Asbest

See artikkel räägib mineraalist, Venemaa linna kohta vaata artiklit Asbest (linn).

---

Asbestiks nimetatavad mineraalid esinevad pikkade painduvate kiududena

Asbestideks nimetatakse kiudja morfoloogiaga mineraale.

Asbestide hulka kuuluvad kihtsilikaat krüsotiil ehk valge asbest ning amfiboolid amosiit ehk pruun asbest (mineraalina grüneriit), antofülliit ehk sinine asbest (kiudjas erim), krokidoliit (mineraalina ribekiit), tremoliit (kiudjas erim), eriti peenekiuline amiant ja aktinoliit (kiudjas erim).

Asbeste kasutatakse peamiselt nende tulekindluse, painduvuse ning keemilise ja mehaanilise vastupidavuse tõttu. Tööstuslikult toodetud asbestist moodustab krüsotiil umbes 95%.

Skaneeriva elektronmikroskoobiga tehtud pilt asbestikiududest

Alates 1970. aastatest on asbestide kasutamine vähenenud, sest on tõestatud kopse kahjustav ja kantserogeenne mõju, mille tõttu on hakatud asbesti kasutust vältima.

2006. aastal toodeti maailmas kokku 2,3 miljonit tonni asbesti. Suurimaks asbestitootjaks on Venemaa (925 000 tonni). Järgnevad Hiina (458 000 t), Brasiilia (410 000 t), Kasahstan (300 000 t), Kanada (240 000 t), Zimbabwe (100 000 t) ja Colombia (70 000 t).

Ajalugu

Eterniitkatus

Kõige varasem asbesti kasutus oli tema kiudude tõmbejõu ja kuumakindluse tõttu tänapäeva Soome aladel ligikaudu 2500 eKr, kus antofülliiti kohalikust allikast kasutati, et tugevdada savinõusid. Samuti kasutati asbestikiude lambitahtide valmistamisel.

Tihti kasutati asbestikiude kuuma- ning leegikindlate materjalide valmistamiseks.

17. sajandi lõpul algatas Peeter I asbestpaberi tootmise, kasutades krüsotiili kiude, mis olid kaevandatud Uuralitest.

Asbestikiudude kasutus tööstuses sai tõelise hoo Itaalias 19. sajandi alguses asbestitekstiilide arengu tagajärjel. 19. sajandi lõpuks oli tuvastatud paljusid asbesti allikaid üle maailma ning nende kaevandamised said alguse Kanadas (1878), Lõuna-Aafrikas (1893, 1908–1916) ja Venemaa Keisririigis (1885).

20. sajandi alguses tõusis nõudlus asbesti järele tohutult mitmete masinate tootmiseks, eriti termaalse isolatsiooni eesmärgil. Aastal 1900 loodi Hatscheki masin, mis võimaldas pidevat eterniiditootmist asbest-tsemendist. Samuti arenes kiirelt autotööstus, kus oli vaja asbesti pidurite, sidurite ning tihendite valmistamiseks.

Teine maailmasõda tõstis veelgi asbesti tootmist sõjaliste masinate tarbeks, tavaliselt termaalse isolatsiooni ning tulekindluse jaoks.

1960.–1970. aastatel avastati, et õhus hõljuv asbestipuru põhjustab terviseprobleeme ning see viis asbesti tarbimise alla. Tänapäeval sisaldavad asbestikiude materjalide maatriksid, tavaliselt tsemendis või orgaanilistes vaikudes.

Tuvastamine

Asbestikiud on palja silmaga nähtamatud, kuna nad on 3–20 µm pikad ja kuni 0,01 µm läbimõõduga. Võrdluseks on inimese juus läbimõõduga 17–181 µm. Kiud moodustuvad, kuna asbesti mineraalide kristalliseerumisel moodustuvad polümeersed molekulid, mis võtavad teineteise järel paralleelselt ritta ning moodustuvad paralleelsed kristallvõred. Nendel kristallidel on 3 lõhenevust ning 2 neist on halvema lõhenevusega kui kolmas. Kui kristallidele piisavalt raskust avaldada, siis kipuvad nad lagunema piki kolmandat lõhenevust, mistõttu on kristall fragmenteerunud lineaarselt ja seetõttu ongi sellel kiuline vorm. Üksikut kiudu ei saa tuvastada või välistada, kui asbesti ainult palja silmaga või tavalise mikroskoobi all vaadelda. Kõige tavalisem meetod asbesti tuvastamiseks on polariseeritud valgusega mikroskoobiga või vaatlus transmissioonelektronmikroskoobiga. Samuti saab asbesti määrata õhuproovi abil, kui õhus on asbestikiude. Neid analüüsitakse tavaliselt faaskontrastmikroskoobiga.

Asbestide liigitus

Asbestid jaotatakse kahe mineraalide rühma, amfiboolide ja serpentiinide vahel. Selline jaotus põhineb nende kristallstruktuuride erinevusel. Serpentiinidel on leheline või kihiline struktuur, aga amfiboolidel on ahelalaadne struktuur.

Serpentiinirühm

Krüsotiil

Krüsotiil

Leidub serpeniniidi kivimites, mis on levinud terves maailmas. Selle keemiline valem on Mg₃(Si₂O₅)(OH)₄. Krüsotiili tunneb mikroskoobi all ära tema valgete kiudude järgi. Krüsotiil on paindlikum kui amfibooli tüüpi asbestid ning seda saab kududa ja kangaks kedrata. Tavaliselt kasutatakse seda eterniidis, mida kasutatakse katusetöödel. Samuti leidub seda laepaneelides ning mõnikord seintes ja põrandates. Lisaks kasutatakse seda pidurite vooderdustes, tuletõketes elektrikilpides, torude isolatsioonis, põrandaplaatides.

Krüsotiili füüsilised omadused

Värvus	roheline
Tihedus	2,53 g/cm3
Haabitus	Nõeljate kristallidena
Kõvadus	2,5
Läige	Siidjas
Kriips	Valge

Amfiboolirühm

Amosiit

Amosiit on tuntud kui pruun asbest. Selle keemiline valem on Fe₇Si₈O₂₂(OH)₂. Mikroskoobi all tunneb amosiidi ära hallikas-valgete klaasjate kiudude poolest. Tihti kasutatakse seda laeplaatides ning selleks, et muuta isoleerivaid tooteid tulekindlaks.

Krokidoliit

Krokidoliit on kiuline asbesti vorm ribekiidis, levinud enamasti Lõuna-Aafrikas, aga ka Austraalias ning Boliivias. Keemiline valem on Na₂Fe₂+3Fe₃+2Si₈O₂₂(OH)₂. Krokidoliidi tunneb mikroskoobi all ära oma siniste kiudude poolest. Tavaliselt on selle kiud pehmed ja rabedad.

Ribekiidi kristallid kivimis (mustad)

Krokidoliidi füüsilised omadused

Värvus	sinine, must, tumeroheline
Tihedus	3,4 g/cm3
Haabitus	kiulised kristallid
Kõvadus	4
Läige	klaasjas-siidjas
Kriips	rohekas-pruun
Lõhenevus	täiuslik
Süngoonia	monokliinne-prismaline

Tremoliit

Keemiline valem: Ca₂Mg₅Si₈O₂₂(OH)₂

Aktinoliit

Keemiline valem: Ca₂(Mg, Fe)₅(Si₈O₂₂)(OH)₂

Antofülliit

Keemiline valem: (Mg, Fe)₇Si₈O₂₂(OH)₂

Viimast kolme amfiboolirühma mineraali kasutatakse harvem, kuigi leidub siiski mitmetes ehitus- ja isolatsioonimaterjalides.

Mõju tervisele

Asbesti sissehingamine on ohuks tervisele. Kui kive, mulda või tooteid, mis sisaldavad asbesti, on lõhutud, võivad nad eraldada asbesti kiude õhku. On oht, et neid kiude võib sisse hingata ja need satuvad kopsudesse, kuhu nad võivad jääda terveks inimese eluks. Asbest pole ohtlik, kui selle kiude materjali lagundamisel õhku ei paisata. Suuremad asbestisisaldused õhus on tavaliselt asbestikaevandustes, ehitiste sees või juures (mille ehitusel on kasutatud asbesti ning parasjagu renoveeritakse või lammutatakse), jäätmealadel (kus asbest pole piisavalt hästi kaetud tuuleerosiooni eest) ning aladel, kus esineb asbesti looduslikult, aga on häiritud protsesside poolt, mis purustavad asbesti sisaldavat kivimit või on keerutanud üles pinnaselt asbestikiude sisaldavat tolmu.

Asbestist põhjustatud haigused:

Pleuranaastud

Rindkereõõnes asuvaid kopse katab kahe lestmena õhuke läbipaistev kopsukelme ehk pleura. Pleuranaastud pole alati asbesti poolt põhjustatud, aga on heaks viiteks sellele, et inimesel on kokkupuudet keskkonnaga, kus sisaldub asbesti. Pleuranaastud jätavad jäädavad armid kopsukoele, aga ei mõjuta inimese tervist üldiselt. Sagedamini leidub neid pleura alumises osas. Mõnikord võivad naastud olla lubjastunud. Pleuranaastud kujunevad umbes 20 või enama aasta jooksul alates esmasest kokkupuutest asbestiga.

Pleura paksenemine

Asbestikiudude sattumisel kopsu ning nende kuhjumisel võib tekkida pleural põletik, mis omakorda põhjustab kopsukelmel armkudet. See takistab rindkere liikuvust ja halvendab kopsude hingamisfunktsiooni. Pleura paksenemise tunnusteks on õhupuudus, hingeldus ja valulikkus hingamisel. Seda diagnoositakse röntgen-, ultraheli- või kompuutertomograafilise uuringu abil. Pleura paksenemine võib olla palju tõsisemate haiguste, nagu asbestoosi, mesotelioomi või asbestist põhjustatud kopsuvähi, eelsümptomiks.

Asbestoos

Asbestoosist tugevalt mõjutatud kopsukude

Asbestoos on pikaajaline hingamisteede haigus, mille põhjustajaks on pikk ja pidev kokkupuude asbestiga. Tavaliselt esinevad asbestoosi nähud alles 15–30 aastat pärast esmast kokkupuudet asbestiga. Asbestikiud armistavad kopse ning sellest tulenevad õhupuudus ning köhimine. Arenenumatel asbestoosi juhtudel on sümptomiks ka paistes sõrmed. Asbestoosi pole võimalik ravida, kuna kopsudele tehtud kahjustust pole võimalik taastada. Kõige targem oleks seda mitte süvendada, vältides edasist kokkupuutumist asbestiga ning suitsetamist, et vältida kopsuvähki haigestumist. Asbestoosi võib leevendada hapnikuteraapiaga ning soovituslik on vaktsineerimine kopsunakkuste vastu, kuna asbestoosis kopsud on vastuvõtlikumad kopsuhaigustele.

Mesotelioom

Mesotelioom on harvaesinev kopsukelme- või kõhukelmekasvaja, mille tekke põhjuseks on peaaegu alati kokkupuude asbestiga. Sagedasem on mesotelioomi teke pleural, kõhukelme mesotelioom (peritoneaalmesotelioom) esineb üliharva. Mesotelioom diagnoositakse tavaliselt 50–70-aastastel inimestel. Seda haigust on raske ravida, kuna seda on võimalik diagnoosida alles väga arenenud staadiumis ning tavalisel vähiraviprotseduuril on sellel väike mõju. See-eest on viimastel aastatel kasutusele võetud kaks uut ravimeetodit:

• fotodünaamiline vähiteraapia;
• mesotelioomi geeniteraapia.

Asbestist põhjustatud kopsuvähk

Asbestist põhjustatud kopsuvähk on pahaloomuline kasvaja, mis tekib kopsukoes ja sarnaneb oma olemuselt suitsetamisest põhjustatud vähiga. Inimestel, kellel on asbestoos (või difuusne pleura paksenemine) ja kes samaaegselt suitsetavad, on suurem oht haigestuda kopsuvähki kui nendel, kellel on asbestoos, kuid ei suitseta. Kopsuvähiga kaasnevad sümptomid on köhimine, õhupuudus, seletamatu kaalukaotus, vere köhimine, vaevaline hingamine, rindkerevalud, hääle kähedus ning aneemia.

Kirjandus

• Peeter Eek. Asbestiajastu loojang. Eesti Loodus, 5/2016. Lk-d 66–68.

Välislingid

• Asbest ehitustöödel Euroopa Töötervishoiu ja Tööohutuse Agentuur
• Kaja Prügi: "Asbest – kummitus vanal katusel?" Maaleht, 25. september 2011