Mine sisu juurde

2001: Kosmoseodüsseia

Allikas: Vikipeedia
2001: Kosmoseodüsseia
2001: A Space Odyssey
Žanr ulmefilm
Režissöör Stanley Kubrick
Stsenarist Stanley Kubrick
Arthur C. Clarke
Operaator Geoffrey Unsworth
Peaosades Keir Dullea
Gary Lockwood
William Sylvester
Douglas Rain
Monteerija Ray Lovejoy
Produtsent Stanley Kubrick
Filmistuudio Metro-Goldwyn-Mayer
Levitaja Metro-Goldwyn-Mayer
Warner Bros.
Aasta 1968
Esilinastus 2. aprill 1968
Kestus 161 minutit / 142 minutit[1]
Riik Ameerika Ühendriigid
Suurbritannia
Keel inglise
Eelarve 10,5 miljonit dollarit
Piletitulu 190 miljonit dollarit[2]
IMDb profiil
Filmiveebi sissekanne

"2001: Kosmoseodüsseia" on Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia aastal 1968 linastunud ulmefilm, mille on lavastanud Stanley Kubrick. Stsenaariumi kirjutas Kubrick kahasse ulmekirjanik Arthur C. Clarke'iga, toetudes osaliselt Clarke'i novellile "The Sentinel" (1951). Filmi valmimise kestel kirjutas Clarke romaani "2001: kosmoseodüsseia" (2001: A Space Odyssey, e k 1999), mis ilmus peatselt pärast filmi esilinastust.

Temaatiliselt käsitletakse filmis inimevolutsiooni, tehnoloogiat, tehisintellekti ja maavälist elu. Film on jaotatud neljaks pildiks, mida ühendavaks lüliks on inimeste kokkupuuted nende arengule mõju avaldavate musta tooni monoliitidega. Teise poole keskmes on reis Jupiterile, kust on leitud sarnane signaal kui see, mida on edastanud varem Kuult avastatud monoliit. Filmi on sageli nimetatud eepiliseks nii selle pikkuse (142-minutine kinoversioon) kui ka mõõtme poolest.[3][4]

Kuigi filmi produtseeris ja levitas Ameerika Ühendriikide filmistuudio Metro-Goldwyn-Mayer, valmis film pea täielikult Inglismaal selle kohalikus stuudios MGM British[5] ja stuudios Shepperton Studios (peamiselt paremate helistuudio võimaluste tõttu) ning produtseerimises osales Kubricku enda ettevõte Stanley Kubrick Productions. Kubrick, kes oli juba kaks eelmist filmi Inglismaal teinud, otsustas pärast "Kosmoseodüsseia" filmimist püsivalt sinna elama jääda.

1984. aastal lavastas Ameerika režissöör Peter Hyams filmi järje "2010: The Year We Make Contact".

Süžee

[muuda | muuda lähteteksti]

Film jaguneb neljaks osaks, millest on pealkirjastatud kolm (pealkirjata on teine osa).

"Inimese sünd" (The Dawn of a Man)

[muuda | muuda lähteteksti]

Aafrika kõrbes kogub toitu grupp inimese eellasi. Leopard tapab neist ühe ning teine hõim inimahve peletab nad eemale veesilma juurest, mille ümber nad on koondunud. Taganema sunnitud grupp veedab öö eemal kaljuõnaruses ning hommikul ärganuna avastab, et nende ette on ilmunud risttahukakujuline kõrge tume monoliit. Nad ehmuvad, kaotavad enesevalitsuse, kuid hakkavad sellele siis ettevaatlikult lähenema, kuni viimaks julgevad seda arglikult puudutada. Peatselt pärast seda avastab üks neist (nn Kuuvaatleja, Moonwatcher, nimi pärineb Clarke'i romaanist, filmis kasutatakse seda sel põhjusel, et ta vaatleb ühes stseenis pikemalt Kuud), kuidas konti on võimalik kasutada nii tööriista kui ka relvana. Hõim asub toitu jahtima, muutub võimekamaks ja enesekindlamaks ning võtab tagasi ka teise hõimu kätte langenud veesilma. Osa kulminatsiooniks on rivaalitseva hõimu liidri tapmine, mille järel triumfeeriv juht viskab õhku kõik selle võimaldanud tööriista-relva. Järgnev liikumine õhus kujutab sümboolselt suurema ajavahemiku möödumist.[6][7] On arvatud, et viidatakse miljonitele aastatele, mitte tuhandetele.[8][9] Clarke'i romaanis[10] on monoliidi vanusena nimetatud kolm miljonit aastat, kuid filmi varases, 1965. aasta versioonis[11] on viidatud neljale miljonile aastale.

"TMA-1"

[muuda | muuda lähteteksti]

Dr Heywood R. Floyd maandub Pan Ami kosmoselennuki transiitlennul Maalt Kuul asuvasse Claviuse baasi Maa ja Kuu vahele jäävas kosmosejaamas. Ta teeb videokõne oma tütrele ning kohtub siis oma sõbra, Vene teadlase Elenaga ja tolle kolleegi dr Smysloviga. Vestluse ajal tunneb Smyslov huvi, mis "veidrad asjad" Claviusel toimuvad ja kas vastab tõele, et sealses baasis on mingi müstiline haiguspuhang. Floyd vastab viisakalt, kuid resoluutselt, et ta ei saa küsimustele vastata, sest tal ei ole selleks õigusi.

Pärast Claviusel maandumist suundub Floyd kohtumisele personaliga. Tema ülesandeks on uurida Kuult Tycho kraatrist värskelt leitud tehislikult loodud objekti (Tycho Magnetic Amomaly 1 ehk TMA-1), mille kohta on selgeks tehtud, et see on Kuu pinnasesse maetud neli miljonit aastat tagasi. Floyd ja teised töötajad sõidavad kuukulguriga objekti juurde ning selgub, et see on identne monoliidiga, mille avastasid esimeses pildis inimahvid. Nad uurivad monoliiti lähemalt ning teevad selle taustal grupifoto. Foto jaoks poseerides ning koos päikesevalguse langemisega monoliidile (see kaevati üles öisel ajal) algab äkki vali helisignaal, mis lähtub monoliidist.

"Jupiteri missioon" (Jupiter Mission)

[muuda | muuda lähteteksti]

18 kuud hiljem liigub Jupiteri poole Ameerika Ühendriikide kosmoselaev Discovery One. Selle pardal on piloodid ja teadlased dr David Bowman ja dr Frank Poole ning kolm teadlast, kes läbivad teekonna uinutatuna. Suuremat osa laeva tööst juhib pardakompuuter HAL 9000, keda meeskonnaliikmed kutsuvad Haliks. Bowman ja Poole vaatavad nende endi BBC-le missiooni kohta antud intervjuud, millest selgub, et HAL 9000 on raudse töökindlusega ning veakindel. Hal räägib, kui entusiastlik ta missiooni suhtes on ning kuidas ta naudib inimestega koos töötamist. Kui saatejuht küsib Bowmanilt, kas Halil on ka tundeid, vastab too, et see tundub nii olevat, aga pole tõestatud.

Hal küsib Bowmanilt, miks Jupiteri missiooni selline müstiline aura ja saladuslikkus ümbritseb, kuid vastus jääb saamata, sest Hal raporteerib kohe, et tehnika, mis hoiab töös laeva peaantenni, ütleb peatselt üles. Poole ja Bowman vaatavad probleemse osa üle, kuid see ei tundu katki olevat. Hal pakub, et osa tuleks uuesti tagasi panna ja lasta sel üles ütelda, et probleemne koht välja selgitada. Missiooni juhid nõustuvad Haliga, kuid märgivad, et nende HAL 9000 seeria kaksikarvuti andmete järgi on Discovery One'i pardakompuuter teinud vea. Kui Halilt asja uuritakse, vastab too, et probleem on siiski inimlikus veas, nagu on näidanud ka varasemad HAL-seeria arvutitega tekkinud probleemide tulemused. Hali käitumine paneb Bowmani ja Poole'i muretsema ning nad astuvad ühte pardal asuvasse lühilennukapslisse, et seal asja Hali kuulmata arutada. Selgub, et mõlemas neist on Hal kahtlusi tekitanud, kuigi seeria arvutid on senini laitmatult töötanud, aga nad otsustavad järgida ta soovitust detail välja vahetada. Nad lepivad kokku, et juhul kui selgub, et Hal siiski tegi vea, lülitavad nad Hali välja. Hal saab sellest plaanist siiski aru, sest kuigi ta ei kuule nende sõnu, suudab ta kapsli aknast nende suu liikumist lugeda.

Poole siirdub ühe kapsliga laevakerele detaili vahetama. Sel ajal, kui ta kosmoses viibib, lõikab samuti Hali juhitav kapsel läbi ta hapnikuvooliku ning jätab ta kosmosesse hõljuma. Bowman, kes ei mõista, et õnnetuses on süüdi Hal, tormab teise kapslisse, et Poole päästa. Kui ka Bowman on kosmoselaevast väljunud, keerab Hal kinni ülejäänud meeskonnaliikmete kapslite funktsioonid ning inimesed surevad. Bowman naaseb Poole'i kehaga kosmoselaeva juurde, kuid Hal keeldub teda sisse laskmast, leides, et plaan ta deaktiveerida paneb missiooni ohtu. Bowman laseb Poole'i keha vabaks, et kapsli haaratseid ukse avamiseks kasutada. Ta avab ukse ja otsustab eluga riskides laeva siseneda, sest oli unustanud kaasa haarata kiivri. Sisenemine õnnestub. Bowman läheb Hali serveriruumi ning tasalülitab ükshaaval kõik arvuti funktsioonid. Esmalt püüab Hal teda rahustada, seejärel palub lõpetada ning lõpuks väljendab hirmu. Bowman ignoreerib aina monotoonsemaks muutuvat häält ning viib alustatu lõpule. Seejärel hakkab mängima Floydi salvestatud sõnum. Floyd räägib Kuult leitud nelja miljoni aasta vanusest musta värvi monoliidist, mille päritolu ja otstarve on senimaani saladus. Ta lisab, et monoliit edastab väga võimsat raadiosignaali, mis on suunatud Jupiterile.

"Jupiter ja teisel pool igavikku" (Jupiter and Beyond the Infinite)

[muuda | muuda lähteteksti]

Bowman on jõudnud Jupiteri juurde ning lahkub kapsliga laevast, et uurida monoliiti, mis on avastatud planeedi ümber tiirlemas. Sellele lähenemise ajal tõmmatakse ta kapsel aga ühtäkki valgustunnelisse. Segaduses ja hirmunud Bowman liigub suurel kiirusel läbi kosmose, nähes arusaamatuid kosmoloogilisi nähtusi ning veidrates toonides maastikke.

Ühel hetkel seisab Bowman, olles nüüd keskealine, aga siiski skafandris, magamistoas, mis on kujundatud Louis XVI stiilis. Ta näeb end vana mehena sellessamas toas, viisakalt riides ja õhtusööki söömas, ning lõpuks kõrges vanuses voodis lamamas. Voodi jalutsisse ilmub must monoliit ning kui Bowman selle poole küünitab, muundub ta ühtäkki looteks, keda ümbritseb läbipaistev valguskera (Kubrick on seda nimetanud Tähelapseks, Star-Child[12]). Filmi lõpustseenis hõljub uus olend kosmoses Maa kõrval, vaadates selle poole.

Osatäitjad

[muuda | muuda lähteteksti]

Tootmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Filmimine

[muuda | muuda lähteteksti]

Filmivõtted algasid 29. detsembril 1965 Inglismaal Surreys Sheppertonis filmistuudios Shepperton Studios. See koht valiti sellepärast, et seal sai 18 × 36 × 18 meetri suurusel alal üles võtta Tycho kraatri stseeni.[13][14] Järgmisel kuul liiguti väiksemasse MGM-i Suurbritannia stuudiosse Hertfordshire'is Borehamwoodis, kus filmiti näitlejatöö ja eriefektide materjal, alustades stseenidest, kus Floyd on kosmoselennukis Orion.[15] Ainuke stseen, mida ei filmitud stuudios, ja ka viimane näitlejatega filmitud stseen, oli "Inimese sünni" osa lõpustseen, kus Kuuvaatleja tapab rivaalitseva hõimu juhi ning viskab kondi õhku. See filmiti stuudio lähedal põllul väikesel platvormil, et kaamera saaks konti taeva taustal lendamas filmida ilma, et pildile jääksid läheduses asuval teel liikuvad sõidukid.[16][17]

Töö näitlejatega lõppes 1967. aasta septembris[18], 1966. aasta juunist kuni 1968. aasta märtsini tegeles Kubrick peamiselt 205 eriefekti kallal töötamisega.[19] Ta soovis, et parema tulemuse saamiseks tuleks eriefektid teha n-ö otse filmile, mitte kasutada nn rohelist tausta (green screen) ja mitme pildi kokkusulatamist. Sel põhjusel oli eriefektide tegemine eriti keeruline ning väga ajamahukas, sest paiguti tuli säritatud filmi võtete vahel hoiustada pikka aega, isegi kuni aasta.[20] 1968. aasta märtsis lõpetas Kubrick esilinastuse-eelse montaaži ning tegi viimaseid kohendusi veel vaid paar päeva enne esilinastust aprillis 1968.[19]

Algul plaaniti filmida Cineramale, sest selle olid MGM ja Cinerama Releasing kokku leppinud, kuid eriefektide asjatundja Douglas Trumbulli soovitusel valiti siiski Super Panavision 70, sest Cinerama kolmest projektorist filmi näitamine oleks pilti moonutanud.[21]

Dekoratsioonid ja kostüümid

[muuda | muuda lähteteksti]

Stanley Kubrick osales tootmise kõikides etappides väga intensiivselt, ta otsustas isegi seda, millistest kangastest olid kostüümid[22], ning valis välja filmis kasutatava märkimisväärsema tolle ajastu mööblit. Näiteks kui Floyd väljub kosmosejaama liftist, tervitab teda lennusaatja, kes istub veidi kohendatud Ameerika tööstusdisaineri George Nelsoni Ameerika mööblitootja Herman Milleri jaoks loodud 1964. aasta Action Office'i seeria laua taga.[23] Üllatuslikult sai 1968. aastal välja tulnud seeria kuubikulik disain ülipopulaarseks 2000. aastate keskpaigas.[24] Discovery astronautide lauanõud lõi Taani disainer Arne Jacobsen.[25][26] [27]

Arvatavasti kõige tuntumad filmis kasutatud mööbliesemed on Prantsuse disaineri Olivier Mourgue'i 1965. aastal loodud erepunased nn Djinn-toolid, mida näeb kosmosejaamas.[28][29] Osaliselt tänu filmis esinemisele sai sellest toolitüübist 1960. aastatel üks levinumaid toolidisaine.[28] Toolide kõrval võib märgata Soome päritolu Ameerika arhitekti ja mööblidisaineri Eero Saarineni 1956. aastast pärit madalat lauda, mille stiil on samuti praeguseks saanud üheks modernse disaini tähtnäiteks. Seda lauda kasutati episoodiliselt ka ulmefilmis "Mehed mustas" (Men in Black, 1997).[28] Mourgue on kasutanud seotust "2001-ga" ka oma loomingu reklaamimiseks: kaadrid filmist illustreerivad ta kodulehte.[30] Veidi enne Kubricku surma juhtis filmikriitik Alexander Walker Kubricku tähelepanu sellele, naljatades, et too hoiab disaineri loomingu hinnad üleval.[31] Walker on kommenteerinud ka Mourgue'i mööbli kasutamist filmis: "Kõik mäletavad filmi algust, kosmosehotelli peamiselt Olivier Morgue'i [sic!] filmi jaoks loodud mööbli tõttu. Poroloonist ja lainelise tooniga looklevad sohvad on kaetud tulipunase kangaga ning on esimesed "värvilaigud", mida filmis võib näha. Need meenutavad Rorschachi "plekke", mis vastanduvad ülejäänud ruumi rikkumatule puhtusele."[32]

Filmis on kasutatud ka detailseid väikses kirjas instruktsioone, mida võib leida mitmesuguste tehnoloogiliste seadeldiste juurest. Tuntuim on vast pikk juhend, kuidas kasutada kaaluta olekus tualetti. Märkimisväärne on ka lai kirjatüüpide Eurostile Bold Extended ja Futura kasutamine.[33] Kuvarid näitavad kõrgresolutsioonis kirja, värve ja graafikat – sellega oli film tublisti oma ajast ees.

Eriefektid

[muuda | muuda lähteteksti]

Stanley Kubrick oli esimene režissöör, kes kasutas nn peavoolufilmis eestprojektsiooni koos retroflektiivkašeega. Varem oli seda kasutatud peamiselt fotograafias ja televisioonis, kuid liikumatute kaadrite ja projektoritega. Kubrick kasutatav eestprojektsioon koosnes projektorist, mis oli paigutatud kaamera suhtes kindla nurga alla, ning poolläbipaistvast peeglist, mis oli kaamera ette asetatud nõnda, et see peegeldas projitseeritud pilti edasi taustale, mis oli valmistatud spetsiaalsest retroflektiivsest materjalist. Ta valis Aafrika stseenide jaoks, kus ahvinimesi kujutatakse laiade väljade taustal, selle tehnika, sest tavapärased tehnikad, näiteks maalitud foon või taustprojektsioon ei oleks nii loomulikku muljet jätnud. Lisaks "Inimese sünni" osale kasutas ta seda järgmises osas, kus kujutatakse Kuul Claviuse baasi taustal kõndivaid astronaute.[34] Seda tehnikat hakati pärast laialt kasutama, kuid 1990. aastatest alates on hakanud nn green screen'i tehnika seda välja tõrjuma.

Aafrika stseenides kasutatud fooni jaoks oli tarvis 12 × 34 meetri suurust ekraani. Peegelduv materjal kanti sellele esmalt 30-meetriste ribadena, kuid suurte mõõtmete ja ribade pisierinevuste tõttu tekkisid moonutused. Probleem lahendati nõnda, et materjal tehti väiksemateks tükkideks ning paigaldati taustale vaba asetusega. Filmi jaoks ehitati koostöös MGM-i eriefektide spetsialisti Tom Howardiga ka võimekam projektor, sest olemasolevad ei suutnud nii suurele ekraanile piisavalt kvaliteetset pilti projitseerida.[35]

Kosmoselaeva Discovery One filmis kasutatud mudel

Nn otse filmilindile võetud eriefektid puudutasid ka stseene, kus õhusõidukid kosmoses liikusid. Discovery One'i stseenid filmiti rööbastel, millel oli mudeli liikumiskiirus ja kaamera liikumine täpselt paika pandud, et seda oleks võimalik korrata: esimesel filmimiskorral näidati vaid liikuvat kosmoselaeva mudelit ja varjati tausta, siis keriti film tagasi, viidi kaamera algpositsiooni ning filmiti uuesti, varjates sel korral liikuvat mudelit ja näidates tausta. Laeva interjööri stseenides kasutati ka kolmandat korda filmimist, mille tulemusena sündis negatiiv, mis oli tolle aja eriefektidega võrreldes märksa teravama ja puhtama pildiga.[36]

Discovery One'il on filmis ratta kuju, mille pöörlemise tulemusena tekib selles kunstlik gravitatsioon. Et kosmoselaevas liikumist kujutada, ehitas Vickers-Armstrong Engineering Group 750 000 dollarit maksma läinud 27-tonnise pööratava ratta, mille diameeter oli 12 meetrit ja laius 3 meetrit.[37] Selliste stseenide filmimiseks, kus astronaut kosmoselaevas kõnnib, kinnitati kõigepealt kõik liikuvad asjad ning hakati siis ratast näitleja liikumisega sünkroonis pöörama, nõnda et näitleja kõndis kogu aeg ratta põhjas. Kaamerat sai kinnitada nii ratta külge, et näidata liikumist pikas plaanis, kui ka eraldiseisvana, et näitlejale järele liikuda (seda näeb stseenis, kus astronaut teeb laevas sörkjooksu). Stseenid, kus näitlejad olid laeva eri osades, tuli üks näitlejatest esmalt oma kohale kinnitada, ratas filmimise algpositsiooni kinnitada ning siis teise näitleja tollele lähenemist filmima hakata (näiteks stseenis, kus Bowman siseneb redeli kaudu laeva keskossa, mille kaugemas piirkonnas Poole parajasti sööb, ning liitub temaga).[38] Sama lahendust kasutati stseenis lennusaatjaga transiitjaama kulgevas kosmoselennukis Aries.[38]

Selleks, et kujutada astronautide liikumist nullgravitatsiooniga kosmoselaevas ja kosmoses loomulikuna, kinnitati näitlejate külge trossid ja filmiti neid alt üles. Näitlejate kehad varjasid nende külge kinnitatud trossid ning tekkis loomulikuna mõjuv hõljumine. Et teadvuseta inimese liikumist tõetruult kujutada, asendati stseenis, kus Bowman üritab Poole'i päästa ja too hõljub kapsli haaratsite vahele, inimene nukuga ning filmiti aegluubis.[39] Sarnasel moel tehti stseen, kus Bowman siseneb kapslist kosmoselaeva: näitleja külge kinnitatud tross lasti esmalt järsult lõdvemaks, mistõttu ta liikus kaamerale lähemale, ning siis tõmmati kiiresti pingule, et kujutada tema tagasipaiskumist.[40]

Filmi kolmanda osa lõpus olevate läbi kosmose liikumise stseenide jaoks kasutati mitmesuguste objektide, näiteks opkunsti teoste, arhitektuuriliste joonistuste, muareemustrite, kristallstruktuuride jm, moonutatud ning venitatud kujutisi. Võttemeeskonna jaoks nn Manhattani projekti nime all tuntud ettevõtmises kasutati ka vees ja kemikaalides lahustatud värvi aegluubis filmimist.[41] Stseenis kujutatud maastikud filmiti Suurbritannias Hebriididel, Põhja-Šotimaa mägedes ja Ameerika Ühendriikides Monument Valleys. Veidrate värvidega negatiivis efektid saadi positiivi pealt negatiivi tegemise ajal mitmesuguseid värvifiltreid kasutades.[42]

Filmi eriefektide tegemise kohta on pikem artikkel ilmunud ajakirja American Cinematographer 1968. aasta juuninumbris.[43]

Muusika

[muuda | muuda lähteteksti]

Muusikal on "Kosmoseodüsseias" väga suur roll, ja mitte ainuüksi vähese dialoogi tõttu. Kubrick otsustas juba varases tootmisstaadiumis, et film peab olema peamiselt mitteverbaalne, ei rajaneks tavapärastel narratiivikeskse kino tehnikatel ning et muusika mängiks tähtsat osa meeleolude loomise juures. Selle tulemusena sündis film, kus mahuliselt umbes pool kuuldavast muusikast kestab esimese dialoogini ja teine pool jätkub pärast viimaseid sõnu. Dialoogide ajal ei ole peaaegu üldse muusikat kasutatud.

"Kosmoseodüsseia" paistab silma ka selle poolest, et selles kasutati uuel moel juba salvestatud klassikalist muusikat. Tollal kasutati (ja seda tehakse ka praegu) filmimuusika loomiseks kaasaja heliloojaid. Ka Kubrick tegi varases tootmise etapis seda ning palkas muusikalist tausta looma Hollywoodi helilooja Alex Northi, kes oli muusikat loonud ka Kubricku varasemate filmide "Spartacus" (1960) ja "Dr Strangelove ehk Kuidas ma õppisin mitte muretsema ja armastama pommi" (1964) jaoks. Filmi järeltöötluse etapis otsustas ta siiski valida selle asemel klassikalise muusika palad, mida ta oli varem heliloome lähtepunktidena kasutanud. North sai sellest teada alles esilinastusel.[44] Filmile muusika loomisega oli seotud ka briti helilooja Frank Cordell.[45] Cordell märkis intervjuudes, et ta kohendab filmi jaoks peamiselt Gustav Mahleri teoseid.

Tuntuim "Kosmoseodüsseias" kasutatav pala on Johann Strauss II valss "Ilusal sinisel Doonaul" (Blue Danube Waltz, 1866), mis kõlab filmi esimese pildi alguses, ning Richard Straussi sümfoonilise poeemi "Nõnda kõneles Zarathustra" (Also Sprach Zarathustra, 1896) avang, mille esitavad Viini filharmoonikud Herbert von Karajani dirigeerimisel. Stseenides, kus tutvustatakse Bowmani ja Poole'i, ilmestab osa Aram Hatšhaturjani balletist "Gajane" (1942)

Kuid filmis kuuleb ka vähem tuntud helilooja loomingut: György Ligeti nelja modernistlikku teost, milles helilooja kasutas ise välja arendatud kompositsioonitehnikat mikropolüfooniat. Seda tehnikat kasutas ta esimest korda "Atmosphères'is" (1961), mida kuuleb filmis täispikkuses. Ligeti hindas küll Kubricku filmi kõrgelt, kuid peale selle, et Kubrick ei saanud temalt otse luba seda teost filmi kasutada, ärritas teda see, et tema muusikat kasutati samal plaadil kui Johann ja Richard Straussi oma.[46] Filmis kuuleb veel Ligeti teoseid "Lux Aeterna" (1966), "Requiem" (Kyrie) ja elektrooniliselt muudetud versiooni teosest "Aventures" (mida samuti kasutati Ligeti loata ning millele pole viidatud ka filmi lõputiitrites).[47]

Idee kasutada populaarset laulu "Daisy Bell", mida vaikselt hääbuv Hal laulab, pärines arvutisüntesaatoriga tehtud kompositsioonist. Arthur C. Clarke oli seda juhuslikult kuulnud 1962. aastal, kui ta külastas oma sõpra ja kolleegi John Pierce'i arenduskeskuses Bell Laboratories. Tol ajal demonstreeriti just John Larry Kelly IBM 704-ga loodud kõnesüntesaatorit, mis esitas "Daisy Belli", millele pakkus muusikalist saadet arvutimuusika üks alusepanijatest Max Mathews. Clarke oli sellest nii lummatud, et kasutas seda hiljem nii stsenaariumis kui ka oma romaanis.[48] (Filmi mitte-ingliskeelsetes varsioonides on kasutusel erinevad lood, näiteks Prantsuse versioonis kohalik rahvalaul "Au Clair de la Lune"[49], Saksa versioonis lastelaul "Hänschen klein"[50] ja Itaalia versioonis "Giro giro tondo"[51].)

Mõju

[muuda | muuda lähteteksti]

"2001: Kosmoseodüsseia" on paljudele filmiloojatele mõju avaldanud.[52] Steven Spielberg on filmi nimetanud oma kaasaegsete filmipõlvkonna suureks pauguks, George Lucas pidanud seda erakordselt inspireerivaks, Sydney Pollack murranguliseks ja Ridley Scott ulmefilmide tipuks[53]. Ka filmikriitik Michel Ciment, kes on Kubrickust põhjalikult kirjutanud, on öelnud: "Kubrick lõi filmi, mis muutis hetkega kogu senise ulmefilmide valdkonna lootusetult ajast maha jäänuks."[54]

Teised seevastu rõhutavad "2001" tähtsust sarnaste filmide valdkonnale aluse panijana: sellele järgnesid "Kolmanda astme lähikontaktid" (Close Encounters of the Third Kind, 1977), "Tulnukas" (Alien, 1979), "Blade Runner" (1982) ja "Kontakt" (Contact, 1997), mis tõestasid, et ka suure eelarvega tõsise sisuga ulmefilmid võivad olla edukad, ning panid aluse Hollywoodis toodetavatele ulme-menukitele.[55] Teadusajakirja Discover blogija Stephen Cass on filmi ulatuslikust mõjust rääkides kirjutanud, et "graatsilised kosmoselaevastseenid, mida toetab voolav muusika, HAL 9000 tarantlilikult ohtlikpehmed toonid ning monoliit on saanud iseseisvateks kultuurilisteks ikoonideks".[56]

Filmis kasutatud tehnika on inspireerinud ka arvutitootjaid. Näiteks 2010. aastate alguses sattus vaidluse keskmesse Apple'i tahvelarvuti iPad, mille kohta Samsung esitas vaide, et selle disain on kopeeritud tahvelarvutitelt, mida Discovery One'il astronaudid ühes stseenis kasutavad.[57][58] Apple on lisanud ka iPhone'is kasutatavale hääljuhtimistarkvarale Siri nüansi: kui paluda avada kosmoselaeva uksed (Open the pod bay doors), vastab see: "Vabandust, ma ei saa seda teha." (I'm sorry I can't do that).[59]

Auhinnad

[muuda | muuda lähteteksti]

Võitnud: parimad eriefektid (1968, Stanley Kubrick)

Oli nomineeritud: parim kunstnikutöö (Anthony Masters, Harry Lange, Ernie Archer), parim lavastaja (Stanley Kubrick), parim originaalstsenaarium (Stanley Kubrick, Arthur C. Clarke)

Võitnud: parim kunstnikutöö (Anthony Masters, Harry Lange and Ernest Archer), parim operaatoritöö (Geoffrey Unsworth), parim soundtrack (Winston Ryder), parim road show

Oli nomineeritud: parim film (Stanley Kubrick), ÜRO preemia (Stanley Kubrick)

  • Ajakirja Motion Picture Exhibitor preemiad (Laureli preemiad)

Võitnud: parim road show

Oli nomineeritud: parim lavastaja

  • Muu tunnustus

Võitnud: Círculo de Escritores Cinematográficose parima filmi preemia, David di Donatello auhind parima välismaa produktsiooni eest (Stanley Kubrick), Hugo preemia parima dramaturgia eest, Kansas City Film Critics Circle'i parima lavastaja (Stanley Kubrick) ja parima filmi preemia, 40th National Board of Review' arvamine aasta 10 parema filmi hulka

Oli nomineeritud: Moskva rahvusvaheline filmifestivali peapreemia (Stanley Kubrick)

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Jérôme Agel "The Making of Kubrick's 2001". Signet, 1970, lk 169
  2. ↑ Frank Miller "2001: A Space Odyssey (1968) – Articles". Turner Classic Movies (kasutatud 30.03.2014)
  3. ↑ Foster Hirsch "The Hollywood epic". Barnes, 1972, lk 13
  4. ↑ "Homer in the Twentieth Century". Oxford University Press, 1972, lk iii
  5. ↑ Kay Dickinson "Off key: when film and music won't work together". Oxford University Press, 2008, lk 87
  6. ↑ Giulio Angioni "Fare, dire, sentire: l'identico e il diverso nelle culture". 2011, lk 37
  7. ↑ Giulio Angioni "Un film del cuore, in Il dito alzato". 2012, lk 121–136
  8. ↑ Patrick Webster, Patrick "Love and Death in Kubrick". McFarland, 2010, lk 47
  9. ↑ Thomas Allen Nelson "Kubrick, Inside a Film Artist's Maze". Indiana University Press, 2000, lk 107
  10. ↑ Arthur C. Clarke "2001: kosmoseodüsseia". Kupar, 1999, ptk 11
  11. ↑ "2001: Kosmoseodüsseia" varane stsenaarium (1965) – visual-memory.co.uk (kasutatud 30.03.2014)
  12. ↑ Joseph Gelmis "The Film Director as Superstar". New York: Doubleday & Company, 1970, lk 304
  13. ↑ "The Making of 2001: A Space Odyssey. Introduction by Jay Cocks" (toimetaja Stephanie Schwam). New York: Modern Library, 2000, lk 58
  14. ↑ Carolyn Gedult "The Production: A Calendar". Ilmunud kogumikus "The Stanley Kubrick Archives" (toimetaja Alison Castle). Taschen, 2005
  15. ↑ "The Making of 2001: A Space Odyssey. Introduction by Jay Cocks" (toimetaja Stephanie Schwam). New York: Modern Library, 2000, lk 5
  16. ↑ Daniel Richter "Moonwatcher's Memoir: A Diary of 2001: A Space Odyssey" (eessõna: Arthur C. Clarke). New York: Carroll & Graf Publishers, 2002
  17. ↑ Arthur C. Clarke "The Lost Worlds of 2001". London: Sidgwick and Jackson, 1972, lk 51
  18. ↑ Daniel Richter "Moonwatcher's Memoir: A Diary of 2001: A Space Odyssey" (eessõna: Arthur C. Clarke). New York: Carroll & Graf Publishers, 2002, lk 135
  19. ↑ 19,0 19,1 Joseph Gelmis "The Film Director as Superstar". New York: Doubleday & Company, 1970, lk 308
  20. ↑ "The Making of 2001: A Space Odyssey. Introduction by Jay Cocks" (toimetaja Stephanie Schwam). New York: Modern Library, 2000, lk 117
  21. ↑ Greg Kimble "This is Cinerama!" – in70mm.com, 06.10.2002 (kasutatud 01.04.2014)
  22. ↑ Piers Bizony "2001 Filming the Future". London: Sidgwick and Jackson, 2001, lk 159
  23. ↑ Näiteid leiab: Leslie A. Pina "Herman Miller Office". Pennsylvania, USA: Schiffer Publishing, 2002, lk 66–71
  24. ↑ David Franz "The Moral Life of Cubicles. The Utopian Origins of Dilbert's Workspace". The New Atlantis, nr 19, talv 2008, lk 132–139 (kasutatud 01.04.2014)
  25. ↑ "2001: A Flatware Odyssey"[alaline kõdulink] – io9.com, 15.01.2008 (kasutatud 01.04.2014)
  26. ↑ Bradley Friedman "2001: A Space Odyssey - Modern Chairs & Products by Arne Jacobsen Bows at Gibraltar Furniture". Free Press Release, 27.02.2008 (kasutatud 01.04.2014)
  27. ↑ "2001: A Space Odyssey-Products by Arne Jacobsen". Designosophy, 04.10.2007 (kasutatud 01.04.2014)
  28. ↑ 28,0 28,1 28,2 Phil Patton "Public Eye; 30 Years After '2001': A Furniture Odyssey". The New York Times, 19.02.1998 (kasutatud 01.04.2014)
  29. ↑ Charlotte and Peter Fiell "1000 Chairs (Taschen 25)". Taschen, 2005
  30. ↑ "Olivier Mourgue, Designer (born 1939 in Paris, France)". Oliver Mourgue'i koduleht (kasutatud 01.04.2014)
  31. ↑ "The Making of 2001: A Space Odyssey. Introduction by Jay Cocks" (toimetaja Stephanie Schwam). New York: Modern Library, 2000
  32. ↑ Alexander Walker "Stanley Kubrick Directs". Harcourt Brace Jovanovich, 1972, lk 224
  33. ↑ Dave Addey "2001: A Space Odyssey" – typesetinthefuture.com, 31.01.2014 (kasutatud 01.04.2014)
  34. ↑ Piers Bizony "2001 Filming the Future". London: Sidgwick and Jackson, 2001, lk 133
  35. ↑ Herb A. Lightman "Front Projection for "2001: A Space Odyssey"". American Cinematographer (kasutatud 04.04.2014)
  36. ↑ Piers Bizony "2001 Filming the Future". London: Sidgwick and Jackson, 2001, lk 113–117.
  37. ↑ George D. DeMet "The Special Effects of "2001: A Space Odyssey"". DFX, juuli 1999 (kasutatud 04.04.2014)
  38. ↑ 38,0 38,1 Piers Bizony "2001 Filming the Future". London: Sidgwick and Jackson, 2001, lk 144
  39. ↑ Jérôme Agel "The Making of Kubrick's 2001". Signet, 1970, lk 129–135
  40. ↑ Jan Harlan, Stanley Kubrick "2001: A Space Odyssey (DVD)". Warner Bros, oktoober 2007
  41. ↑ Jérôme Agel "The Making of Kubrick's 2001". Signet, 1970, lk 143–146
  42. ↑ Jérôme Agel "The Making of Kubrick's 2001". Signet, 1970, lk 150
  43. ↑ Douglas Trumbull "Creating Special Effects for 2001". American Cinematographer, juuni 1968, nr 49 (6), lk 412–413, 420–422, 416–419, 441–447, 451–454, 459–461
  44. ↑ Vincent LoBrutto "Stanley Kubrick". London: Faber and Faber, 1998, lk 308
  45. ↑ Cinefantastique, vol. 24, numbrid 6-26, lk 41
  46. ↑ James M. Keller "Ligeti: Lontano for Large Orchestra". San Francisco Symphony koduleht (kasutatud 07.04.2014)
  47. ↑ Joshua Kosman "György Ligeti – music scores used in "2001" film". The San Fransisco Chronicle, 13.06.2006 (kasutatud 07.04.2014)
  48. ↑ "Bell Labs: Where "HAL" First Spoke". Bell Labs Speech Synthesise veebileht (kasutatud 07.04.2014)
  49. ↑ Michel Chion "Kubrick's Cinema Odyssey" (tõlkinud Claudia Gorbman). London: British Film Institute, 2001
  50. ↑ Guido Marc Pruys "Die Rhetorik der Filmsynchronisation: Wie ausländische Spielfilme in Deutschland zensiert, verändert und gesehen werden". Gunter Narr Verlag, 1997, lk 107
  51. ↑ Massimo Fini "Nietzsche. L'apolide dell'esistenza". Marsilio Editori, 2009, lk 408–409
  52. ↑ Steven Spielberg, George Lucas jt, k.a eriefektide tegijad räägivad sellest filmis "Standing on the Shoulders of Kubrick: The Legacy of 2001". "2001: A Space Odyssey" (DVD), 2007
  53. ↑ Casey Kazan "Ridley Scott: "After 2001 – A Space Odyssey, Science Fiction is Dead" – dailygalaxy.com, 10.07.2009 (kasutatud 07.04.2014)
  54. ↑ Essee "Odyssey of Stanley Kubrick" raamatus "Focus on the Science Fiction Film" (toimetaja William Johnson). Englewood Cliff, N.J.: Prentice-Hall, 1972
  55. ↑ George D. DeMet "2001: A Space Odyssey Internet Resource Archive: The Search for Meaning in 2001" – palantir.net (kasutatud 07.04.2014)
  56. ↑ Stephen Cass "This Day in Science Fiction History — 2001: A Space Odyssey". Discover, 02.04.2009 (kasutatud 07.04.2014)
  57. ↑ Ned Potter "Technology Stanley Kubrick Envisioned the iPad in "2001", Says Samsung". ABC News, 26.08.2011 (kasutatud 08.04.2014)
  58. ↑ "Samsung cites Stanley Kubrick’s "2001: A Space Odyssey" as prior art argument against iPad design" – 9to5google.com, 23.08.2011 (kasutatud 08.04.2014)
  59. ↑ Melanie Jones "iPhone 4S Siri Goes "2001: Space Odyssey": ThinkGeek's New IRIS 9000". International Business Times, 25.10.2011 (kasutatud 08.04.2014)

Lisalugemist

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Jérôme Agel "The Making of Kubrick's 2001". New American Library, 1970
  • Michel Chion "Kubrick's cinema odyssey". British Film Institute, 2001
  • Robert Kolker "Stanley Kubrick's 2001: A Space Odyssey: New Essays". Oxford University Press, 2006
  • Leonard F. Wheat "Kubrick's 2001: A Triple Allegory". Scarecrow Press, 2000

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=2001:_Kosmoseodüsseia&oldid=6691362"