST2024-POP), vaadatud 24.12.2024.
  3. QuickFacts : United States, vaadatud 24.12.2024.
  4. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 18.10.2018.
  5. Maailmapanga andmebaas, vaadatud 27.05.2019.
  6. "Forest Research of the United States" (PDF). 2017. Vaadatud 12.11.2019.
  7. "Total forest coverage by country". The Guardian (inglise). Vaadatud 03.04.2017.
  8. 8,0 8,1 "Forest area (% of land area)". Maailmapanga koduleht (inglise). Vaadatud 03.04.2017.
  9. Eurostat ja U.S. Census Bureau.
  10. Sketchbook USA. 08-21086-E-I.0 lk 79 Bureau of International Information Programs U.S. Department of State
  11. "The World Factbook. North Americaː United States" (inglise). CIA. Originaali arhiivikoopia seisuga 25.12.2018. Vaadatud 22.01.2018.
  12. "Slavery and Civil War". LII / Legal Information Institute (inglise). Vaadatud 20. detsembril 2023.
  13. Seward certificate Sertifikaat, mis kuulutas 13. paranduse põhiseaduse osaks alates 6. detsembrist 1865.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Ameerika Ühendriigid – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus
 Ameerika Ühendriigid – tsitaadid Vikitsitaatides