Kryčaŭ

Kryčaŭ
valgevene	Крычаў * / Kryčaŭ *transkriptsioon: Krõtšav
vene	Кричев (Kritšev)
	Kryčaŭ lipp Kryčaŭ vapp
	Pindala: 10,7 km²
	Elanikke: 23 264 (1.01.2024)
	Koordinaadid: 53° 43′ N, 31° 43′ E

Kryčaŭ (transkribeerituna Krõtšav, poola keeles Krzyczew, leedu keeles Kryčavas või Kričevas) on linn Valgevenes Mahiloŭ oblastis, Kryčaŭ rajooni halduskeskus. Kryčaŭ asub Mahiloŭ linnast 104 kilomeetri kaugusel Soži jõe kaldal. Linn on tähtis raudteesõlm, sealt hargnevad raudteed Orša, Mahiloŭ, Roslaŭ ja Uneča suunas.

Haridust annavad üheksa kooli, lütseum, spordikool ja kunstikool. Linnas on neli kultuurimaja ja neli raamatukogu. Linnas on toiduainetetööstus ja keemiatööstus, seal töödeldakse puitu ja valmistatakse ehitusmaterjale (raudbetoonist elemente, tsementi).

Vaatamisväärsusteks on koduloomuuseum, osaliselt säilinud vanalinn (XIX sajandi lõpp – XX sajandi algus), linnamägi (XI–XVIII sajand), XVIII sajandil ehitatud viinavabrik, XIX sajandi keskpaigas rajatud hobupostijaama hoone, XIX sajandil ehitatud pastoraat, Grigori Potjomkinile kuulunud loss (1778–1787) ja õigeusu kirikud (1838 ja 1930. aastad).

Ajalugu

Linna on esimest korda kirjalikult mainitud aastal 1136.^[2] Kuni XIV sajandini kuulus asula Smolenski vürstiriiki.^[3]

Aastal 1358 vallutas linna Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik. Algselt allus see Mstislavskitele, aastal 1440 sai selle omanikuks aga Lengvenis. XV sajandil hakkas see kuuluma Vilno vojevoodkonda ja sellest sai suurvürstide valdus. Aastail 1507, 1508 ja 1564 rüüstasid linna Moskva väed.

Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas asula kuuluma Mstsisłavi vojevoodkonda. XVII sajandil läks vahepeal Pacidele kuulunud asula Radziwillide valdusse. Aastail 1614 ja 1633 rüüstasid moskvalased taas linna, peaaegu kõik elanikud (2000 inimest) küüditati Venemaale, asula ise aga põletati maha.^[4] Aastal 1633 sai Kryčaŭ magdeburgi õigused. Uputuse ajal piirasid vene väed kaks kuud linna, seejärel see alistus.

Põhjasõja ajal oli aastal 1708 linna lähistel laagris Peeter I. Aastail 1743–1744 toimus linna ümbruskonnas talurahva ülestõus.

Linn läks Esimesel Poola jagamisel aastal 1772 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Mogiljovi kubermangu. Ühtlasi sai linnast alev. Aastal 1776 kinkis Katariina II asula Grigori Potjomkinile.^[5] Grigori lubas vaatamata alevi staatusele edasi tegutseda linna omavalitsusel, ka rajas ta linna juutidest kasakapolgu. XVII sajandi lõpus kujunes asula tähtsaks tööstuskeskuseks, kus oli mitu veskit, vasevalutöökoda, telliselöövi, alevis valmistati kangast, töödeldi nahka ja põletati viina. Tähtsaimaks ettevõtteks oli aga laevatehas. Selle tarbeks tegutses ettevõte, milles valmistatud purjed saadeti osalt ka mööda jõge allavoolu Hersonisse, kus neid kasutati sealses laevatehases.^[6]

Aastal 1790 müüs Potjomkin linna Hołyńskitele. 1847 oli linnas 630 maja. Seal tegutsesid katoliku kirik ja kuus õigeusu kirikut. Toona peeti seal aastas kolm laata. Aastal 1897 oli linnas õigeusu kirikuid juba seitse, lisaks veel katoliku kirik ja viis sünagoogi. Toona oli seal kolm kangast tootvat ettevõtet, neli ettevõtet valmistas kruupe, neljas pressiti õli, üks ettevõte valmistas seepi ja üks ettevõte küpsetas leiba. Sel perioodil peeti linnas laata neli korda aastas.

Aastal 1923 valmis Orša–Uneča raudtee. Aastal 1924 läks Kryčaŭ Valgevene NSV koosseisu. Aastal 1931 sai alevist taas linn. Umbkaudu sel ajal hakati arendama sealset tööstust – linna rajati soojuselektrijaam, kriidivabrik, tsemendivabrik, seal hakati töötlema lina. 17. juulil 1941 tungisid Saksa väed linna ja vallutasid selle peaaegu täielikult, kuigi äärelinnades kestsid lahingud veel kuu aega. Pärast seda, kui nõukogude väed linna vabastasid, oli seal vaid 86 purustustest pääsenud maja ja 860 elanikku.

Pilte

Linnamägi
Potjomkini loss
Hobupostijaama hoone
1930. aastatel ehitatud õigeusu kirik
Raudteejaam
Lenini tänav
Õigeusu kirik aastast 1838
Õigeusu kirik aastast 1946

Sõpruslinnad

Klin, Venemaa

Roslavl, Venemaa

Tuntud elanikke

Aksana Miańkova – valgevene kuulitõukaja
Iłla Bierchin – nõukogude ajaloolane
Mikałaj Miaškoŭ – valgevene ajaloolane
Aleksander Hołyński – poola kirjanik

Viited

↑ The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements
↑ Мяцельскі А. Крычаў // Вялікае княства Літоўскае: Энцыклапедыя. У 3 т. / рэд. Г. П. Пашкоў і інш. Kd. 2: Кадэцкі корпус — Яцкевіч. — Мінск: Беларуская Энцыклапедыя, 2005. Lk. 153.
↑ Principality of Smalensk in the 12th century // Гістарычны шлях беларускай нацыі і дзяржавы = The History of the Belarusian Nation and State / Біч М., Гарэцкі Р., Конан У. і інш.; Міжнароднае грамадскае аб’яднанне «Згуртаванне беларусаў свету „Бацькаўшчына“». — Менск: З. Колас, 2005. Kd. 354.
↑ Кузьмін А. Кароткая гісторыя Крычава
↑ История Белорусской ССР. — Мн., 1977. Lk. 90
↑ Абецедарский Л. С. История БССР. — Мн., 1982. Lk. 64

Välislingid

[1] The population as of January 1, 2024 and the average annual population for 2023 in the Republic of Belarus by regions, districts, cities and urban-type settlements

[2] Мяцельскі А. Крычаў // Вялікае княства Літоўскае: Энцыклапедыя. У 3 т. / рэд. Г. П. Пашкоў і інш. Kd. 2: Кадэцкі корпус — Яцкевіч. — Мінск: Беларуская Энцыклапедыя, 2005. Lk. 153.

[3] Principality of Smalensk in the 12th century // Гістарычны шлях беларускай нацыі і дзяржавы = The History of the Belarusian Nation and State / Біч М., Гарэцкі Р., Конан У. і інш.; Міжнароднае грамадскае аб’яднанне «Згуртаванне беларусаў свету „Бацькаўшчына“». — Менск: З. Колас, 2005. Kd. 354.

[4] Кузьмін А. Кароткая гісторыя Крычава

[5] История Белорусской ССР. — Мн., 1977. Lk. 90

[6] Абецедарский Л. С. История БССР. — Мн., 1982. Lk. 64

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]