Allveelaevastiku Sihtkapital
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Juuni 2023) |
Allveelaevastiku Sihtkapital oli aastail 1933–1940 Eestis tegutsenud organisatsioon, mille eesmärgiks oli koguda annetusi Eestile allveelaeva ehitamiseks.
Koosseis
[muuda | muuda lähteteksti]Sihtkapitali juhtisid komitee, juhatus ja revisjonikomisjon.
Sihtkapitali juhatuse esimees oli Johan Pitka, abiesimees Eduard Avik, laekahoidja Paul Öpik, abilaekahoidja Tõnis Kind.
Komitee esimees oli Anton Uesson, sinna kuulusid kaitseminister, kaitseministri abi, Kaitsevägede Staabi ülem, Merejõudude juhataja, Veeteede Valitsuse direktor, Linnade Liidu esimees, Maaomavalitsuste Liidu esimees, Kaitseliidu vanematekogu presiidiumi esindaja, Kaitseliidu ülem, allveelaeva ehitamise küsimuse algataja ja kõik endised Merejõudude juhatajad ning Vabadusristi Vendade Ühenduse keskjuhatuse, Ohvitseride Keskkogu, Ajakirjanikkude Liidu, Naiskodukaitse, Põllutöökoja, Kaubandus-Tööstuskoja, Kaupmeeste Keskliidu, Vabrikantide Ühisuse, pankade nõukogu, Eesti Ühistegelise Liidu, Majaomanikkude Keskliidu, Välis-Eesti Ühingu, naisorganisatsioonide liidu, laevajuhatajate seltsi, kaubalaeva mehaanikute ühingu, laevaomanike ühingu, Eesti meremeeste ühingu, assistentide ühingu, riigi- ja omavalitsusasutiste teenijate liidu, põllumajanduslikkude ühingute revisjoni liidu, või väljaveo keskbüroo, kanamunade väljaveo keskbüroo, Eesti peekoni eksport ühisuse, kartuli ühingute liidu, Eesti ühistegelise kindlustuse keskseltsi ja kindlustusseltside ühingu esindajad.
Asutamine ja tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Sihtkapitali asutamise algatas 13. mail 1933 Robert Friedeman[1] (eestistatud nimega Enn Veskaru), kes kogus eraviisiliselt 120 krooni ja andis need 16. mail 1933 üle riigivanem Konstantin Pätsile.
Sihtkapitali põhikiri kinnitati 13. juunil 1933.
Vanaraua kogumist alustati 27. oktoobril 1937. Peale sularaha ja vanametalli (raud, punane ja valge pronks, alumiinium, tina, tsink, babiit, kuld, hõbe) annetati maal kanamune, lõnga, kartuleid, jahu, liha, üks elus kana.
23. novembril 1937 korraldas sihtkapitali kohalik komitee koos tuletõrjega Kriuša külas Kose vallas Aleksander Nevski nimepäeva puhul peo, kuhu pääsemiseks tuli kaasa tuua vähemalt 2 kg vanametalli. Kokku toodi vanametalli 500 kg[2].
Vanarauda koguti 4 631 266 kg. Müüdud oli sellest 4 494 552 kg ning laos järel 136 714 kg. Müüdud vanarauast läks kodumaale 688 tonni, muu osa veeti laevadega välismaale.
Hiljem korjanduse eesmärki muudeti: ehitada allveelaevade hävitaja. Eesti allveelaevad Lembit ja Kalev ehitati riigi kulul.
Pärast lepingu sõlmimist kahe valvelaeva ehitamiseks otsustas sihtkapitali komitee 5. märtsil 1940 sihtkapitali tegevuse lõpetada ja asutada selle asemele tankitõrjerelvastuse soetamiseks Omakaitse Sihtkapitali.
Likvideerimise ajaks oli sihtkapitalil 30 toimkonda, 464 abitoimkonda ja 252 kogumispunkti kokku 3432 tegelasega. Nende kaasabil oli kogutud raha 346 957 krooni, vanarauda 232 278 krooni eest ja saadud kapitalidelt protsente 43 500 krooni – kokku 622 736 krooni. Kulusid (vanaraua vedu, ümbertöötamine jne) oli 94 728 krooni. Seega saavutas sihtkapital puhta ülejäägina annud 528.008 krooni. Sellest oli Vabariigi Presidendile üle antud 512 364 krooni, kuna sihtkapitali juhatuse arvel oli veel 15 643 krooni. See on suurim annetus, mis eesti rahvas korjandusel on teinud.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Allveelaevastiku sihtkapitali põhikiri. RTL 1936, 3
- Rahvas ehitab allveelaeva. Rahvaleht, 20. mai 1933, nr 59, lk 4
- Allveelaeva ootel. Esmaspäev, 24. juuni 1934, nr 26, lk 5
- Allveelaevade hävitaja ehitatakse kodumaal. Uus Eesti, 7. november 1936, nr 302, lk 2
- Allveelaevade hävitaja telliti ära. Rahvaleht, 25. jaanuar 1939, nr 21, lk 1