Peeter I
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2010) |
Peeter I | |
---|---|
Peeter I (Jean-Marc Nattieri õlimaal, 1717) | |
Isamaa isa ja ülevenemaaline keiser | |
Ametiaeg 2. november 1721 – 8. veebruar 1725 | |
Järgnev | Katariina I |
Vene tsaar | |
Ametiaeg 7. mai 1682 – 2. november 1721 | |
Eelnev | Fjodor III |
Isikuandmed | |
Sünniaeg |
6. juuni 1672 Moskva, Vene tsaaririik (tänapäeva Venemaa) |
Surmaaeg |
8. veebruar 1725 (52-aastaselt) Peterburi, Venemaa keisririik (tänapäeva Venemaa) |
Abikaasa |
Jevdokija Lopuhhina Katariina I |
Vanemad |
Aleksei I Mihhailovitš Natalja Narõškina |
Lapsed |
Aleksei Petrovitš Anna Petrovna Jelizaveta Petrovna Natalja Petrovna |
Sugulased | Romanovid |
Elukoht | Peeter-Pauli katedraal, Peterburi, Venemaa (viimne puhkepaik) |
Autogramm |
Peeter I ehk Peeter Suur (vene keeles Пётр I Алексеевич Pjotr I Aleksejevitš, Пётр I Pjotr I ehk Пётр Великий Pjotr Veliki; 9. juuni (30. mai vkj) 1672 Moskva – 8. veebruar (28. jaanuar vkj) 1725 Peterburi) oli Vene tsaaririigi tsaar 1682–1721 ja Venemaa Keisririigi keiser 31. jaanuarist (20. jaanuarist vkj) 1721. aastast kuni surmani. Peeter I kuulus Romanovite dünastiasse.
Peeter I juhtimisel viidi seni majanduslikus ja kultuurilises arengus Lääne-Euroopast maha jäänud Venemaal läbi märkimisväärne moderniseerimine.
Aastani 1689 valitses regendina (monarhi asemikuna) Peetri poolõde Sofja Aleksejevna, aastatel 1682–1696 oli Peeter I troonil koos poolvenna Ivan V-ga (kuni viimase surmani).
Nimi
[muuda | muuda lähteteksti]Peeter I kasutas saksapärast nime Peter (Пeтeрь).
Nimi "Peeter Suur" osutab lisaks valitseja suurele elutööle ka tema hiigelkasvule ja vägevale kogule (ta oli 204 cm (6 jalga ja 7 tolli) pikk).
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Lapsepõlv ja noorpõlv
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Peeter I lapsepõlv ja noorpõlv
Peeter I vanemad olid Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš ja tema teine abikaasa Natalja Narõškina.
Peetri sünnipäev langes Dalmaatsia Iisaku (Konstantinoopoli Iisaku, vaga kannataja Isaakiose) mälestuspäevale. Seetõttu on sellele pühakule pühitsetud Iisaku katedraal Peterburis.
Kui tsaar Aleksei Mihhailovitš 1676 suri ning 1682 suri ka Peetri vanem poolvend tsaar Fjodor III, sattus Peeter tsaar Aleksei esimese abikaasa sugulaste Miloslavskite pooldajate ning tema ema sugulaste Narõškinite pooldajate vahelise võimuvõitluse keskpunkti.
Pärast tsaar Fjodori matuseid kuulutas Bojaaride Duuma patriarh Joakimi toetusel Peetri tsaariks, minnes mööda tema vanemast poolvennast Ivanist. Ent peagi algasid streletside rahutused (hovanštšina), mille provotseerisid Miloslavskid Peetri vanema poolõe Sofja Aleksejevna juhtimisel. Streletside mässu ajal 1682. aastal tapeti alaealise Peetri silme all paljud tema sugulased (Narõškinid).
Mässu lõppemiseks kuulutati tsaarideks mõlemad vennad – Peeter ja Ivan, kusjuures Ivan kuulutati "vanemaks" tsaariks. Regendiks sai aga Sofja Aleksejevna, kes oli faktiliselt täie võimuga valitseja ning kõrvaldas Peetri ema Natalja Kirillovna täielikult riigi juhtimise juurest. Sofja Aleksejevna valitsemise ajal elas Peeter oma emaga Moskva-lähedastes külades Kolomenskojes ja Preobraženskojes. Poliitilised võimuvõitlused Moskva ja Preobraženskoje "õukonna" vahel jätkusid.
Kui Peeter sai 17-aastaseks, abiellus ta ema valikul Jevdokija Fjodorovna Lopuhhinaga. Kuigi 1690. aastal sündis neil poeg Aleksei Petrovitš, ei olnud nende abielu õnnelik, sest Peeter eiras demonstratiivselt oma abikaasat.
Aastal 1689 hakkas Sofja Aleksejevna ette valmistama uut streletside ülestõusu, et kõrvaldada Peeter võimult ja kindlustada oma positsiooni ainuvalitsejana. Ent Peetril ja tema pooldajatel õnnestus Sofja Aleksejevna regendistaatusest ilma jätta. Ta vangistati Novo-Devitši kloostrisse. Ivan V, keda kirjeldati sünnist saadik haige ja peaaegu pimedana, jäi nominaalselt Peetri kaasvalitsejaks kuni oma valitsejasurmani 1696.
Peetri (Preobraženski õukond) sai tegevusvabaduse, huvitus Peeter vähe riigiasjadest. Kuni ema surmani 1694 oli Peeter temast üpris sõltuv. Kuni 1695. aastani valitsesid riiki tema ema Natalja Kirillovna lähikondlased. Peaministriks (1689–1699) oli šveitslane Franz Lefort (François Jacques Le Fort), kes juhtis ka kõiki peamisi sõjaretki ja ka "Suurt Saatkonda".
Noor tsaar
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Aasovi sõjakäigud
- Pikemalt artiklis Suur saatkond
Tsaarina oli Peeter I esimene iseseisev samm 1695. aasta katse vallutada Azovi kindlust Doni suudme lähedal. See kindlus oli tähtis, saavutamaks Venemaale väljapääsu Mustale merele. Samuti oli tarvis kaitsta riigi lõunaosa krimmitatarlaste röövretkede eest.
Peeter I Esimene Aasovi sõjakäik 1695. aastal ebaõnnestus. Türgi garnisoni varustati merelt ja Peetri väed ei suutnud seda takistada, sest venelastel puudus sõjalaevastik.
1696 talvel ja kevadel organiseeris Peeter Voronežis jõelaevastiku. Nii sai ta enda käsutusse äsja ehitatud flotilli, kuhu kuulus 22 galeeri ja 4 branderit ning mille juhatajaks ta määras Franz Leforti. Ta reorganiseeris armee juhtimise ja kordas tormijooksu. 19. juulil 1696 Azovi garnison alistus. Mõni päev hiljem pandi Aasovi mere ääres alus Taganrogi linnale.
Edasiseks pealetungiks Türgi Osmanite riigi aladele oli aga takistuseks avamerelaevastiku puudumine Venemaal. Peetri algatusel hakati välja töötama suurt laevaehituse kava. Selle rahastamiseks kehtestati uut liiki koormised: maavaldajad ühendati "kumpanstvotesse". Iga "kumpanstvo" pidi oma rahaga laeva ehitama.
Laevastikku ehitades ja armeed reorganiseerides kasutas Peeter välismaa asjatundjate abi. Pärast Azovi sõjakäike otsustas ta saata noori aadlikke (bojaare) välismaale õppima ning suundus ka ise Euroopa-reisile.
Umbes samal ajal ilmnesid esimesed märgid rahulolematusest Peetri poliitikaga. Aastal 1697 esitas munk Avrami tsaarile palvekirja, kus ta osutas tsaari tegude ebaõigsusele ning tema käitumise vastuolule traditsioonidega. Pisut hiljem avastati suureulatuslik vandenõu, mis on tuntud "streletside ülestõusuna" (1698). Mõlemal korral said teisitimõtlejad ja vana aadlikorra esindajad range karistuse. Peeter I hävitas aadli matrikliraamatud ja jagas aadlitiitlid oma uutele soosikutele.
1697. aastal läks Moskvast teele "Suur saatkond", mis sai nime oma rohkearvulisuse järgi. Peeter I võim tundus siis küllalt tugev, et lahkuda aastaks riigist. Saatkonna koosseisus oli Pjotr Mihhailovi nime all ka tsaar ise. Poolteist aastat kestnud reisil käis Peeter Liivimaal (Riias), Kuramaal, Brandenburgis, Hollandis, Inglismaal, Saksimaal, Austrias ja Poolas, kus ta isiklikult teostas tööstusspionaaži ning õppis tundma eesrindlikke tööstustehnoloogiaid, et neid Venemaal üle võtta, ning sõlmis poliitilisi leppeid. Ta kohtus ka Austria keisriga.
Juba lapsena oli Peeter suhelnud Moskvas Nemetskaja slobodas elavate "sakslastega" (st Euroopast pärit võõramaalastega).
Peeter tundis elavat huvi kõige vastu, mis oli seotud sõjanduse, laevaehituse ja uute leiutistega. Legendid: "Hollandis tudeeris tsaar isiklikult laevaehitust ja õppis laevapuusepaks. Augustis 1697 tahtis ta Hollandis Zaandamis omandada kogemusi laevaehituse alal. Ta veetis mõned päevad sepp Gerrit Kisti väikeses puumajas. Suure tunglemise tõttu olevat ta aga majast vaevalt väljuda saanud. Paberivabrikut külastades valas ta pealtnägijate kinnitusel suurepärase paberilehe". Inglismaal pühendas ta palju aega laevanduse teooria omandamisele ja sai selgeks kellatootmise tehnoloogia.
Kuna Euroopa oli sõja ootel, siis oli võimalik organiseerida Rootsi-vastane liit. Rootsi oli Prantsusmaa liitlane ja tollajal veel sõjalises mõistes suurriik. Venemaa avalikeks liitlasteks said Taani ning Saksimaa kuurvürst ja Poola kuningas August II. Tagasi Moskvas, tegi Peeter palju jõupingutusi, et sõlmida Türgiga võimalikult kiiresti rahu, ning alustas ettevalmistusi sõjaks põhjas, sest ta nägi Läänemere potentsiaali Vene riigi arengu jaoks. Läänemeri oli aga Rootsi vallutuste järel 17. sajandil muudetud "Rootsi sisemereks" ning võimalus kasutada seda mereteed suhtluseks ja kaubanduseks arenenud Euroopa riikidega oli piiratud.
Samuti palkas ta Euroopa-reisil suurel hulgal sõjandus-, majandus- ja teadusspetsialiste, kelle kaasamine võimaldas teha Vene riigi arengus märkimisväärse hüppe feodaalriigist enam-vähem arenenud riikide hulka.
Sõidu lõppu tumestas sõnum streletside mässust. Peeter, kes viibis parajasti Viinis, pidi loobuma kavast külastada Veneetsiat ja kiirustas Moskvasse.
Mäss suruti maha juba enne tsaari naasmist. Juurdlus arvukate ülekuulamiste ja piinamistega lõppes streletside ning opositsioonis oleva aadli massiliste hukkamistega 1698. aasta lõpus ja 1699. aasta alguses. 1699 saadeti laiali ka enamus streletside väeosi ning alustati uue, ainult Euroopa-tüüpi armee ülesehitamist endise segatüüpi armee asemele.
Peetri vanem õde Sofja Aleksejevna ja ta õde Marfa Aleksejevna pöeti nunnadeks. Sama saatus tabas ka tsaari abikaasat Jevdokija Lopuhhinat, kes olevat olnud kaudselt seotud vandenõulastega.
Põhjasõda
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Põhjasõda
„ | "Noorest põlwest täitis Peetrit mõte, kuidas saaks Läänemerel wähemalt ühegi sadama omanikuks." | “ | Peeter Suur. Kolm könet. Karp Tiisik, 1905, lk 41 |
Põhjasõjaga püüdis Peeter I saavutada Venemaale väljapääsu Läänemerele ehk "raiuda akent Euroopasse".
17. sajandi alguses toimunud sõdade tulemusena sõlmitud Stolbovo rahulepingu tulemusena oli Rootsi vallutanud osa Venemaale kuulunud Läänemere-äärseid alasid. Pärast Venemaale naasmist ja Türgiga rahulepingu sõlmimist kuulutas Peeter sõja Rootsile, millele järgnes Narva kindluse piiramine 1700. aastal.
Pärast lüüasaamist Narva lahingus 1700 uuendas ta relvajõud: moodustas alalise sõjaväe ja sõjalaevastiku, sealhulgas sulatas ta kirikukelli ümber suurtükkideks. Ta asutas 1703. aastal Ingerimaale Rootsi kaubalinna Nyeni (Nevanlinna) asemele Peterburi ja muutis selle 1712 Venemaa pealinnaks. Peterburi linna asutamisega ning selle ehitusega seostub ka Peetri poolt Balti laevastiku loomine Kroonlinna piirkonnas.
1704 jätkas ta Eesti- ja Liivimaa vallutamist, vallutades Tartu ja Narva. Peeter viibis isiklikult Tartu piiramisel ning suunas suurtükituld.
1708. aastal näisid olud Venemaa jaoks olevat suhteliselt halvad, sest rootslased tungisid Ukrainasse. Liivi- ja Eestimaa kaotuse hirmus käskis Peeter Tartu ja Narva linnaelanikud küüditada. Lisaks sellele hävitati täielikult Tartu linna kindlustused. Ent 1709. aasta suvel võitis Peeter Poltava lahingu, millega toimus sõjas otsustav murrang. 1710. aastaks alistas ta kogu Eesti- ja Liivimaa ning 1714. aastaks vallutas ka Soome.
Aastal 1711 ründas Peeter Türgit ja sai tõsise kaotuse osaliseks. Rahuleping kohustas teda ära andma Musta mere äärsed sadamad, mis ta 1697 oli vallutanud sultan aga kohustus mitte liituma Põhjasõjas Karl XII-ga.
Põhjasõjas taotletud eesmärgi saavutas Venemaa Uusikaupunki rahuga (1721), Venemaaga liideti Eesti-, Liivi-, Ingerimaa ja Ida-Soome koos Viiburi linnaga. Seejärel vallutas Peeter I Kaspia mere lääneranniku.
Pärast Põhjasõda
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1721 andis Venemaa Keisririigi Valitsev Senat Peetrile ametlikult keisritiitli (Imperaator, Isamaa Isa ja Ülevenemaaline Keiser). Peagi tunnistasid seda ka Poola, Preisimaa ja Rootsi valitsejad.
Peeter I reformid
[muuda | muuda lähteteksti]Artikli kirjutamine on selles kohas pooleli jäänud. Jätkamine on kõigile lahkesti lubatud. |
- 1714. aasta ainupärimisukaas, mille kohaselt maavaldused võis pärandada ainult pere ühele järglasele, pere teised meessoost liikmed pidid asuma teenistusse ja saama palka;
- 1722. aastal vastu võetud Teenistusastmete tabel, mille eelduseks oli juba 1682. aastal likvideeritud riigiteenistuse kord, millega võeti teenistusse ainult aadlikke ja välistati lihtrahva teenistusse asumine;
- Kirikureform, millega allutati Vene õigeusu kirik riigile ühe ministeeriumina ning selle üle teostas järelevalvet Pühim Valitsev Sinod;
- Bojaaride Duuma asemel asutas 22. veebruaril 1711 – Venemaa Keisririigi Valitseva Senati
Senat koosnes 9 isikust ja oli kõrgeim riigivalitsemisorgan, mis allus otse keisrile. 12 Prikaazi asemel moodustati 12 kolleegiumi. Asutati kuberneride institutsioon, Venemaa jaotati 8 kubermanguks, mis omakorda jaotati provintsideks. Kuberner oli keskvõimu esindaja kubermangus.
- Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi haldusjaotus
- armee ümberkorraldamine
- sõjalaevastiku rajamine
- patriarhiameti likvideerimine ja Vene Õigeusu Kiriku riigistamine luterlikul eeskujul.
Tähtsaimad Peetri kultuurireformid olid:
- kalendri- ja kirjauuendus;
- Peterburi Teaduste Akadeemia asutamine;
- lääneeuroopaliku rõivastuse kasutuselevõtt.
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Aastal 1724 kroonis ta keisrinnaks oma teise abikaasa Katariina. Keiser oli temaga elanud alates 1703. aastast, mil ta kohtas teda oma parima sõbra Aleksandr Menšikovi juures. Legend: "Kahekümneaastane endine leedu talutüdruk ja teenija, kelle nimi oli siis Marta Skawronska, oli Menšikovi armuke. Varsti sai temast Peetri armastatu." Nad abiellusid 1712, siis võttis naine ka nimeks Katariina (Jekaterina). Naine sünnitas keisrile mitu last nii enne kui ka pärast abiellumist.
Võimupärilus
[muuda | muuda lähteteksti]Peeter I suri 1725. aastal ootamatult ilma troonipärijat määramata ja testamenti jätmata. Maeti prantsuse kombe kohaselt, kus leinati 40 päeva enne matmist. Troonijärglasteks olid pojapoeg Peeter Aleksejevitš ja enne abielu Katariinaga sündinud tütred.
Pärast Peetri surma moodustus 2 võimutaotlejate gruppi, kus esimeses oli liidriks Aleksandr Menšikov ja Peetri võimuloleku ajal võimule tõusnud nn lihtrahvas ning troonipärijakandidaadiks Peetri abikaasa Katariina. Teise grupi liidriks oli vürst Dmitri Golitsõn, koos ajalooliste aadlisuguvõsaesindajatega ning troonikandidaadiks tollal veel 10-aastane Peeter I hukatud poja Aleksei poeg Peeter II.
Järgmise keisri valis/määras Kõrgeim Salanõukogu, milles oli juhtpositsioonil Peetri soosik ja Peterburi kuberner Aleksandr Menšikov – keisrinnaks sai 3 aastaks Katariina I nime all Peeter I abikaasa, kes suri 1727.
Reformid
[muuda | muuda lähteteksti]Peeter laskis tõlkida raamatuid prantsuse, inglise, hollandi ja saksa keelest. Peeter I ajal (aastatel 1710–1725) kirjutati palju varasemaid ajaloosündmusi ümber, mis hõlmas Venemaad 17. sajandi teisel poolel, ning palju ürikuid hävitati. Seetõttu teame vaid keisrikoja ametlikku versiooni Peeter I elust ja sündmustest tema valitsemisajal.
Kronoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]- 1672. aasta 9. juuni (30. mai vkj) – sündis Moskvas Vene tsaar Aleksei Mihhailovitši ja tema teise abikaasa Natalja Narõškina pojana. Ta ristiti sama aasta 9. juulil (29. juunil).
- 1677. aasta 22. märts (12. märts) – tema õpetajaks määrati Nikita Zotov.
- 1689. aasta 6. veebruar (27. jaanuar) – abiellus Jevdokia Lopuhhinaga.
- 1690. aasta 14. september (4. september) – toimus õppelahing, milles paljud said haavata.
- 1696. aasta 19. juuli (9. juuli) – vallutas Azovi kindluse.
- 1721. aasta 2. november (22. oktoober) – Peeter I kuulutati riiklike teenete eest Isamaa Isaks ja Ülevenemaaliseks Keisriks (Отец отечества и Император Всероссийский)
- 1725. aasta 8. veebruar (28. jaanuar) – suri Peterburis.
Autasud
[muuda | muuda lähteteksti]- Püha Andreas Esmakutsutu orden (10. mai 1703)
Isiklikku ja järglased
[muuda | muuda lähteteksti]Peeter I vanemad olid Vene tsaar Aleksei Mihhailovitš ja tema teine abikaasa Natalja Narõškina. Pjotr Aleksejevitši poolvend Ivan V (1666–1696) oli Vene tsaar ja Peeter I kaasvalitseja aastatel 1682–1696.
- Peeter I esimene abikaasa (1689) oli Jevdokija Fjodorovna Lopuhhina (1669–1731), nende ühised lapsed:
- Aleksei Petrovitš (1690–1718), kes oli abielus Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkonna printsessi Charlotte Christine von Braunschweig-Wolfenbütteliga ning kelle poeg oli
- Pjotr Aleksejevitš Romanov (1715–1730), Venemaa keiser (1727–1730) Peeter II
- Aleksei Petrovitš (1690–1718), kes oli abielus Braunschweig-Wolfenbütteli vürstkonna printsessi Charlotte Christine von Braunschweig-Wolfenbütteliga ning kelle poeg oli
- Peeter I teine abikaasa oli Marta Elena Skawronska (1684–1727), Venemaa keisrinna (1725–1727) Katariina I, nende ühised lapsed:
- Anna Petrovna (1708–1728), abielus Schleswig-Holsteini hertsogiriigi hertsogi Karl Friedrichiga (1700–1739) ning kelle poeg oli
- Karl Peter Ulrich (1728–1762), Venemaa keiser (1762) Peeter III. Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiast, abiellus 1745. aastal Anhalt-Zerbsti printsessi Sophie Auguste Frederikega (hilisema Venemaa keisrinna (1762–1796) Katariina II-ga.
- Jelizaveta Petrovna (1709–1762), Venemaa keisrinna (1741–1762) Jelizaveta I, seaduslike järglasteta.
- Anna Petrovna (1708–1728), abielus Schleswig-Holsteini hertsogiriigi hertsogi Karl Friedrichiga (1700–1739) ning kelle poeg oli
- Peeter I favoriidid: Anna Mons, Maria Hamilton[1]
- Peeter I poolvenna Ivan V tütar Jekaterina Ivanovna (1691–1733) abiellus Mecklenburg-Schwerini hertsogi Karl Leopoldiga ning nende tütar Elisabeth Katharina Christine abiellus (1739) Anton Ulrich von Braunschweig-Wolfenbütteliga (1714–1774). Venemaa keisrinna (1730–1740) Anna Ivanovna surma järel 1740. aastal sai Anna Leopoldovna pojast Ivanist uus valitseja Ivan VI nime all. Burchard Christoph von Münnichi organiseeritud paleepöörde järel kuulutati alaealise poja Ivani regendiks Anna Leopoldovna kuni 1741. aastani, mil Peeter I tütar Jelizaveta Petrovna viis kaardiväe toel läbi riigipöörde.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]- Peeter Suure testament
- Peeter I majamuuseum
- Peeter I maja
- Peeter I ausambad
- Peeter I ausammas Tallinnas
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Salisbury piiskop Gilbert Burnet (1643–1715): Peter the Great 1698
- Johann Georg Korb (1670–1741): "Diarium Itineris in Moscoviam." Viennæ Austriæ: typis Leopoldi Voigt, 1700 ? (ladinakeelne päevik aastaist 1698–99; inglise keeles pealkirjaga "The Diary of an Ambassador at the Court of Moscow."; "Diary of an Austrian Secretary of Legation at the Court of Czar Peter the Great"; vene keeles Дневник путешествия в Московию. Санкт-Петербург: 1906) Digitaalselt ISBN 0-7146-1538-2 archive.org
- Jean Rousset de Missy (1686–1762): Memoires du Regne de Pierre le Grand, Empereur de Russie, Père de la Patrie, &c. &c. &c. / Par le B. Iwan Nestesuranoi. 1726; teavik Peeter I E-kataloogis ESTER
- John Mottley (1692–1750): The history of the life of Peter the First, Emperor of Russia: containing a Description of Russia or Muscovy, Siberia, Crim Tartary, &c. With An Account of the Government, Religion, Ceremonies and Superstitions, Customs, Manners and Dress of the Inhabitants. Also, The Birth and Rise of the Empress Catherine with the Crimes and Trial of the Czarewitz, Son of Peter I. London MDCC XXXIX (1739) archive org Digitaalselt
- Alexander Gordon (1669–1752): The History of Peter the Great, Emperor of Russia: To which is Prefixed a Short General History of the Country from the Rise of that Monarchy : and an Account of the Author's Life. London and Aberdeen: F. Douglass and W. Murray 1755 Digitaalselt
- Aleksei Tolstoi: Peeter Esimene I – II. (Vene keelest tõlkinud Friedebert Tuglas), Eesti Raamat 1979
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Peeter I |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Peeter I |
- Linnamuuseum – Peeter I majamuuseum
- Pekka Erelt. Peeter Hirmus Eesti Ekspress, 7. september 2006
- Peter the Great and the Rise of St. Petersburg (ingliskeelne lingikogu)
Eelnev Fjodor III |
Vene tsaar 1682–1721 |
Järgnev — |
Eelnev — |
Venemaa keiser 1721–1725 |
Järgnev Katariina I |