Ükssarvik

See artikkel räägib mütoloogilisest olendist; teiste tähenduste kohta vaata Ükssarvik (täpsustus).

---

"Ükssarvik". Fresko Roomas Palazzo Farneses

Neitsi Maarja ükssarvikuga, puunikerdus ligikaudu aastast 1480 (Poola Rahvusmuuseum Varssavis)

Ükssarvik on mütoloogiline olend, puhtuse ja süütuse sümbol. Euroopa traditsioonis näeb ükssarvik tavaliselt välja nagu hobune, kelle otsmikul on pikk sarv. Väidetavalt ei saa ükssarvikut vangistada keegi peale neitsi.

Ükssarviku müüdi päritolu ei ole üheselt selge. Reaalselt eksisteerivatest loomadest on müüdi inspireerijaiks peetud peamiselt ninasarvikut, narvalit, orüksit ja tarvast. Teada on juhtumeid, kus narvalite piike on peetud ükssarvikute sarvedeks. 13. sajandi rändur Marco Polo kirjeldas Indoneesias Jaava saarel nähtud ükssarvikut, kuid kirjelduse järgi otsustades oli see jaava ninasarvik. Looduses esineb ühe sarvega hirvi ja kitsi geneetilise väärarenguna, kuid enamasti ei paikne nende sarved keskel.

Ükssarvikud kultuuriloos

"Neitsi ükssarvikuga". Prantsuse gobelään, 15. sajand. Cluny muuseum, Pariis

Ükssarvik Edward Topselli raamatus "The history of four-footed beasts and serpents" (1658)

Ükssarvikud esinevad juba Vana-Kreeka loodusteaduslikus kirjanduses (kuid mitte mütoloogias). Induse tsivilisatsiooni pitsatitel kujutatud loom, keda mõned autorid on algselt pidanud ükssarvikuks, arvatakse tänapäeval olevat siiski tarvas. Ka mitmes Vana Testamendi raamatus kirjeldatud loom re'em (heebrea keeles רֶאֵם‬), keda on kohati peetud ükssarvikuks Talmudi hilistõlgendustes ning piiblitõlgetes (sh Vulgatas), tõenäoliselt pigem tarvas (akkadi keeles rimu).

Hiina mütoloogiast on Lääne ükssarvikuga samastatud looma qilin (hiina keeles 麒麟), kes aga sarnaneb tegelikult pigem kimääriga: tal on hirve keha, lõvi pea, rohelised soomused ja pikk ettepoole kaarduv sarv. Veidi enam sarnaneb ükssarvikuga jaapani kirin, kelle eeskujuks aga on ikkagi hiina qilin.

Rooma loodusteadlane Plinius Vanem nimetas ükssarvikut kuuldud kirjelduste põhjal "väga raevukaks olendiks, kes sarnaneb keha poolest hobusega. Olendil on hirve pea, elevandi jalad, metskuldi saba, sügav möirgav hääl ja keset laupa üksainus must sarv, kaks küünart (kolm jalga) pikk". Plinius väitis, et ükssarvikut ei saa kinni võtta.

1577. aastal avaldas Richard Willes kogumiku reisilugudest varasematelt autoritelt, mille seas oli ka Itaalia rändurile Ludovico di Varthemale (1470–1517) omistatud kirjeldus sellest, kuidas ta 1503. aastal ühes Meka templis kaht ükssarvikut nägi: "Vanemal neist on kahe ja poole aastase sälu kehakuju ning tema laubal on sarv, ja see sarv on oma kolm küünart pikk. Teine ükssarvik sarnaneb aastase säluga ja tema sarv on umbes jalapikkune. Mainitud loom on tumekõrvi värvi ja tal on hirvesoku pea, tema kael pole kuigi pikk ning ta ühel küljel kasvavad hõredad lühikesed karvad; tema jalad on saledad ja nõtked nagu kitsel; labajala eesotsas on väike sõrg ning jalgade tagaosa on karvane. Kahtlemata on see koletis väga metsik ja üksildane. Need kaks looma, tänapäeva kõige iseäralikumad olendid ja kalleimad aarded, saatis Meka sultanile kingituseks Etioopia kuningas, ehk siis moorlaste valitseja. Ta kinkis nad selleks, et kindlustada liitu mainitud Meka sultaniga."

William Shakespeare viitas samuti nende metsikule loomusele: "Oleksid sa ükssarvik, hukutaksid sind uhkus ja raev ning teeksid sinust endale su ägeduse saagi." ("Timon Ateenast", 4. vaatus, 3. stseen, ligikaudu rida 341.)

Raffael kujutas ükssarvikut maalil "Noore naise portree ükssarvikuga" (1505 või 1506).

Mõned autorid arvavad, et ükssarvikut saab peibutada noore neitsiga. Ehkki seda meetodit pole kunagi edukalt rakendatud, sobib see kokku ükssarviku kui puhtuse ja karskuse kehastajaga. Paljudel keskaegsetel gobeläänidel on kujutatud ükssarvikuid, kes kehastavad püha andumuse väge.

Ükssarvik tänapäeva kultuuris

Ükssarvikuid esineb ohtralt Euroopa heraldikas, samuti kirjanduses (20.–21. sajandil eelkõige fantastikas), kujutavas kunstis ja filmides. Heraldiliselt ehk tuntuim ükssarvik on Šotimaa vapil, kust ta on üle võetud ka Ühendkuningriigi vapile. 1562. aastal andis Vene tsaar Ivan IV välja ukaasi, mille kohaselt Venemaa vapil on püha Jüri ükssarviku seljas; tänapäeval on Vene Föderatsiooni vapil siiski mitte ükssarvik, vaid hobune.

Tuntud näidete seas ükssarvikutest tänapäeva kultuuris on Peter S. Beagle'i romaanis "Viimane ükssarvik" (1968), Roger Zelazny romaanis "Ükssarviku märk", J. K. Rowlingu romaanis "Harry Potter ja tarkade kivi" (1997), Walt Disney multifilmis "Fantaasia" (1940), filmides "Legend" (1985) ja "Blade Runner" (1992), Neil Gaimani romaanis "Tähetolm" (1999) ja selle ainetel valminud samanimelises filmis (2007).

Tänapäeva iroonilistes pseudoreligioonides on paradoksaalsete religioossete sümbolite ja kontseptsioonide analoogina võetud sümboliks nähtamatu roosa ükssarvik. Pseudoteadustest uurib ükssarvikuid krüptozooloogia.

Põhjataevas paikneb taevaekvaatori lähedal Ükssarviku tähtkuju (ladina keeles Monoceros, lühend Mon), mis on Eestis vaadeldav sügisel ja talvel.