Aenne Burda

Aenne Burda (foto kuupäev teadmata)

Aenne Burda (õieti Anna Magdaleena Burda, sündinud Anna Magdalene Lemminger; 28. juuli 1909 Offenburg – 3. november 2005 Offenburg) Burda oli saksa ajakirjade kirjastaja. Pärast teist maailmasõda ehitas ta koos Burda-Modeniga üles ühe suurima Saksa ajakirjade kirjastuse. Teda kutsuti austavalt "rõivaste kuningannaks".

Lapsepõlv ja noorus

Aenne ja Franz Burda II. Pulmafoto, 1931

Aenne Burda oli vedurikatlakütja Franz Lemmingeri ja tema abikaasa Anna Maria Armbrusteri tütar. Hilisema hüüdnime "Aenne" võttis ta endale lemmiklaulu "Ännchen von Tharau" järgi. Ta õppis kloostrikoolis ja täiendas end pärast gümnaasiumi lõpetamist Offenburgi Kõrgemas Kommertskoolis kaubandusõppe alal, kust käis tööpraktikal Offenburgi elektrivõrkudes. Seal pidi ta koguma ja töötlema maksejõuetute klientide arveid ja sai tuttavaks oma tulevase abikaasa Franz Burdaga (1903–1986), kes oli tollal tegev raamatutrükkalina. 9. juulil 1931 nad abiellusid. Neil oli kolm poega: Franz (24. mai 1932 – 17. jaanuar 2017), Frieder (29. aprill 1936 – 14. juuli 2019) ja Hubert Burda (sündinud 9. veebruaril 1940).

Töö kirjastajana

1949–1961

Aenne Burda isiklik kirjastus sai alguse mitme asjaolu koosmõjul: abikaasa Franz finantseeris kahjumis olevat kirjastust Elfi-Moden, mille oli asutanud ühele oma paljudest armukestest – Elfriede Breuerile. Lahutuse sisseandmise asemel sundis Aenne Burda abikaasat projektist taanduma ja sai temalt oma kirjastuse arendamiseks ka rahalist toetust. 1949. aastal suutis ta võlgades Franz Burda moekirjastuse abikaasa endiselt sekretärilt Elfriede Breuerilt Lahris (Schwartzwald) koos 48 töötajaga üle võtta. 1. oktoobril 1949 avaldas ta esimest korda ajakirja Favorit, jaanuaris 1950 ilmus see juba Burda Modenina ja tiraažiga 100 000 eksemplari. Abielu säilitati "avatud suhtena" ning kodumajapidamise ja lastekasvatuse toimimiseks palgati majapidajanna.

Aenne Burda poolt ülevõetud kirjastus Lahris 1949

Ajakirja murranguline äriidee oli alates 1952. aastast lisatud lõikelehed, mis võimaldasid lugejatel kodus ajakirja rõivamudeleid ise õmmelda. Lõikelehed olid küll olemas juba alates 19. sajandist – teadaolevalt leiutas ameerika ettevõtja Ebenezer Butterick selle meetodi 1863. aastal. Kuid alles Aenne Burda äriideega saavutasid abistavad lõikelehed oma koha Saksamaa majandusajaloos. Kui teiste ajakirjade mood jäi enamikule lugejaist hinnalt kättesaamatuks, siis Burda lugejatel oli nüüd võimalik uusimaid ja parimaid moeideid odavalt teoks teha. Aenne eesmärk oligi toota laiadele rahvahulkadele praktilist ja odavat moodi. Aastaid sõitis ta tööle ja koju samuti "praktilise ja odava rahvaautoga" – Volkswageni Põrnikaga.

Aenne Burda oma Chevrolet Corvette'is 1956. aastal

1961–1994

Pärast Beyer Mode ülevõtmist 1. oktoobril 1961 oli Burda Moden maailma suurim moeajakiri tiraažiga 1,2 miljonit eksemplari. Aastal 1965 müüdi ajakirja Burda Moden üle miljoni eksemplari, 1968. aastal 1,5 miljonit. Moeajakiri Burda ilmus 2005. aastal 89 riigis, seda tõlgiti 16 keelde.

Firma kasvades tekkis juurde hulgaliselt uusi ajakirju – esmalt hooaja moejuht Burda International, seejärel retseptivihik Burda Kochstudio. Selle kontseptsiooni abil vallutas ta peagi välisturud ja asutas ka muid ajakirju: Anna 1974–2007, mis algul ilmus käsitööajakirjana Burda Spaẞ an Handarbeiten , Carina alates 1977 ja Verena 1986–1997. Ülimenukaks osutusid ka Burda eriväljaanded, mis õpetasid nukke ja jõuluehteid meisterdama.

1987. aastal oli ajakiri Burda Moden esimene lääne ajakiri, mida hakati Nõukogude Liidus venekeelsena müüma. See suurejooneline turu avanemine sai suuresti teoks tänu Raissa Gorbatšova ja tema abikaasa, NLKP toonase peasekretäri Mihhail Gorbatšovi huvile. Rahvusvahelisel naistepäeval, 8. märtsil 1987 tähistati seda tseremoonial vürstlikus linnapalees (Moskva tsaaripalees). Oma mälestustes kirjeldab Aenne Burda oma elu tipphetkena just ajakirja ja kollektsiooni esitlust Moskvas.

Raissa Gorbatšova ja Aenne Burda 1987 Moskvas

Pärast 45-aastast juhtimist oli Aenne Burda KG kirjastuse käive 1994. aastal 172 miljonit Saksa marka. Alles 85-aastaselt taandas ta end kirjastuse juhtimisest ja andis selle võrdsetes osades üle oma kolmele pojale. Frieder ja Franz Burda müüsid oma aktsiad Hubertile, kes oli juba varem Burda Modeni juhtimise üle võtnud .

Aenne Burda pensionipõlve motoks kujunes mõttetera "Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst."

Eelistused ja harrastused

Tööelu järel pühendus Aenne Burda üha enam oma isiklikule kirele – õlivärvidega maalimisele. See oli kontrapunktiks ka tema poegadele, kes ise ei maalinud, kuid kogusid maale. Nooremas eas meeldisid Aennele ilusad sportautod (VW Karmann-Ghia), samuti nautis ta keerulisi ja vastutusrikkaid ülesastumisi moeetendustel ja filmigaladel. Burda töötas edu nimel kõvasti, ta ei sallinud ärivaenlasi ega sisekriitikat. Sõltumatu ärinaisena ei uskunud ta emantsipatsiooniliikumisse, ta eelistas ainuüksi isiklike vahendite ja jõuga vastupanu murda. Siiski oli ta avatud headele ideedele ja talentidele, nagu näiteks saksa moedisainer Heidemarie Jil Sander. Burda teadis ka, kuidas ehitada poliitika-, filmi-, moe- ja meediamaailma ainulaadsetest isiksustest üles toimiv tutvuste- ja suhtevõrgustik.

Oma Aenne Burda Sihtasutusega (Aenne-Burda-Stiftung) edendas ta kunsti, kultuuri, keskkonnakaitset, mälestusmärkide kaitset ja eakate hooldamist ning toetas abivajajaid Offenburgis. Aenne Burda suri 96-aastaselt pereringis.

Tunnustus

• Suur Saksamaa Liitvabariigi teeneterist (1974)
• Offenburgi linna ausõrmus (1979)
• Baieri teenetemärk (1984)
• Baden-Württembergi liidumaa teenetemedal (1985)
• Baieri ajakirjade kirjastajate liidu Jakob Fuggeri medal (1989)
• Kodulinna Offenburgi aukodanik (1989)
• Carl-Friedrich von Rumohri sõrmus kokanduskunsti teenete eest (1989)
• Karl Valentini orden (1990)
• Salzburgi liidumaa kuldne aumedal (1994)
• Suur Saksamaa Liitvabariigi teeneterist tähega (2001)
• Aenne Burda järgi nimetati kodulinnas Offenburgis üks puiestee (2004).
• Mitmed roosisordid on tema järgi nimetatud.
• Ema ettevõtliku ja sotsiaalse pühendumuse mälestuseks asutas Hubert Burda 2006. aastal Aenne Burda auhinna, mida antakse igal aastal välja meedias edukatele noortele naistele.
• Aenne Burda 100. sünnipäeva puhul avas Offenburgi linn rüütelkonna muuseumis 18. juulist 2009 kuni 10. jaanuarini 2010 kestnud näituse moekirjastaja elust ja tööst.

Kirjutised

• "Aenne Burda: Ansichten, Einsichten, Erfahrungen" ('Aenne Burda: vaated, arusaamad, kogemused'). Burda Verlag, Offenburg 1989, ISBN 3889780393.
• Aenne Burda (toim.): "Handarbeitsbücher für Schule, Beruf und Haus" ('Käsitööraamatud kooli, töö ja kodu jaoks'). Modeverlag Burda, Lahr (Schwartzwald).

Temast tehtud filmid

• "Aenne Burda. Mode für Millionen" ('Aenne Burda. Mood miljonitele'). Dokumentaalfilm, Saksamaa, 1999, 45 minutit, kirjutanud ja režissöör Kathrin Pitterling, lavastus: NDR, esimene saade: 28. november 1999
• "Aenne Burda – eine Frau erobert die Welt" ('Aenne Burda – naine vallutab maailma'). Dokumentaalfilm, Saksamaa, 2009, 45 minutit, stsenarist ja režissöör: Dora Heinze, lavastus: SWR, esimene saade: 23. juuli 2009
• "Aenne Burda – die Wirtschaftswunderfrau" ('Aenne Burda – proua Majandusime') . Teledraama, Saksamaa 2018, stsenarist Francis Meletzky, režii: SWR, esimene saade: 5. ja. 12. detsember 2018.

Kirjandus

• Judith Betzler. "Aenne Burda. Die Macht der Schönheit" ('Aenne Burda. Kauniduse jõud'). Econ, München 1999, ISBN 3-430-11194-3 (väljavõte PDF-formaadis, 22 lk. September 2007 internetiarhiivis).
• Peter Köpf. "Die Burdas" ('Burdad'). Europa Verlag, Hamburg 2002, ISBN 3-203-79145-5.
• Ute Dahmen. "Aenne Burda – Wunder sind machbar" ('Aenne Burda – imed on võimalikud'). Burda, Offenburg 2009, ISBN 978-3-87115-003-6.

Välislingid

• Aenne Burda – ein Leben für die Mode, ametlik veebisait
• kirjandus Aenne Burda kohta Saksa Rahvusraamatukogu kataloogis
• BIOGRAFIE AENNE BURDA MIT ENERGIE UND ELEGANZ, Bunte, 14. juuli 2009
• Aenne Burda sugupuu vikis
• "Das Leben der Aenne Burda: Schnittmuster des Erfolgs", Badische Zeitung, juuli 2009
• "Einigkeit und Recht und Burda", Tagesspiegel, 9. november 2007, reportaaž
• Maria von Welser : "Stolz bis zuletzt", Welt am Sonntag, 6. november 2005