Eduard Ole
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2020) |
| Eduard Ole | |
|---|---|
| Sünninimi | Eduard Julius Ole |
| Sündinud |
25. mai 1898 Kaagjärve |
| Surnud |
20. november 1995 (97-aastaselt) Stockholm |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Penza kunstikool |
| Tegevusala | maalikunstnik |
Eduard Ole (20. mai[1][2] 1898 Kaagjärve – 20. november 1995 Stockholm) oli eesti maalikunstnik.
Ole sündis Kaagjärve vallas Karula kihelkonnas Valgamaal taluniku kaheksalapselises perekonnas seitsmenda lapsena. Kunstniku sünnikoha – Saibasoo talu – oli tema ema pärinud oma vanemailt, Pugritsa talu Puudersellidelt. Eduard Ole isa Gustav tegeles mitmel pool, oli hiljem väikeettevõtja ja majaomanik. Ema suri siis, kui Eduard oli mõneaastane. Kunstniku vanemad puhkavad Valga mullas. Ema viimane puhkepaik Palumetsa kalmistul jäi Läti poolele ja hääbus matusepaikade ümberkorraldamisel.[3]
Esimesed koolisammud astus Eduard Ole pastor Wühneri neljaklassilises kirikukoolis, seejärel õppis Valga linnakoolis. Kooli joonistusõpetaja Aleksei Solodov oli kunstihariduse saanud Penza kunstikoolis ja innustas ka oma andekamaid õpilasi samale teele asuma.[4] Penza kunstikool oli Peterburi Kunstide Akadeemia filiaal, kust suunati õpilasi kunstiga tutvuma nii Peterburi kui ka Moskva rikkamatesse galeriidesse.
1914. aasta sügisel kuulus Penza kunstikooli viie vastuvõetud õpilase hulka kaks eestlast: Eduard Ole ja tema eluaegne sõber Juhan Raudsepp.[4] Ole õppis Penza kunstikoolis aastatel 1914–1918 ning lõpetas selle gümnaasiumi joonistusõpetaja kutsega. Pärast Eestisse naasmist asus ta tööle õpetajana. Ta oli aastast 1919 Rakvere Reaalgümnaasiumis ja Rakvere Õpetajate Seminaris õpetaja, aastast 1922 Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi ning kommerts- ja kaubanduskooli õpetaja. Aastatel 1924–1936 oli Ole Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpetaja.
Detsembris 1923 lõid peamiselt "penzalased" avangardistliku Eesti Kunstnikkude Rühma ning jaanuaris 1924 sai koos lätlastest õpingukaaslastega teoks Eesti ja Läti kubistide ühisnäitus Tartus ja Tallinnas.[4] Ole kubistlikust perioodist on meieni jõudnud kolm tänapäeval hästituntud õlimaali – "Laud", "Lapsed" ja "Natüürmort kitarriga". Alates 1927. aastast kuulus Ole Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingusse, hiljem oli ühingu aseesimees[5].
Ole väisas korduvalt Pariisi, esimest korda 1927. aastal. Eesti Kunstnikkude Rühma liikmena kubistlikku-konstruktivistlikku laadi viljelenud Eduard Ole käekiri muutus pärast Pariisi saabumist ühtaegu realistlikumaks ja elegantsemaks. Dünaamilise ja sädeleva suurlinnaelu ja fokstrotirütmidest kantud kohvikumeluainelistes akvarellides ja joonistustes on art déco'le omast joonepaindlikkust, peenust ja hoogsat artistlikkust. Jaapani kunstniku Tsuguharu Foujita ja sakslase George Groszi maalitehnikast inspireeritud sulavad värvilaigud, mis asuvad paiguti joonistuse suhtes kergelt nihkes, annavad Ole töödele erilise, veidi unistusliku meeleolu ja maalilise pehmuse.[6] Selle perioodi maale iseloomustas eriliselt hõrk ja peenetundeline art déco, kus lõuendit katab vaid imeõhuke värvikiht ja minimalistlikku värvivalikut õilistas pooltoonide valitsus. Sel perioodil valmisid salonglikud "Kevad" ja "Sügisviis" I ja II, dünaamilised kompositsioonid hall-valgete hobustega ning eesti kunstiklassika tähtteos – "Reisijad" (1929).[4]
1930. aastate alguseks oli Olest saanud tunnustatud kunstnik. 1936. aastal võttis ta vastu õpetajakoha Tallinna Prantsuse Lütseumis. 1937. aastal võttis Ole koos sõber Raudsepaga ette pikema ringreisi: esmalt tänu Käsmu laevakaptenist metseenile Oskar Tiedemannile meritsi Inglismaale, sealt edasi Antwerpeni kaudu Prantsusmaale ja Itaaliasse ning lõpuks Kesk-Euroopa kaudu kodumaale tagasi.[5]
1943. aastal põgenes Ole Soome ja siirdus sealt 1944. aastal edasi Rootsi. Ta elas Vällingbys Lääne-Stockholmis ja töötas Põhjamaade Muuseumis. 1946. aastal võttis ta koos aastaks Rootsi tulnud graafik Eduard Wiiraltiga ette reisi Lapimaale.
Paguluse algusaastail 1940. aastate keskpaiku valis ta maalikeeleks "purvitliku" puäntillismi ("Munki niemi", Nikolai Kaasiku portree). Ent sõjajärgses Euroopas valitsevate ekspressionistlike ja abstraktsionistlike suundade mõjul taandus see peagi eriliselt värvikaks ja impulsiivseks eneseväljenduseks, kus eelkõige kõlasid fovistlikud noodid, ent alati säilis side reaalsusega. Episoodilisemaks jäid Ole tagasipõiked kubismi.[4]
Eduard Ole suri aastal 1995 ja maeti 24. juulil 1996 Metsakalmistule.[7]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Eduard Ole abiellus 1939. aastal inglise filoloogi Helmi Metsvahiga, kes 1943. aastal jäi Eestisse. Katse päästa oma abikaasat läände 1944. aastal ei õnnestunud. Eduard Ole kodumaal ei käinud, esimest korda pääses Helmi Rootsi alles 1990. aastal. Tema venna pojapoeg on kunstnik Kaido Ole.[5]
Artiklid
[muuda | muuda lähteteksti]- Eduard Ole, Kunstirahva muredest. - Olion, nr 1, 1931, lk 32-33.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Sünnitunnistuse ärakiri, 22.04.1937. EKMA.110.8.137.
- ↑ Personaalraamat II (N-Z); EAA.5282.1.29; 1895-1930
- ↑ Ervin Pütsep, Kähara pihelga mant suurele maanteele, Tulimuld, nr 3, 1982
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Maire Toom, Eduard Ole 100, EE, 1998
- ↑ 5,0 5,1 5,2 Janika Kronberg, "Eesti Mälu: Eduard Ole "Suurel maanteel" I–II"
- ↑ Kerttu Männiste, näituse "Valguse linn. Eesti kunstnikud Euroopa suurlinnades" saatetekst, 2016
- ↑ http://www.kalmistud.ee/haudi?filter_maetud_eesnimi=Eduard&filter_maetud_perenimi=Ole&action=maetud&popup=0&yldotsing=1&filter_maetud_kalmistu=[alaline kõdulink]
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Suurel maanteel. 1., 2.: (mälestused) / Eduard Ole; autori illustratsioonid. Stockholm: 1973.
- http://www.valgark.ee/isik/index.php?id=276