Mine sisu juurde

Andrejs Upīts

Allikas: Vikipeedia
Andrejs Upīts
Sünniaeg 4. detsember 1877
Surmaaeg 17. november 1970 (92-aastaselt)
Autogramm

Andrejs Upīts (4. detsember 187717. november 1970) oli läti kirjanik, kriitik ja kirjandusajaloolane.

Upīts sündis Vidzeme regioonis.

Kirjaniku loominguline tegevus sai alguse 1899. aastal. Upits oli omaaegses läti kirjanduses üks suuremaid realistliku liikumise esindajaid. Suure ühiskondliku tähenduse ja sotsiaalse intensiivsusega kirjanikuna paljastas ta oma romaanides, novellides ja näidendites halastamatult kodanluse ekspluateerivat olemust, aga ka kitsarinnalisust ja vulgaarsust. Kogu oma kirjandusliku ja ühiskondliku tegevuse vältel oli Upits alati tihedalt seotud läti rahva revolutsioonilise demokraatiaga; tema kaastunne on alati rõhutud tööliste ja vallatute poolel.

1905. aasta revolutsiooni mõjul hakkasid Upītsile sümpatiseerima marksistlikud ideed. 1920. aastal arreteeriti ta oma riigivastase tegevuse pärast Venemaalt salaja Lätti naasmise järel kahel korral ja mõisteti surma. Tema elu päästis see, et kolleegid kultuuriringkondadest selle otsuse vastu protestisid.

1940. aastal toetas Upīts Nõukogude okupatsiooni Lätis ja sai rahvaseimi liikmeks. Teise maailmasõja lõpus sai temast Läti Riikliku Ülikooli läti kirjanduse osakonna juhataja ning Läti NSV Teaduste Akadeemia keele ja kirjanduse instituudi asutaja ning esimene direktor aastatel 1946–1952.

Upīts oli aastatel 1944–1954 Läti NSV Kirjanike Liidu esimees. Poliitikuna oli ta aastatel 1941–1952 Läti NSV Ülemnõukogu esimehe asetäitja.

Eesti keelde on mh tõlgitud (tõlkija: Karl Aben) tema "Haljendav maa" (originaal: "Zaļā zeme", 1945, sai Stalini preemia). Teost on võrreldud Tammsaare pentaloogiaga "Tõde ja õigus".

Riia kesklinnas Kronvaldsi pargis asub Andrejs Upītsi monument.