Ahmat Kadõrov

Ahmat Kadõrov
Tšetšeenia Vabariigi president
	Ametiaeg; 19. oktoober 2003 – 9. mai 2004
Eelnev	ametikoht loodud
Järgnev	Sergei Abramov;; Alu Alkhanov
Tšetšeenia Vabariigi ajutise valitsuse juhataja
	Ametiaeg; 12. juuni 2000 – 19. oktoober 2003 а; (Alates 5. augustist 2003 - valimiskampaania ajal puhkusel)
Eelnev	ametikoht loodi
Järgnev	ametikoht kaotati
Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi mufti
	Ametiaeg; 1995 (alates 1994. aasta septembrist) – 22. aprill 2000
Eelnev	Muhammad Alsabekov
Järgnev	Ahmad-Haji Shamayev (Tš.Va.); Bai-Ali Tevsiev (Tš.Va.Ich.10.10.1999)
Isikuandmed
Sünniaeg	23. august 1951; Karagandõ, Kasahhi NSV, Nõukogude Liit
Surmaaeg	9. mai 2004 (52-aastaselt); Dinamo staadion, Groznõi, Venemaa
Alma mater	Taani islami ülikool, Makhachkala juhtimis- ja ettevõtlusinstituut

Hadži Ahmat (variant: Ahmad) Abdulhamidovitš Kadõrov (vene keeles Ахмат (variant: Ахмад) Абдулхамидович Кадыров; 23. august 1951 Kasahstan, Karagandõ – 9. mai 2004 Tšetšeenia, Groznõi) oli Venemaa föderaalvõimude määratud Tšetšeenia administratsiooni juht ning 5. oktoobril 2003 presidendivalimised (vaata Tšetšeenia valimised) võitnud president. Kadõrov kuulus sufi tarikaati "kadiriyah".

Varasem elu

Aprillis 1957 naasis Kadõrovite perekond Kasahstanist, kuhu nad olid küüditatud, Tšetšeeniasse Šalini rajooni Tsentoroi külla.

1968 lõpetas Batšijurti kooli.
1968 õppis kombainerikurstustel Nauri rajooni Kalinovskaja staniitsas.
1969–1971 töötas Gudermessi rajooni Novogroznenski sovhoosis.
1971–1980 töötas mittemustmullavööndi ja Siberi ehitustel.
1980 astus Buhhaara medresesse (Miri-Arab Madrasah).
1982–1986 õppis edasi Taškendi Islami Instituudis.
1986–1988 töötas Gudermessi peamošee aseimaamina.
1989–1990 rajas ühe esimese islamiinstituudi Põhja-Kaukaasias Kurtšaloi külas ja oli selle rektor.
1990 astus Ammani islamiülikooli šariaaditeaduskonda.
1991 naasis õpinguid katkestades kodumaale.
1993 määrati Tšetšeenia asemuftiks, 1994 mufti kohusetäitjaks.

1994–1996 osales tšetšeenide poolel sissikomandörina föderaalvalitsusevastases sõjas. Teda autasustati Itškeeria ordeniga "Rahvuse au". 1995 määras Džohhar Dudajev ta välikomandöride kokkutulekul Vedeno külas Tšetšeenia ülemmuftiks. Muftina kuulutas ta Venemaale džihaadi. Seejuures olevat ta sõjaväe-amiiriks valida, taotledes ilmaliku presidendi Mashadovi kukutamist.

Kadõrov olevat olnud üks šariaadikohtute loomise algatajaid Tšetšeenias.

1996 osales Kadõrov Aleksandr Lebedi ja Aslan Mashadovi läbirääkimisel, millega sõda lõpetati.

Sügisel 1996 sai ta vastmoodustatud Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi muftiaadi juhiks.

1997–1998 tekkisid Kadõrovil Mashadoviga lahkarvamused: Kadõrov oli Mashadovi toetatava vahhabismi vastu. Kadõrov nõudis Itškeeria juhtkonnalt vahhabiitide relvastatud rühmituste laialisaatmist ning jutlustajate väljasaatmist.

25. mail 1999 hukkus atentaadis Kadõrovile Groznõis viis tema ihukaitsjat, kellest kolm olid tema lähedased sugulased.

Pärast Bassajevi ja Hattabi rühmade tungimist Dagestani territooriumile augustis 1999 astus Kadõrov avalikult välja uue Venemaa-vastase sõja vastu, kuulutades Tšetšeenia Gudermessi, Kurtšaloi ja Nožajurti rajooni "vahhabismivabaks tsooniks".

10. oktoobril 1999 kõrvaldas Aslan Mashadov oma seadlusega Kadõrovi Tšetšeenia ülemmufti ametist ning kuulutas ta "tšetšeeni rahva vaenlaseks", kes "kuulub hävitamisele". Mashadov kuulutas Kadõrovi kui reeturi tagaotsitavaks. Aprilli alguses 2004 kuulutas vahepeal Tšetšeeni Vabariigi presidendiks saanud Kadõrov, et Mashadovile tagatakse elu, kui ta vabatahtlikult alistub. Mashadov vastas, et Kadõrovi elu ei päästaks isegi vabatahtlik alistumine Tšetšeenia šariaadikohtule: "Kadõrovil on vaid üks tulevik: koera surm, reeturi surm ja tšetšeeni rahva needus nii temale kui ka tema järeltulijatele alati ja igavesti."

Novembris 1999 sisenesid föderaalväed mufti Kadõrovi ja tema pooldaja välikomandör Sulim Jamadajevi toetust kasutades praktiliselt ilma kaotusteta Gudermessi. Jamadajevi mehed ei lasknud linna siseneda Šamil Bassajevi ja Ruslan Gelajevi meestel.

Tšetšeeni Vabariigi administratsiooni juht

12. juunil 2000 määrati Kadõrov Venemaa presidendi Vladimir Putini seadlusega Tšetšeeni Vabariigi administratsiooni juhiks. Pärast määramist loobus Kadõrov Tšetšeenia ülemmufti volitustest.

Algul nimetati seda administratsiooni ajutiseks, jaanuaris 2001 Venemaa presidendi seadlusega see täiend kõrvaldati. Kadõrov sai õiguse määrata ja ametist vabastada valitsuse esimeest. Pärast 2003. aasta märtsi referendumit (vaata Tšetšeenia valimised), millel võeti vastu Tšetšeeni vabariigi konstitutsioon ja Tšetšeeni vabariigi presidendi valimise seadus, sai Kadõrov lisaks administratsiooni juhi nimetusele ka Tšetšeeni vabariigi presidendi kohusetäitja nimetuse.

Raamatus Kaevikukindrali Tšetšeenia päevik väidab kindral Gennadi Trošev, et tema märkas Kadõrovit esimesena ning esitas tema kandidatuuri Tšetšeeni vabariigi presidendi ametikohale.

Kui Kadõrov määrati Tšetšeenia juhiks, siis arvati, et ta ei jää sellesse ametisse kauaks ning kindlasti ta tapetakse Bassajevi, Hattabi või Mashadovi meeste poolt. Samuti arvati, et nagu esimese Tšetšeenia sõja ajal Moskva määratud juht Doku Zavgajev, hakkab ta resideerima Moskvas või Groznõi lähedal asuvas Vene õhujõudude baasis ning ta on vaid kindral Kazantsevi või kindral Troševi marionett.

Kadõrov elas terveks jäädes üle hulga atentaate, milles sai surma kümneid inimesi. Viimase atentaadi enne tema hukkumist panid toime 2003. aasta mais kaks surmaminejast naist. Mashadovi pooldajad on kord öelnud, et nad ei püüagi enam Kadõrovit tappa, sest tal on palju teisigi surmavaenlsasi.

Kadõrovil oli tõhus ja äraostmatu ihukaitse, mis koosnes tema sugulastest ja tema Benoi taibi liikmetest. Moskvas käis Kadõrov sageli, kuid ka Tšetšeenias oli tema tegevus märgatav, ja ta ei jäänud kindralite varju.

Mõned vaatlejad pidasid Kadõrovit ajutiseks tegelaseks, kes varsti vahetatakse välja mõne tuntud ja väga rikka Moskva tšetšeeniga. Ilmnes aga, et Kadõrovil on Tšetšeenias palju suurem mõju. Ka 2003. aasta valimistel ei kandideerinud ükski Moskva tšetšeen.

Kolme aasta jooksul suutis Kadõrov oma võimu kindlustada. 2000. aastal arvati, et Tšetšeenia tegelik peremees on peaminister Stanislav Iljassov, kes kontrollib Moskva finantsabi. Ent Kadõrov täitis ametkonnad oma inimestega ning ühendas administratsiooni juhi ja valitsusjuhi aparaadi. Hiljem edutati Iljassov Moskvasse ning Kadõrov ei lasknud enam esile kerkida ühelgi konkurendil.

Ivanovo oblastist pärit Mihhail Babitš pidas peaministrina vastu vaid paar kuud, suutmata Kadõrovi survele vastu seista. Valitsushoone plahvatuse ajal detsembris 2002 jäi Babitš õnnekombel ellu, ent kui Kadõrov vastu tema tahtmist vahetas välja rahandusministri, kes oli parajasti haavatuna haiglas, esitas peaminister lahkumisavalduse.

Järgmine peaminister oli Anatoli Popov. Juunis 2003 saatis Kadõrov ootamatult erru kogu valitsuse ja kõigi rajoonivalitsuste juhid. Selles nähti konkurentide kõrvaldamist presidendivalimistelt.

Jaanuaris 2001 sai Kadõrov riikliku naftakompanii Rosneft Tšetšeenia filiaali direktorite nõukogu esimeheks. Varem mängis ta tähtsat rolli Tšetšeenia naftasaaduste salakaubaveos Dagestani.

2001 sai Kadõrov Sõpruse ordeni.

Presidendivalimised ja presidentuur

2003 kuulutas Venemaa president Vladimir Putin välja Tšetšeeni Vabariigi presidendi valimised, püüdes iseseisvuse pärast tekkinud konflikti summutada. Viis, kuidas valimised korraldati, aitas kaasa pigem konflikti teravnemisele: Putin saavutas, et kõik kandidaadid, kes olid arvamusküsitluste järgi Kadõrovist populaarsemad, võtsid oma kandidatuuri tagasi.

2. septembril 2003 võttis Kadõrovi Sotšis vastu Vladimir Putin. Enne seda eemaldati valimistelt Kadõrovi kaks peamist konkurenti Aslambek Aslahhanov ja Malik Saidullajev. Riigiduuma saadikule Aslahhanovile tehti ettepanek hakata president Putini abiks Lõuna-Venemaa ja eriti Tšetšeenia küsimustes; Saidullajevi registreerimise kandidaadiks tühistas Tšetšeenia ülemkohus. Aslahhanov otsustas oma kandidatuuri maha võtta juba enne kõnelust presidendiga, sest Tšetšeenia ülemkohtus oli juba hagi tema kandidatuuri tühistamiseks, sest valimiskomiteesse sisse antud dokumentides polnud kirjas tema kodakondsust ega elukohta ja puudus tulude deklaratsioon. Saidullajevi registreerimine tühistati presidendikandidaat Nikolai Paizulajevi hagi põhjal, sest osa allkirju Saidullajevi kandidatuuri toetuseks olid tühised.

3.septembril 2003 kaitses Kadõrov Venemaa Teaduste Akadeemias politoloogiakandidaadi kraadi väitekirjaga viimase aja poliitilistest protsessidest Tšetšeenias.

Kadõrovi kandidatuuri toetasid parteide Ühtne Venemaa ja Rahvapartei kohalikud organisatsioonid. Kadõrov kuulutas, et tahab esineda sõltumatu kandidaadina, et vältida kohustuste tekkimist parteide vastu.

5. oktoobril 2003 valiti Tšetšeenia presidendiks. Ta kogus 81,1% (või 80,84%) häältest. Osalus oli 87,7%. Tulemus oli hämmastav, sest nii palju hääli ei kogunud isegi Aslan Mashadov 1997. aastal, kes oli populaarsem kui Kadõrov valimiste ajal. Nähtavasti oli asi selles, et alternatiive ei olnud ning loodeti, et Kadõrov aitab ikkagi kaasa konflikti lahendamisele. Aslan Mashadov ning paljud lääne poliitikud ja inimõigusteorganisatsioonid nimetasid neid valimisi farsiks. Mashadov kutsus üles relvastatud vastupanule Vene vägedele. Rahvusvahelised vaatlejad on valimisi kritiseerinud pluralismi puudumise tõttu. Venemaa valitsuse hinnangul oli tegemist olulise sammuga edasi korra taastamisel Tšetšeenias.

Kadõrovit süüdistati selles, et ta on loonud omaenda relvastatud jõud. Ta on väljendanud kavatsust oma vastaseid karmilt kohelda. Tema poeg Ramzan Kadõrov juhatab ihukaitset, mis ametlikult koosneb umbes 60 inimesest, tegelikult aga mitmest tuhandest inimesest, kes on formaalselt muude üksuste koosseisus. Paljud tšetšeenid kartvat seda ihukaitset rohkem kui venelasi. Seda julgeolekuorganit süüdistatakse tsiviilisikute kadumises. Kadusid need, kes keeldusid selles organis teenimast.

Teiselt poolt heideti talle ette, et ta ei võtnud meetmeid, mis takistaksid tšetšeeni mässajate spioonide imbumist tema lähikonda.

Tšetšeeni mässajate juhid pidasid Kadõrovit Venemaa keskvõimu marionetiks. Ta ei kiitnud siiski Moskvale takka, vaid kritiseeris Venemaa võimetust Tšetšeeniat jalule aidata ja süüdistas Vene vägesid Tšetšeenia tsiviilisikute metsikus kohtlemises.

Kadõrov tegi ammu vahet "sõdurite" ja "kurjategijate" vahel Tšetšeenia vastupanuliikumises. Esimeste sekka arvas ta näiteks Ruslan Gelajevi viimaste hulka eriti Šamil Bassajevi ning ka Mashadovi. Ta andis selgelt mõista, et on valmis esimestega läbi rääkima, Mashadoviga saavat ta aga rääkida üksnes tema lahkumise üle Tšetšeeniast.

Surm

Kadõrov hukkus 9. mail 2004 kell 11.35 kohaliku aja järgi Groznõis Dünamo staadionil võidupüha tähistamiseks korraldatud kontserdil kohaliku populaarse laulja esinemise ajal toimunud atentaadi (plahvatuse) tagajärjel. Kadõrov istus VIP-loožis. Pärast plahvatust nähti teda verise peaga teadvusel olekus. Ta sai peast, õlgadest ja jalgadest vigastada. Julgeolekuautod viisid ta haiglasse, kus ta umbes pool tundi pärast plahvatust suri.

Plahvatuses hukkus kokku vähemalt 40 inimest (teiste seas Tšetšeeni Vabariigi Riiginõukogu esimees Hussein Issajev, rahandusminister Eli Issajev ja Reutersi fotograaf Adlan Hassanov). Vähemalt 56 sai viga, teiste seas Venemaa väegrupeeringu juht Tšetšeenias kindralpolkovnik Valeri Baranov, kelle jalad amputeeriti, Groznõi komandant Grigori Fomenko, siseminister Allu Alhanov, majandusminister, presidendi pressisekretär ning laval olnud laulja. Peale valitsustegelaste ja sõjaväejuhtide said kannatada sõjaveteranid, esinejad ja mõned kooliõpilased.

Plahvatuse põhjustas nähtavasti aukülaliste tribüüni alla peidetud maamiin. Pomm oli tehtud 152-millimeetrisest suurtükimürsust. See oli paigutatud betoonpõranda alla betooni sisse ning detoneeriti tõenäoliselt juhtme abil. Pärast staadioni evakueerimist leiti veel kaks lõhkekeha. Ühel neist oli taimer, mis oli sätitud 12.03-ks. Tribüün oli enne üritust kaks korda läbi otsitud. Nähtavasti monteeriti pomm tribüüni sisse kolm kuud enne plahvatust toimunud tribüünide ümberehituse käigus. Mai algul oli Kadõrov andnud intervjuu ITAR-TASSile, milles ta väitis, et Bassajev ja Mashadov valmistavad tema vastu ette atentaati.

Plahvatuse korraldamises kahtlustati Tšetšeenia separatiste. Oletati, et kaasosaliste seas võis olla julgeolekujõudude töötajaid. Plahvatusega seotuses kahtlustatuna peeti samal päeval kinni viis inimest, kes on 1974–1979 sündinud Tšetšeenia elanikud.

17. mail võttis vastutuse Kadõrovi ja Hussein Issajevi tapmise eest välikomandör Šamil Bassajev. Tšetšeeni iseseisvuslaste veebilehel tehtud avalduses ütles ta: "Meie modžaheedid viisid operatsiooni "Kättemaks" raames läbi erioperatsiooni ning täitsid reeturite Kadõrovi ja Issajevi suhtes šariaadikohtu otsuse."

Hiljem on Ahmat Kadõrovi poeg Ramzan esinenud kahtlustusega, et tema isa tapmise korraldas hoopis Sulim Jamadajev.

Venemaa president Vladimir Putin ütles pärast Kadõrovi hukkumist: "Kadõrov lahkus meie rahvuspühal ja ta lahkus võitmatuna. Ta oli tõeliselt kangelaslik inimene. Oma tegudega näitas ta veenvalt, et bandiite ja rahvast ei saa ühe pulga peale seada."

Kadõrov maeti 10. mail kodukohta Tsentoroisse.

Gudermessi keskväljakule, mis Nõukogude ajal kandis Lenini nime ning vahepeal oli ilma nimeta, pandi Ahmat Kadõrovi nimi.

Isiklikku

Seisuga 14. september 2001 oli ta abielus, tal oli 4 last ja 13 lapselast.

Tema vanem poeg Zelimhan sai 2003. aastal autoõnnetuses kannatada. 31. mail 2004 leiti ta 29-aastaselt Tsentoroi külas oma kodu magamistoast surnuna. Vägivalla tunnuseid ei olnud.

Kadõrov armastas kanda traditsioonilist lambanahast peakatet.

Tavalised tšetšeenid Kadõrovit eriti ei armastanud või pidasid teda koguni üheks vihatumaks meheks.

Teda peeti Vladimir Putini heaks sõbraks.

Välislingid

Jaanus Piirsalu. Kadõrovid – tšetšeeni Konstantin Pätsid? EPL.ee, 1. juuni 2009