Ernst Jõesaar
| Ernst Jõesaar | |
|---|---|
 | |
| Sündinud |
18. juuli 1905 Konguta, Tartumaa |
| Surnud |
10. november 1985 Stockholm |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Kõrgem Kunstikool Pallas |
| Tegevusala | skulptor |
| Tunnustus | 1936. esimene eesti kunstipreemia |
Ernst Jõesaar (18. juuli 1905 Konguta vald, Puhja kihelkond, Tartumaa – 10. november 1985 Stockholm) oli eesti skulptor.
Elukäik
Ernst Jõesaar sündis peentisler-puunikerdaja perekonnas Tartumaal Konguta vallas. Alustas kunstiõpinguid 1924 Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Õppis Anton Starkopfi käe all skulptuuri ning Peet Areni juures maalimist. 1927. aastal lõpetas kunstiõpingutega paralleelselt Tartu õhtugümnaasiumi. Sai 1930 joonistusõpetaja kutse ning lõpetas Pallase 1933. aastal kümnenda lennu ainsa skulptorina koos kolme Ado Vabbe õpilasega, kes olid Andrus Johani, Kaarel Liimand ja Hando Mugasto.[1]
Oli 1934–1936 Tartus joonistusõpetaja, seejärel vabakunstnik ja 1940. aastal asus ta toonasesse Konrad Mäe nim. Riigi Kõrgemasse Kunstikooli skulptuuriõppejõuks. Põgenes koos abikaasa Renate Jõesaarega kodumaalt 1944 ning elas järgnevalt Rootsis Stockholmis. Töötas alguses kiviraidurina, 1955–1970 oli ta Rootsi Loodusteaduslikus Riigimuuseumis konservaator-taksidermistina ning seejärel 1970–1972 Stockholmi Meremuuseumi muuseumlaeva Wasa konservaator.[2]
Vastavalt kunstniku soovile on tema ja ta abikaasa Renate urnid maetud Puhja kalmistule perekonna rahulasse.[2]
Looming
Ernst Jõesaare portreed, figuurid ja monumendid olid 1930ndate Eestis väga populaarsed ja 1936. aastal tunnustati Ernst Jõesaare loomingut Eesti esimese kunstipreemiaga.[3] Eesti skulptuuris on unikaalsed Jõesaare loodud statuetid meie kultuuritegelastest.[2]
Aastal 1934 võitis ta Tallinna Kunstihoone fassaadi skulptuuride konkursi, neid küll paraku ei teostatud. Teise maailmasõja eel teostas ta hauamonumente Tartu Maarja ja Pauluse kalmistul.[2] Ta jõudis luua kaks Vabadussõja monumenti: kapten Irve monumendi Lätimaal (1937) ja Kehra monumendi (1939).[2] Saksa okupatsiooni ajal tegi ta Tartu eksporttapamaja peahoone suurde operatsioonisaali kogu seina haarava loomamotiividel reljeefi ning purskkaevu. Põgenemise tõttu jäi Pärnus pooleli Miina Härma mälestusmärk.[4]
Tema teos "Põllutöö" (mida on nimetatud ka "Naine sirbiga", 1937) oli üks eesti kunstnike kolmest skulptuurist, mis olid eksponeeritud Balti paviljonis 1937. aasta Pariisi maailmanäitusel ning pälvis tunnustusena diplome d’honneur’i ehk audiplomi, mis oli astmelt teine tunnustus viiest võimalikust.[2]
Rootsi põgenenuna osutus Jõesaar üheks vähestest eesti skulptoritest, kes suutis end professionaalselt taas üles ehitada. Nagu paguluses enamasti, ei saa siingi rääkida puhtast kunstnikukarjäärist.[3] Ta võttis osa kõigist suurematest eesti ja Balti kunsti näitustest, esinedes nii Liljevalchsi Kunstihoones (1946), Uppsalas (1954), Stockholmi Eesti Majas (1958) kui ka Svea galeriis (1963).[3] Tema isikunäitused aastatel 1973, 1975 ja 1978 olid välja pandud Stockholmi Eesti Majas.[3]
Rootsi aastatel muutus kunstniku looming olemuslikult. Mitmed välisreisid ja Rootsi pealinna aktiivne kunstielu tõid Jõesaare loomingusse mõjutusi 20. sajandi esimese poole euroopaliku modernismi suurtelt meistritelt. On mainitud skulptori Bror Hjorthi (1894–1968) ekspressiivse loomingu ja sõjajärgses Euroopas kõrgelt hinnatud kunstniku ja kirjaniku Ernst Barlachi (1870–1938) mõjutusi.[2]
Sõjajärgseil aastakümneil loodud teoseid saab vaadelda kahe suure grupina. Esimesse kuuluvad pagulaskonna psühholoogilised portreed. Ernst Jõesaar on portreteerinud kirjanikke Gustav Suitsu, Karl Ristikivi, Raimond Kolki, ühiskonnategelasi August Reid, Rudolf Pennot, peapiiskop Johan Kõppu, kunstnikke Karin Lutsu ja Eduard Olet, teadlasi Harald Perlitzat, Reinhold Kleitsmani, Sten Karlingut ja dr Edvin Reinvaldti, kirjanduskriitik Helmi Ellerit, kultuuritegelast Madis Üürikest, dr Maria Kleitsmanni jpt.[5]
Teise suure grupi moodustavad modernistliku kujundikeelega reljeefid, mille taolisi pole kogu eesti skulptuuris.[2] Skulptori loomingut iseloomustab hõlpsasti äratuntav tuhmkuldne patineering, mille valmistamise omandas ta kunstikoolis Pallas. Mõningad tema kipsreljeefid on kaetud lehtkulla kihiga.[2]
Kunstnik on tegelenud ka maaliga. Hulk pastelseid Rootsis ja reisidel maalitud loodusvaateid, väikeseformaadilised kerged abstraktsioonid ning sümbolistlikud figuurikompositsioonid lasevad paista Ernst Jõesaare elurõõmsamal poolel ja tema elu saatnud muusika-armastusel.
1979. aastal saatis kunstnik oma loomingu kodumaale. Eesti Kunstimuuseumi jõudis 108 skulptuuri, kümneid temperamaale, joonistusi ja visandeid ning pärast kunstniku surma 1985. aastal lisandus veel isikuloolisi materjale.[1] Eesti Kunstimuuseumi korraldatud isikunäitus Kadrioru lossis aastal 1980 oli Jõesaare teoste esimene laiem tutvustus teise maailmasõja järgses okupeeritud Eestis.[2]
Esmaesinemine sai teoks Tallinnas 1932. aastal Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse kunsti aastanäitusel ning järgmisel aastal astus ta Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu liikmeks.
Osales 1939 Eesti Kujurite Kutseühingu asutamises.
Teoseid
- Adamson-Ericu hauamonument Metsakalmistul
Isiklikku
Kunstniku abikaasa Renate Jõesaar (1907–1976) oli kunstnik Adamson-Ericu noorem õde. Ta õppis Pallase kunstikoolis maalikunsti, aga ei teostanud end kunstnikuna. Aastast 2001 annab Sihtasutus Eesti Rahvuskultuuri Fond välja 1984. aastal asutatud Renate Jõesaare stipendiumifond, mille eesmärk oli anda kord aastas stipendium ühele eesti rahvusest isikule, kes on tegev kujutava kunsti alal.
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Ernst Jõesaare loomingu näitus. Adamson-Ericu muuseumi pressiteade 18. november 2010
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 Ülle Kruus, Ernst Jõesaar – eksiilist esimesena koju – KesKus, 02.2010
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Juta Kivimäe Vähe tuntud Ernst Jõesaar – Sirp, 25.02.2011
- ↑ Juhan Kokla, Kujur ja tema probleemid - Eesti Päevaleht Stockholmis, 28.09.1955
- ↑ Skulptoriga vesteldes. Ernsti Jõesaarel 400 teost – Eesti Päevaleht (Estniska Dagbladet), 12.03.1970