Alfred Wilhelm Volkmann

Alfred Wilhelm Volkmann

Alfred Wilhelm Volkmann (1. juuli 1801 Zschortau – 21. aprill 1877 Halle) oli arstiteadlane ja Tartu Ülikooli rektor (30.12.1841–21.11.1842).

Perekond

Volkmann pärines Hamburgi jõukast patriootlikust perekonnast. Tema isa oli Leipzigi senaator Johann Wilhelm Volkmann (1771–1856) ja ema oli Friederike Tugendreich Volkmann. Kirjanik Johann Jacob Volkmann oli tema vanaisa.

Volkmann abiellus 20. septembril 1828 raamatu- ja muusikapoe Breitkopf & Härtel omaniku tütre Adelheid Härteliga. Abielust sündis 12 last, nende hulgas kirurg-professor ja kirjanik Richard von Volkmann ning raamatu- ja muusikapoe omanik Wilhelm Volkmann (kunstiajaloolase Ludwig Volkmanni isa).^[5] Gustav Theodor Fechner oli abielus Volkmanni õega.

Tema lähedasemate sõprade hulka kuulusid kunstnikud Wilhelm von Kügelgen, Friedrich Preller, Ludwig Richter ja muusikud Robert Franz, Clara ja Robert Schumann.

Haridus ja elukutse

1821. aastal alustas Volkmann meditsiiniõpinguid Leipzigi Ülikoolis Ernst Heinrich Weberi käe all. 1826. aastal kaitses ta doktoritöö "Observatio biologica de magnetismo animali". Järeldoktorantuur viis ta Londonisse ja Pariisi, sest seal oli rohkem meditsiinilist praktikat.^[5] Volkmanni tuntusele panid aluse kaks tema biokeemia valdkonnas kirjutatud artiklit ("New contributions to the physiology of vision", 1836. "The doctrine of the bodily life of man", 1837). Volkmann töötas Leipzigi Ülikoolis eradotsendina aastatel 1828–1834. 1828. aastal pidas ta ka oma esimese loengu. 1834. aastal sai temast ka loomaanatoomia (zootoomia) professor ja töötas edasi Leipzigis professorina kuni aastani 1837.

1837. aastal oli Volkmann Dorpati (Tartu) Ülikoolis füsioloogia, patoloogia ja semiootika professor. Tartus keskendus ta närvisüsteemi ja vereringe uurimisele. 1841–1842 oli Volkmann Tartu Ülikooli rektor. 1843. aastal siirdus Volkmann Tartust Halle Ülikooli, kus ta sai 1844. aastal patoloogia ja füsioloogia professoriks. 1854. aastast õpetas ta seal ka anatoomiat. Teadustöö tõttu sattus ta veel Prantsusmaale ja Itaaliasse. Aastatel 1847, 1850 ja 1862 valiti Volkmann Halle ülikooli rektoriks. 1874. aastal sai temast Saksa Teaduste Akadeemia Leopoldina liige. 1876. aastal lõpetas ta oma karjääri.

Teadustöö

Volkmann tegeles nägemisfüsioloogia uuringutega. Wagneri toimetatud "Handwörterbuch der Physiologie" (1846) raamatusse kirjutas Volkmann nägemist puudutava peatüki, milles kirjeldab, miks ei ole nägemise seisukohalt oluline, et võrkkesta kujutis on ümberpööratud. Sellega andis Volkmann suure panuse eksperimentaalpsühholoogia arengusse. 1836. aastal avaldas ta raamatu "Neue Beiträge zur Physiologie des Gesichtssinnes", kus väidab, et püstise (õigetpidise) nägemise kõige loomulikum seletus seisneb selles, et see ei vaja mingit seletust.

Volkmann jagas koos Parroti, Fechneri, Helmholtzi ja Wundtiga veendumust, et vaimuelu nähtusi on võimalik uurida samal viisil, nagu füüsilise maailma nähtusi, kas siis mehaaniliste või matemaatiliste seaduste terminites.

1837. aastal Tartusse saabudes oli Volkmannil kaasa võetud oma isiklik mikroskoop. Tartus tegi ta oma kõige olulisema teadusliku avastuse. Nimelt leidis ta, et uitnärvi ärritamine aeglustab südame tööd. Selle refleksi avastamine ei olnud mitte üksnes oluline vereringe regulatsiooni mõistmisel, vaid eelkõige sellepärast, et Volkmann avastas sellega uue närvisüsteemi tööpõhimõtte, mida sel ajal ei teatud. Volkmanni katsest selgub, et närviteed ei kanna edasi mitte üksnes erutust, vaid võivad ka pidurdada füsioloogilisi protsesse. Seega on Volkmann närvisüsteemi pidurduse avastaja, kuigi on teisi, kes sellele avastusele väidetavalt pretendeerivad.

Kardiovaskulaar-uuringutes oli Volkmann tugevalt mõjutatud juhendaja Ernst Heinrich Weberist. Tema lähenemine füsioloogiale oli füüsilisest vaatenurgast. Volkmanni abistas ka Carl Ludwig, kes 1846. aastal leiutas kümograafia. See oli esimene monintooringu ja füsioloogiliste protsesside dokumenteerimise vahend. Koos tegid nad eksperimente, millest osad avalikustasid ka 1850. aastal raamatus "Die Hämodynamik nach Versuchen". Suur osa raamatust on pühendatud vererõhu ja vere liikumiskiirusele. Volkmann leiutas aparaadi – haemadromometer'i – , millega oli võimalik mõõta vere liikumist veresoontes. Selle aparaadiga arvutas Volkmann välja vere liikumiskiirust veresoontes, rabanduse tugevust ja südametöö tegevust. Haemadromomeeter oli ka prototüübiks Carl Ludwigi tulevasele aparaadile "Stromuhrile".

Volkmann aitas Fechneril teha ka katseid, mis olid aluseks Fechneri teose "Elemente der Psychophysik" (1860) kirjutamisele (paljud loevad seda teadusliku psühholoogia sünni ajaks). Fechner kasutas oma raamatu kirjutamisel ka mõningaid Volkmanni töö tulemusi.

Volkmann näitas, et Weberi seadus kehtib lisaks puudutusele ka nägemises (lõigu pikkuste eristamises). Osa Ernst Heinrich Weberi seadust (ärrituse vaevumärgatav juurdekasv on proportsionaalne ärrituse tugevusega) puudutavaid uurimusi avaldas Volkmann (1864) ka iseseisvalt.

Volkmanni võib pidada üheks Saksamaa füsioloogia pioneeriks. Lisaks temale, kuuluvad Saksa füsioloogiapioneeride hulka Johannes Müller (1800–1858), Ernst Heinrich Weber (1795–1887), Carl Ludwig (1815–1895), Emil du Bois-Reymond (1819–1896), Ernst Brücke (1819–1892) ja Hermann von Helmholtz (1821–1894).

Olulisemad teadussaavutused

• Nägemise seisukohalt pole oluline, et võrkkesta kujutis on ümberpööratud – nägemine ei vaja mingit seletust.
• Uitnärvi ärritamine aeglustab südame tööd – avastas uue närvisüsteemi tööpõhimõtte.
• Närvisüsteemi pidurduse avastaja.
• Weberi seadus kehtib lisaks puudutusele ka nägemises.
• Konstrueeris esimese vere liikumiskiirust mõõtva aparaadi.
• Saksamaa füsioloogia arengu üks pioneeridest.

Allikad

• Zimmer, H.- G. (2005). Profiles in Cardiology. Clinical Cardiology, Vol 28 (11), 546–547.
• Alfred Wilhelm Volkmann, Wikipedia (saksa keeles)

Välislingid

• Halle Ülikooli koduleht (saksa keeles)

Eelnev Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor Karl Christian Ulmann (1839–1841)

Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor Alfred Wilhelm Volkmann 1842 (1841 prorektorina)

Järgnev Kaiserliche Universität zu Dorpati rektor Christian Friedrich Neue (1843–1851)