Austria keisririik
See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2011) |
Austria keisririik Kaiserthum Österreich 1804–1867 | |||||||||||||
Austria keisririik aastal 1859 | |||||||||||||
Valitsusvorm | absoluutne monarhia | ||||||||||||
---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
Osa | Saksa-Rooma riigi osa kuni selle lõpetamiseni aastal 1806 | ||||||||||||
Austria keiser |
Franz I (1804–1835) Ferdinand I (1835–1848) Franz Joseph I (1848–1867) | ||||||||||||
Peaminister |
Klemens Wenzel Lothar von Metternich (esimene) (1821–1848) Richard Belcredi (viimane) (1865–1867) | ||||||||||||
Pealinn | Viin | ||||||||||||
Religioon | Rooma katoliiklus | ||||||||||||
| |||||||||||||
Riigikeeled | saksa, ungari, rumeenia, tšehhi, slovaki, sloveeni, horvaadi, serbia, itaalia, poola, russiini | ||||||||||||
Rahaühik | Austria-Ungari gulden/Austria-Ungari kroon | ||||||||||||
Hümn |
"Gott erhalte Franz den Kaiser" "Jumal kaitsku keiser Franzi" | ||||||||||||
|
Austria keisririik (saksa keeles Kaiserthum Österreich) oli riik, mille tuumik oli tänapäeva Austria ja mis ametlikult kestis 1804–1867. Selle järglaseks sai Austria-Ungari keisririik, mis kuulutati välja 1867. aastal. See oli diplomaatiline käik, mis kergitas Ungari seisundit Austria keisririigis Austria-Ungari kompromissi tulemusena.
Austria-Ungari keisririik (1867–1918) ise saadeti võitjate poolt pärast esimese maailmasõja lõppu laiali ning tükeldati eraldi uuteks riikideks.
Nime "Austria keisririik" kasutati Habsburgide valduste kohta ka enne aastat 1804, see polnud aga ametlik ühisnimi. "Austria" on siiski sagedasem; nime "Austria-Ungari" kasutati samuti.
Loomine
[muuda | muuda lähteteksti]Austria keisririigi olemuse kujundamine toimus konverentsidel Rastattis (1797–1799) ja Regensburgis (1801–1803).
24. märtsil 1803 kuulutati välja Saksamaa meditasioon (saksa keeles Reichsdeputationshauptschluss), mis vähendas vaimulike territooriumide arvu 81-lt 3-ni ning riigilinnade arvu 51-lt 6-ni. See meede oli suunatud Saksa-Rooma riigi vana põhiseaduse asendamisele, kuid keiserliku taandumise tegelik tagajärg oli Saksa-Rooma riigi lõpp. Seda olulist muutust arvesse võttes asutas Saksa keiser Franz II endale ja oma järeltulijatele Austria keisri tiitli, loobudes hiljem, aastal 1806, Saksa-Rooma keisri tiitlist.
Austria keisririigi kehtestas Habsburgi monarh Saksa-Rooma keiser Franz II (kellest sai Austria keiser Franz I). See koosnes tema isiklikest valdustest nii Saksa-Rooma riigi sees kui ka sellest väljaspool. See oli vastus Prantsuse esimese keisririigi väljakuulutamisele Napoleon Bonaparte'i poolt aastal 1804.
Austria ja mõned Püha Rooma riigi osad võitlesid Prantsusmaa ja selle Saksa liitlaste vastu kolmanda koalitsiooni sõjas, mis viis purustava kaotuseni Austerlitzi lahingus detsembris 1805. Sama kuu neljandal päeval kehtestati relvarahu ja peagi algasid rahukõnelused.
Hiljem nõustus Franz II alandava Pressburgi rahuga (detsembris 1805). See tähendas praktiliselt kauaaegse Saksa-Rooma riigi laialisaatmist koos kaotatud Saksa territooriumide reorganiseerimisega Napoleoni näpunäidete järgi tänapäevase Saksamaa eellasriikideks, mille valdused olid algselt Saksa-Rooma riigi osa Saksamaa tänapäevastes piirides. Samuti sisaldas rahuleping teisi meetmeid, mis nõrgestasid Austriat ja Habsburge muul viisil. Mõned Austria valdused Saksamaal anti Prantsusmaa liitlastele – Baieri kuningale, Württembergi kuningale ja Badeni kuurvürstile. Austria nõuetest nendele Saksa riikidele loobuti eranditult.
Selle üks tagajärgi oli, et 6. augustil 1806 saatis Franz II Saksa-Rooma riigi ametlikult laiali, kuna Prantsusmaa moodustas Reini Liidu. Seda toimingut ei tunnustanud George III, kes oli ka Hannoveri kuurvürst ja oma Saksa territooriumid Hannoveri ümbruses Napoleonile kaotanud. Suurbritannia nõuded täideti Hannoveri kuningriigi loomisega, mis jäid George'i Briti pärijatele kuni kuninganna Victoria troonileasumiseni. Seejärel Briti ja Hannoveri kuninglikud perekonnad hargnesid.
Kuigi Saksa-Rooma keisri ametikoht oli valitav, hoidsid Habsburgid seda tiitlit alates aastast 1440 (ühe lühikese katkestusega) ja Austria oli nende territooriumide tuum.
Keisririigi langust ja lõppu kiirendas prantslaste sissetung septembris 1805. 20. oktoobril 1805 sai kindral Karl Mack von Leiberichi juhitud Austria armee Ulmi linna lähedal Prantsuse vägedelt lüüa. Prantslaste võidu tulemusena langes vangi 20 000 Austria sõdurit ning prantslased said sõjasaagiks hulga kahureid. Napoleoni armee võttis veel ühe võidu Austerlitzi lahingus 2. detsembril 1805. Nende sündmuste valguses asus Franz Prantsusmaaga läbirääkimistesse (4.–6. detsember 1805), mis lõppesid 6. detsembril 1805 vaherahuga.
Prantslaste võidud julgustasid mitme keiserliku territooriumi valitsejaid kaitsma oma reaalset sõltumatust keisririigist. 10. detsembril 1805 kuulutas Baieri hertsog kuurvürst Maximilian IV Joseph end kuningaks, talle järgnes 11. detsembril Württembergi hertsogist kuurvürst. 12. detsembril sai Badeni markkrahv suurhertsogi tiitli. Lisaks sõlmisid kõik uued riigid lepingu Prantsusmaaga ja said selle liitlaseks. Pressburgi rahu, mis sõlmiti Pressburgis (tänapäeva Bratislava Slovakkias) 26. detsembril Prantsusmaa ja Austria vahel, suurendas Napoleoni Saksa liitlaste territooriumi võidetud Austria arvel.
12. juulil 1806 loodi Reini Liit, mis koosnes 16 riigist. See Prantsusmaa mõjualune liit tegi lõpu Saksa-Rooma riigile. 6. augustil 1806 tunnustas isegi Franz uusi riike ja kuulutas Saksa-Rooma riigi lõppenuks.
Kui 11. augustil 1804 võttis Franz II endale esimese Austria keisri tiitli, ulatus keisririik tänapäeva Itaaliast tänapäeva Poolani ja Balkanile. Keisririigi rahvastiku koosseisu kuulusid sakslased, tšehhid, poolakad, rumeenlased, ungarlased, itaallased, ukrainlased, horvaadid, slovakid, serblased, sloveenid ja arvukalt väiksemaid rahvaid. Keiser valitses Austria keisrina, kuid kasutas ka tiitleid Ungari kuningas, Tšehhia kuningas, Horvaatia kuningas, Slavoonia kuningas ja Dalmaatsia kuningas. Ta juhatas keisririigi paljurahvuselist armeed, mida kutsuti Kaiserlich-königliche Armee ('keiserlik-kuninglik armee').
Keisririigil oli tsentraliseeritud struktuur, kuigi mõningal määral autonoomiat oli jäetud Ungari kuningriigile, mida juhtis riigi oma parlament, ja Tiroolile.
Riigivalitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Austria keisririigi valitseja oli Austria keiser:
- 1804–1835 Franz I (1768–1835), Habsburgide-Lotringite dünastiast, viimane Saksa-Rooma keiser 1792–1806,
- 1835–1848 Ferdinand I (1793–1875),
- 1848–1867 (1916) Franz Joseph I (1830–1916), Austria (ja hilisema Austria-Ungari) riigi valitseja.
Riigikantsler Metternich
[muuda | muuda lähteteksti]Austria poliitika peamiseks suunajaks sai 1809. aastal Austria välisminister Klemens Wenzel Lothar von Metternich. Ta sai tuntuks oma ettevaatliku poliitikaga, mis tagas Austriale suhtelise rahu ja stabiilsuse. 1815. aastal saavutas Metternich Viini kongressi kokkukutsumise, misjärel Austriast sai mõneks ajaks Euroopa diplomaatiliselt mõjukaim riik. Ka Euroopa kongressi järgset ülesehitust ning riikidevahelisi liitude süsteeme peeti väga suures osas just Metternichi teeneks, mistõttu on Euroopat aastatel 1815–1848 nimetatud ka Metternichi süsteemi Euroopaks. 1821 sai Metternich Austria riigikantsleriks. Keiser Franzi surma järel Austria keisriks saanud Ferdinand I valitsemisajal tõusis Metternichi tähtsus veelgi. Alles 1848. aasta märtsirevolutsiooni ajal pidi ta riigikantsleri kohast loobuma ning Inglismaale põgenema. 1851. aastal tuli ta Viini tagasi ning oli keiser Franz Josephi mõjukas nõuandja kuni oma surmani 1859. aastal.
Austria keisririigi valitsusjuhid
[muuda | muuda lähteteksti]- 1804–1805, krahv Joseph Karl Dietrichstein (1763–1825), riigihoidja;
- 1805, Austri pealinn Viin oli vallutatud Prantsusmaa vägede poolt;
- 25. detsember 1805 – 4. oktoober 1809, krahv Johann Philipp von Stadion-Warthausen (1763–1824), riigikantsler;
- 1805–1807, krahv Ignaz Karl Chorinsky vabahärra von Ledske (1770–1823), riigihoidja;
- 13. mai 1809 – 20. november 1809 oli Viin Prantsusmaa vägede käes;
- 8. november 1809 – 13. märts 1848, Klemens Wenzel Lothar von Metternich, riigikantsler;
- 1809–1814, krahv Franz Joseph Saurau (1760–1832), riigihoidja;
- 1815–1816, krahv Ignaz Karl Chorinsky vabahärra von Ledske (1770–1823), riigihoidja;
- 1817–1828, vabahärra Augustin Reichmann von Hochkirchen ( –1828), riigihoidja;
- 1828–1829, krahv Alois von und zu Ugarte ( –1845), riigihoidja;
- 1829–1830, krahv Franz von Klebelsberg vabahärra zu Thumburg (1774–1857), riigihoidja;
- 1830–1848, vabahärra Johann Adam Talatzko von Gestieticz (1778–1858), riigihoidja;
- 1848–1848, krahv Anton Raimund von Lamberg (1795–1869), riigihoidja;
- 13. märts 1848 – 20. märts 1848, krahv Karl Ludwig von Ficquelmont (1777–1857), kantsler;
- 20. märts 1848 – 19. aprill 1848, krahv Anton von Kolowrat (1778–1861), kantsler;
- 19. aprill 1848 – 19. mai 1848, vürst Karl Ludwig von Ficquelmont (1777–1857), kantsler;
15. mai 1848 – 17. mai 1848 toimus Viinis 1848. aasta revolutsioon ning keiser ja valitsus põgenesid Innsbrucki;
- 19. mai 1848 – 8. juuli 1848, Franz vabahärra von Pillersdorf (1786–1862), kantsleri kohusetäitja;
- 8. juuli 1848 – 18. juuli 1848, Anton vabahärra von Doblhoff-Dier (1800–1872), kantsleri kohusetäitja;
- 18. juuli 1848 – 21. november 1848, Johann vabahärra von Wessenberg-Ampringen (1773–1858), kantsler;
6. oktoober 1848 – 31. oktoober 1848 toimus Viinis 1848. aasta revolutsioon ning keiser ning valitsus põgenesid Olmützi;
- 21. november 1848 – 5. aprill 1852, vürst Felix zu Schwarzenberg (1800–1852), kantsler;
2. detsember 1848, keiser Ferdinand I troonist loobumine;
- 11. aprill 1852 – 21. august 1859, krahv Karl Ferdinand von Buol-Schauenstein (1797–1865), kantsler;
- 21. august 1859– 4. veebruar 1861, krahv Johann Bernhard von Rechberg und Rothenlöwen, kantsler;
- 4. veebruar 1861 – 26. juuni 1865, Rainer von Österreich (1827–1913), kantsler;
- 26. juuni 1865 – 27. juuli 1865, krahv Alexander von Mensdorff-Pouilly (1813–1871), kantsler;
- 27. juuli 1865 – 7. veebruar 1867, krahv Richard von Belcredi (1823–1902), kantsler;
- 7. veebruar 1867 – 24. detsember 1867, krahv Friedrich Ferdinand von Beust (1809–1886), kantsler.
Keisririigi koosseis aastal 1804
[muuda | muuda lähteteksti]
|
Välispoliitika
[muuda | muuda lähteteksti]Napoleoni sõjad
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Napoleoni sõjad
Aastatel 1804–1815 mõjutasid Austria välispoliitikat märkimisväärselt Napoleoni sõjad. Pärast seda, kui Preisimaa kuningriik sõlmis Prantsusmaaga 5. aprillil 1795 rahulepingu, oli Austria sunnitud peaaegu kümme aastat Prantsuse vabariigi/keisririigiga sõjajalal olema. Selline olukord tõi kaasa probleeme Austria majanduses, mis muutis sõja austerlaste seas väga ebapopulaarseks.[viide?] Mis puudutab mainitud meeleolu, siis keiser Franz I keeldus pikka aega ühinemast järgmise sõjaga Napoleon I Prantsusmaa vastu. Teisest küljest ei loobunud Franz I võimalusest Prantsusmaale kätte maksta ja seetõttu sõlmis ta novembris 1804 salajase sõjalise kokkuleppe Venemaa keisririigiga. Selle mõte oli tagada vastastikune koostöö Austria ja Venemaa vahel uue sõja korral Prantsusmaaga.[1]
Austria ilmne soovimatus ühineda kolmanda koalitsiooniga nullis Briti abipakkumised.[viide?] Otsustav lüüasaamine Austerlitzi lahingus tegi lõpu Austria liikmelisusele kolmandas koalitsioonis. Kuigi Austria eelarve kannatas sõjaaegsete kulutuste tõttu ja tema rahvusvaheline positsioon oli märgatavalt halvenenud, andis alandav Pressburgi rahu piisavalt aega armees ja majanduses läbi viia reforme, mida korraldas ertshertsog Karl. Veelgi enam taotles välisminister Johann Philipp von Stadion uut sõda Prantsusmaaga.[2]
Ertshertsog Karl oli sõjanõukogu juht ja Austria armee ülemjuhataja. Laiendatud volituste abil reformis ta Austria armee valmisolekut järgmiseks sõjaks. Von Stadion vihkas oma varade konfiskeerimise tõttu Prantsusmaal Napoleoni isiklikult.[viide?] Lisaks nõustus Franz I kolmas naine Maria Ludovika Beatrix von Österreich-Este Stadioni jõupingutustega alustada uut sõda. Pariisis asuv Metternich nõudis Prantsusmaa-vastase sõja hoolikat ettevalmistust. Prantsuse armee kaotus Hispaanias Bailéni lahingus 27. juulil 1808 vallandaski sõja.[3] 9. aprillil 1809 ründas Austria 170 000-meheline armee Baieri kuningriiki.[4]
Vaatamata sõjalistele kaotustele – eriti suurtele kaotustele nagu Marengo, Ulmi, Austerlitzi ja Wagrami lahingus – ja seega ka territooriumi kaotusele revolutsiooni ja Napoleoni sõdade ajal (Campoformio rahu aastal 1797, Pressburgi rahu aastal 1806 ja Schönbrunni rahu aastal 1809), liitus Austria kuuenda koalitsiooni sõjaga, kus moodustas liitlasvägedes suurima väekoondise. Sõda lõppes 1814. aastal Napoleoni troonilt tagasi astumisega.[5] 1815. aastal taas alanud sõjas Prantsusmaa vastu osales Austria vaid vähesel määral, võideldes Napoleoni liitlase, Napoli kuningriigiga.[6]
Napoleoni sõdade viimasel perioodil avaldas Metternich suurt mõju Austria keisririigi välispoliitikale, mis varem oli keisri otsustada. Metternich toetas alguses liitu Prantsusmaaga, korraldades abielu Napoleoni ja Franz I tütre Marie-Louise vahel; siiski, alates 1812. aastast, kui sai selgeks Napoleoni langus, viis ta Austria sõtta Prantsusmaa vastu. Metternichi mõju Viini kongressile oli märkimisväärne ja temast sai mitte ainult esimene riigimees Euroopas, vaid ka keisririigi tegelik valitseja kuni aastani 1848 – revolutsioonide aastani – ja alles liberalismi tõus tähistas tema poliitilist langust.[5]
Viini kongress
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Viini kongress
Napoleoni üle võidu saavutanud riikide valitsejate 1815. aastal tehtud territoriaalse ümberjaotuse tulemusel saavutas Austria selle, et
- varasemast 360 Saksa-Rooma riigi osastisriigist moodustati 38 riigiga Saksa Liit, mida juhtis Austria keiser. Liitu arvati ainult osa Austria ja Preisimaa territooriumidest;
- ta taastas kontrolli Tirooli ja Salzburgi üle; endiste Illüüria provintside üle;
- endine Austria territoorium Edela-Saksamaal jäi Württembergi ja Badeni kontrolli alla ja Austria Madalmaad jäid Austrial samuti tagasi saamata;
- Austria valitsejadünastia Habsburgide vürstid taastasid kontrolli Toscana ja Modena üle.
Itaalia iseseisvussõjad
[muuda | muuda lähteteksti]19. sajandi teisel poolel alanud Itaalia ühinemisliikumine viis Napoli sõjani Austriaga, Itaalia esimese, teise ja kolmanda iseseisvussõjani ning iseseisva Itaalia kuningriigi moodustamiseni.
Austria-Preisi sõda
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Austria-Preisi sõda
1866. aastal kaotas Austria Austria-Preisi sõja Preisimaale, kui püüdis ühendada saksakeelseid riike enese võimu alla. Pärast Austria kaotust Austria-Preisi sõjas ja Saksa Liidu laialisaatmist muudeti Austria keisririik Austria-Ungari keisririigiks. See sündis Austria-Ungari kompromissiga, mis garanteeris Ungari kuningriigi ja võrdsustas Ungari maad kui terviku ülejäänud Austriaga.
Eelnev Saksa-Rooma riik |
Austria keisririik 1804–1867 |
Järgnev Austria-Ungari keisririik |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Lk 101 (Rothenberg, 2007)
- ↑ Lk 304–306 (Vann, 1974)
- ↑ Lk 617 (Chandler, 1966)
- ↑ "War of the Fifth Coalition". Vaadatud 25.11.2023.
- ↑ 5,0 5,1 "Conflicts with Napoleonic France". Vaadatud 25.11.2023.
- ↑ "CASALANZA, Convenzione di". Vaadatud 25.11.2023.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Chandler, David. The Campaigns of Napoleon. Weidenfeld and Nicolson. 1966.
- Rothenberg, Gunther E. Napoleon's Great Adversary – Archduke Charles and the Austrian Army 1792–1814. Spellmount. 2007.
- Vann, James Allen. Habsburg policy and the Austrian War of 1809. Central European History, kd. 7, nr. 4. Lk 291-310. 1974.