Mine sisu juurde

Kõrge peiulill

Allikas: Vikipeedia
Redaktsioon seisuga 7. jaanuar 2023, kell 15:09 kasutajalt InternetArchiveBot (arutelu | kaastöö) (Lisatud 1 allikale arhiivilink ja märgitud 0 mittetöötavaks.) #IABot (v2.0.9.2)
(erin) ←Vanem redaktsioon | Viimane redaktsiooni (erin) | Uuem redaktsioon→ (erin)
Kõrge peiulill

Taksonoomia
Riik Taimed Plantaae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Astrilaadsed Asterales
Sugukond Korvõielised Asteraceae
Perekond Peiulill Tagetes
Liik Kõrge peiulill
Binaarne nimetus
Tagetes erecta
L. 1753
Bernardino de Sahagún peiulillest (nahua keeles cempoalxochitl) käsikirjas Códice Florentino, lk 186v. 1577
Peiulille putkõied, nn Imereetia safran

Kõrge peiulill (Tagetes erecta) on õistaim korvõieliste sugukonnast. Pärit Kesk-Ameerikast. Eestis kasvatatakse ilutaimena aedades, kasutatakse ka värvitaimena tekstiili värvimiseks (õitest saab kollast värvi)[1] ja ravimtaimena.

Kõrget peiulille on nimetatud ingliskeelse kirjanduse eeskujul ka aafrika peiulilleks ja madalat peiulille prantsuse peiulilleks. Need nimed on tulnud sellest, et Euroopasse tõid peiulille 16. sajandil portugallased ja Prantsusmaal hakkas levima madal peiulill, mis sai nii oma nimetuse. Hispaanlaste kaudu jõudis Mehhikost Aafrikasse ja sealtkaudu Lõuna-Euroopasse kõrge peiulill ja aafrika peiulille nimetus tulebki sellest[2].

Kõrge peiulill on üheaastane taim, põõsasja kasvukujuga, kasvab 30–70 cm kõrguseks, kuid on olemas ka kuni 120 cm kõrguseks kasvavaid sorte. Vars on läbilõikes kandiline, lehed on sügavalt lõhestunud, osalehed lantsetjad. Õied suured ja pallikujulised, läbimõõduga 5–9 cm, kuigi mõni sort võib kasvatada ka 12–13 cm läbimõõduga õisi. Värvilt on need oranžid kuni oranžkollased, kollased või mõnel sordil ka kreemikad[2]. On olemas rohkem ja vähem täidisõielisi sorte.

Õitseb maist novembrini. Eelistab päikeselist kuni poolvarjulist kasvukohta, toitainete- ja huumusrikast mulda.

Liigutamisel eritab omapärast vänget lõhna. Lõhna tõttu ei armasta teda ka kahjurid[2]. Kõrge peiulill on meie tingimustes üks vastupidavamaid suvelilli[3].

Kõrge peiulill on pärit Mehhikost, metsikuna on leitud teda kasvamas Lääne-Mehhiko mägipiirkondade troopilistes okas-segametsades ja pilvemetsades 800–2300 m kõrgusel. Taim on levinud pea kõigis Kesk- ja Lõuna-Ameerika maades, nagu Belize'is, Costa Ricas, Guatemalas, Nicaraguas, Hondurases ja Panamas, Boliivias, Colombias, Ecuadoris, Guajaanas ning Venezuelas, Kuubal ja Jamaical.

Introdutseerituna kasvab Hiinas, paljudes Aafrika riikides ja Austraalias. Ilutaimena kasvatatakse kõikjal maailmas, aretatud on suur hulk sorte.

Peiulill oli tuntud juba asteekidele, kes tundsid taime ja omistasid talle meditsiinilisi ja maagilisi omadusi. Vanim kirjalik ülestähendus peiulillest on Juan de la Cruzi ja Juannes Badianuse kirjutatud indiaani taimeraamatus 1552. aastast (nn Aztec Herbal või Badianuse käsikiri)[4]. Raamatu teatel kasutatakse peiulille luksumise vastu, välgutabamuse korral ja "kui tahetakse ületada jõge turvaliselt". Viimane kinnitab, et peiulille peeti ka maagiavahendiks.

Juba asteegid kasvatasid peiulille aedades ja aretasid seda, et saada suuremaid õisi. On kirjas, et 16. sajandil viisid hispaanlased asteekidelt saadud peiulilleseemned Hispaaniasse, kus taime hakati kasvatama kloostriaedades. Taim naturaliseerus sel ajal ka Põhja-Aafrikas.

Mehhikos ja Ladina-Ameerikas on kombeks kaunistada peiulilleõitega kodualtareid kõigi pühakute päeva ja hingedepäeva puhul. Õitega kaetakse surnutepühal lähedaste hauaplatse, mis seletab lille arvukust surnuaedadel.

Peiulilleõisi kasutatakse ka Indias usutseremooniatel. Kirjeldatud on, kuidas õitest tehakse vanikuid, millega kaunistatakse jumalate kujusid lõikuspüha ajal, samuti et õied on sama värvi nagu saagiks saadud mais ja piprakaunad.[5]

Ladina-Ameerikas, Lõuna-Aafrikas ja Sambias kasvatatakse peiulille tööstuslikult värvaine tootmiseks[6]. Nii värsketest kui ka kuivatatud õitest saab keeta värvivedelikku, millega saab värvida villa-, siidi- ja tsellulooskiudu. Peiulill annab olenevalt peitsist toone kuldkollasest oranžini ja oliivrohekast kuni pronkspruunini.

Mõnede kõrge peiulille sortide, näiteks 'Yellow Climax' õielehed on söödavad ning neid kasutatakse toidu garneerimiseks.

Kollast värvi, mida eraldatakse õielehtedest, saab kasutada ka toidu värvimiseks ja maitsestamiseks safrani asemel. Õitest tehakse kahesugust toiduvärvisegu: peenestatud kroonlehtedest tehtud pulbrit (inglise keeles marigold meal) söödetakse kodulindudele, et parandada nende liha ja munarebu kollasust. Õitest eraldatud vedelik (inglise keeles marigold extract) leiab eriti Lääne-Euroopas kasutust kollase-oranži toiduvärvina, mida lisatakse salatikastmetele, juustule, jäätisele ja muudele suure rasvasisaldusega toitudele, aga ka pagaritoodetele ja maiustustele[6].

Kogu taimel on tugev parasiitidevastane toime, samuti saab seda tarvitada rahustina, digestiivina ja diureetikumina. Seespidiselt kasutatakse seda seedehäirete puhul, koolikute ja kõhukinnisuse raviks.

Välispidiselt kasutatakse taimest tehtud preparaate haavandite, lamatiste, ekseemide ja muude nahakahjustuste raviks. Leevendab reumanähtusid. Just värsketest lehtedest tehtud pasta ravib nahamädanikke, furunkleid ja paiseid, ja lehekompressi kasutatakse kõrvavalu puhul[7].

Vastupidi lehtedele tehakse ravimpreparaate kuivatatud peiulilleõitest. Kuivatatud õisi kasutatakse kõhupuhituse leevendamiseks, neerude tegevuse ja uriinierituse parandamiseks ja ussirohuna. Droogikeedist kasutatakse köha raviks, ka mumpsi korral. Droogist tehakse kompressi silmapõletike ja nahahaiguste raviks[6].

Kõrge peiulille juur on lahtistava toimega[7].

Parfümeeria

[muuda | muuda lähteteksti]

Taime õitest ja lehtedest eraldatakse eeterlikku õli, mida lisatakse pisikestes kogustes parfümeeriatoodetele, et anda neile "roheluse" või "õuna" nüanssi[7].

Peiulille kasvatatakse vahel aedades ja taimekasvandustes teiste kultuuride vahel selle kahjureid peletava toime pärast. Ta sisaldab mitmesuguseid keemilisi ühendeid, nagu tujoon, borneool, limoneen, mida paljud putukad ei talu. Tugev lõhn peletab lehetäisid, kedriklesti, karilasi, sääski ja kärbseid. Kui kapsaste ja porgandite lähedal kasvab peiulilli, kaob suur-kapsaliblikal ja porgandikärbsel tung muneda.

Peiulillega saab ravida nematoodidega saastunud mulda. Peiulilled sisaldavad ühendeid, mis meelitavad nematoode ligi. Kahjurid tungivad taime, see vallandab biokeemilised reaktsioonid, mille tulemusena tekkivate ainete mõjul kaotavad sissetungijad paljunemisvõime. Tasapisi nematoodide populatsioon hääbub. Tehakse isegi nii, et suve lõpus kaevatakse äraõitsenud peiulilled mulda, nii jääb neist mulda aineid, mis häirivad veel järgmistelgi aastatel nematoodide elutegevust[8].

  1. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. aprill 2019. Vaadatud 23. aprillil 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  2. 2,0 2,1 2,2 https://maaelu.postimees.ee/4063307/kenast-peiulillest-on-aias-palju-kasu
  3. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. aprill 2019. Vaadatud 23. aprillil 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  4. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. aprill 2019. Vaadatud 24. aprillil 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. https://www.burpee.com/gardenadvicecenter/annuals/marigolds/marigold-history/article10006.html
  6. 6,0 6,1 6,2 https://uses.plantnet-project.org/en/Tagetes_erecta_(PROTA)
  7. 7,0 7,1 7,2 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. mai 2016. Vaadatud 23. aprillil 2019.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  8. https://kodus.ee/artikkel/kaunis-aiadoktor-peiulill

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]