Bill Evans
 | See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2018) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Mai 2018) |
| Bill Evans | |
|---|---|
 Bill Evans (1964) | |
| Sünninimi | William John Evans |
| Sündinud |
16. august 1929 Plainfield, New Jersey, Ameerika Ühendriigid |
| Surnud | 15. september 1980 (51-aastaselt) |
| Stiilid | džäss, modaalne džäss, cool jazz, post-bop |
| Elukutse | muusik, helilooja, arranžeerija |
| Pill | klaver |
| Tegev | 1950–1980 |
| Plaadifirma | Riverside / Verve / Fantasy |
| Seotud esitajad | George Russell, Miles Davis, Cannonball Adderley, Philly Joe Jones, Scott LaFaro, Paul Motian, Eddie Gómez, Marty Morell, Tony Bennett, Jim Hall, Monica Zetterlund, Chet Baker |
William John Evans (16. august 1929 Plainfield, New Jersey – 15. september 1980 New York) oli Ameerika Ühendriikide džässpianist ja helilooja. Teda peetakse üheks kõige mõjukamaks post-bop'i pianistiks ning tema harmooniavalikud, helikeel ja mängulaad on olnud eeskujuks tuhandetele pianistidele. Evansi otsene mõju noorematele muusikutele nagu Herbie Hancock, Keith Jarrett ja Chick Corea on omakorda kandnud Evansi mõjutused edasi kaasaegse džässmuusika igasse aspekti. [1]
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Lapsepõlv
[muuda | muuda lähteteksti]Bill Evans sündis New Jersey osariigis Plainfieldi linnas ning õppis lapsepõlves klaverit, viiulit ja flööti. Ta tundis suurt huvi nii klassikalise kui ka džässmuusika vastu. Tema ema oli vene päritolu ning alkoholiprobleemidega isa pärines Walesist. Evansi vanemate abielu oli isa alkoholi- ja hasartmängusõltuvuse tõttu tormiline, kuid vennaga oli Evansil väga lähedane suhe. [1]
Esimesed muusikateadmised sai Evans ema kiriku kaudu ning on teada, et tema mõlemad vanemad olid musikaalsed.
Klaverimängu hakkas ta õppima kuueaastaselt. Kuna tema vanemad soovisid, et Evans oskaks mängida rohkem kui ühte pilli, siis hakkas ta seitsmeaastaselt õppima viiulit ja 13-aastaselt flööti.
Evansi kaks aastat vanem vend Harry oli talle suureks eeskujuks. Harry oli perekonnas esimene, kes klaveritunde võtma hakkas ning Bill Evans hakkas teda esialgu klaveril imiteerima. Klaveriõpetaja hindaski Evansi venna klaverimänguoskust kõrgemalt, kuid Evans omandas seejuures väga kiiresti noodist lugemise oskuse. Evansi ema oskas ka klaverit mängida ning tal oli kodus rohkesti vanu noote, mida noor Bill läbi töötas. Ta mängis meelsasti 20. sajandi heliloojate Debussy, Stravinski ja teiste teoseid ning Evans pidas seda palju huvitavamaks kui lihtsalt heliredelite ja tehniliste harjutuste mängimist. [2]
Lees (1988) kirjutab:[2]
Evans on öelnud: "Ma olen lihtsalt nii palju klaverit mänginud. Kolm tundi päevas lapsepõlves, kuus tundi päevas ülikoolis ning vähemalt kuus tundi päevas nüüd. Seega sain ma rahulikult areneda."
Ta on ka öelnud, et Bachi mängimine on aidanud tal tooni kontrollida ning aidanud klaveriga füüsilist kontakti parendada.[2]
Muusikaõpingud
[muuda | muuda lähteteksti]1946. aastal astus ta flöödi stipendiumiga Southeastern Louisiana Universitysse ning sai sealt ka laialdasi teadmisi klassikalise klaveri interpretatsiooni kohta. Tema õpetajad on öelnud, et heliredeleid ning tehnilisi harjutusi ta korrektselt ei mänginud, kuid klassikalise muusika teoseid esitas veatult. Ülikoolis olles avastas ta Horace Silveri, Bud Powelli, Nat King Cole’i ja Lennie Tristano teosed ning need artistid on Evansit tublisti mõjutanud.
1950. aastal lõpetas ta ülikooli kiitusega klaveri erialal ja sai bakalaureusekraadi. Samal aastal läks Evans ansambliga Herbie Fields ringreisile, kuid pidi selle peagi katkestama, kuna sai sõjaväekutse. Järgmised kolm aastat (1950–1953) mängis ta sõjaväeansamblis ning sel perioodil komponeeris ta ka oma tuntuima pala "Waltz For Debby".
1954. aastal naasis Bill Evans New Yorki ning alustas Mannes College of Musicus kompositsiooni erialal magistriõpinguid. Koolis sai ta tuttavaks helilooja George Russelliga ning tema modaaldžässi teooriatega. 1956. aastal valmis tema esimene album "New Jazz Conceptions", mida esimesel aastal müüdi vaid 800 eksemplari, kuid album ise sai muusikakriitikute tunnustuse osaliseks. [3]
Koostöö Miles Davisega
[muuda | muuda lähteteksti]1958. aasta kevadel sai Evans kutse ühineda Miles Davise sekstetiga ning ta avaldas Davisele oma klaverimänguga suurt mõju. Sama aasta kevadel otsustas ta pingelise õhustiku tõttu Davise sekstetist lahkuda ja plaanis luua uue ansambli. Sellele vaatamata oli ta järgmisel aastal Miles Davise albumi "Kind Of Blue" (1959) planeerimise ja teostusega väga sügavalt seotud, panustades ideid albumi tujusse, ülesehitusse ja modaalsesse improvisatsiooni. Lisaks tegi ta ka koostööd mitme loo komponeerimisel.
On teada, et Miles Davis andis Evansile paberilehe, millele oli kirjutatud kaks akordi (g-minoorne ja suurendatud A mažoorne) ning trompetist küsis Evansilt, mida tema nende akordidega teeks. Evans veetis järgmise öö kirjutades ja kahest akordist sündis lugu "Blue In Green". Ilmunud albumil oli aga pala autoriks märgitud Miles Davis ning kui Evans Daviselt küsis, kas ka tema võiks osa laulu tulust endale saada, andis Miles Davis talle tšeki 25 dollarile. [4]
Isiklik areng
[muuda | muuda lähteteksti]Evans oli oma muusikast ja muusikalisest arengust väga teadlik ning teda võib pidada üheks kõige silmapaistvamaks džässmuusikuks. Oma karjääri jooksul andis ta arvukalt intervjuusid, mis annavad tema mõttekäikudest aimu.
Ta on öelnud, et talle meeldivad muusikud, kes on arenenud kaua ja jõudsalt, eriti läbi pühendumise. Kui talent lõpuks sellisel juhul valla pääseb on see tavaliselt sügavam ja ilusam kui nendel muusikutel, kellel on see võimekus kohe algul olemas olnud. Ta ütlebki seda seetõttu, et temal endal ei olnud kõike kohe algul olemas ning ta arenes aastatega. [5]
Evansi akordide seisud (voicing’ud)
[muuda | muuda lähteteksti]Evans oli peamine muusik, kes reformis džässklaveril akordide seisu (voicing'uid). Tema ajani kasutati klaveril akordi mängimisel priimi, tertsi, kvinti, septimit, nooni jne. Evans kaotas priimi mängimise peaaegu täielikult ära, et arendada süsteemi, kus akord on justkui värviks ja priimi mängib näiteks bass või vasak käsi mõnel teisel löögil. [6]
Bill Evansi Trio kontseptsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Bill Evansi karjääri iseloomustavad kõige paremini tema trio salvestised. Tema trio kontseptsioon oli võrreldes eelkäijatega palju egalitaarsem. Evans andis bassistile ja trummarile tavapärasest aktiivsemad rollid ning see suurendas muusikalist vastasmõju ja kokkumängu.
Ta tegi oma trioga mitu kontsertsalvestust ning neid võib pidada tema parimateks salvestisteks.
Peale Evansi kuulusid ansamblisse bassist Scott LaFaro ja löökpillimängija Paul Motian. Evans, kes tavaliselt suhtus enda mängu väga kriitiliselt, oli nende salvestistega väga rahul. Kui bassist Scott LaFaro 23-aastaselt autoõnnetuses surma sai, said need albumid veel suurema tähenduse. Evans ei salvestanud pärast LaFaro surma peaaegu aasta aega. Hilisema karjääri jooksul otsis Evans LaFarole võrdset bassimeest, kelle ta hiljem leidis Eddie Gomeze ja Marc Johnsoni näol. [7]
Bill Evansi "küps" stiil
[muuda | muuda lähteteksti]Bill Evansi küps stiil on olnud viimasel kolmekümnel aastal džässklaveri väga suureks mõjutajaks. Võib rääkida tema nüansirohkest puudutusest, meloodilistest kujundustest, akordide voicing’utest ning olla ikka veel tema unikaalsest helikeelest väga kaugel. Üldises plaanis on tänased pianistid pigem rohkem Evansi kui tema enda mõjutajate (Bod Powelli ja Lennie Tristano) moodi. Kaasaegne stiil kasutab suuremas mahus kujundatud fraase kui pikki liine, rohkem kromatismi ja Evansi akordide voicing’uid. [8]
Narkootikumisõltuvus ja surm
[muuda | muuda lähteteksti]Evans hakkas heroiini tarvitama 1950. aastate lõpus. Ta abiellus ning ka tema abikaasa oli sõltlane. Evansil tekkis seetõttu harjumus sõpradelt raha laenata ning samal ajal tekkisid ka suured raskused oma igapäevaste arvete tasumisega. Sõbrad ei julgenud talle raha mitte laenata, kuna sel juhul oleks Evans mõne "hai" käest raha küsinud, kes oleks tal näiteks käed ära murdnud, kui ta laenu tagasi maksta ei suutnud.
Ühel hetkel otsustasid ta sõbrad, et nad Evansile enam sularaha ei anna ning tasuvad tema arved otse tema eest ära. Hiljem, kui Evans narkootikumidest puhtaks sai, ütles ta, et õppis sõltuvusest midagi väga hinnalist – tolereerima ja mõistma oma isa alkoholismi.
Kui Evans sai ühe suure plaadilepingu, maksis ta saadud avansist kõikidele sõpradele oma võlad ära.
Kuid 1970. aastate lõpus tekkis Bill Evansil kokaiinisõltuvus. Ta alustas ühest grammist nädalavahetustel, kuid hiljem tarvitas juba mitu grammi päevas. Sõbrad kartsid Evansi tervise pärast ning proovisid teda korduvalt veenda narkootikumidest loobuma. Tema venna enesetapp võis olla üheks ajendiks ennasthävitavateks tegevusteks. On dokumenteeritud, et ta loobus vabatahtlikult ka oma kroonilise hepatiidi ravist.
Pärast päevi kestnud kõhuvalu läks Evans 15. septembril 1980 New Yorgi Mount Sinai haiglasse, kus ta samal pärastlõunal suri. Surma põhjuseks oli maohaavandite, kopsupõletiku ja ravimata hepatiidi kombinatsioon. Ta maeti Baton Rouge’i surnuaeda vend Harry kõrvale. [9]
Pärand ja mõju
[muuda | muuda lähteteksti]Bill Evans on suuresti mõjutanud selliseid muusikuid nagu Chick Corea, Ralph Towner, Herbie Hancock, John McLaughlin, John Taylor, Steve Kuhn, Vince Guaraldi, Don Friedman, Marian McPartland, Denny Zeitlin, Paul Bley, Bobo Stenson, Warren Bernhardt, Michel Petrucciani, Lenny Breau ja Keith Jarrett.
Paljusid tema loodud palu (näiteks "Waltz for Debby", "Turn Out the Stars", "Very Early", ja "Funkallero") on esitatakse ja salvestatakse sageli džässi püsirepertuaaris.
Elu jooksul tunnustati Evansi loomingut 7 Grammyga ja 31 Grammy nominatsiooniga. 1994. aastal sai ta postuumselt Grammy elutööauhinna (Grammy Lifetime Achievement Award).
Diskograafia
[muuda | muuda lähteteksti]| Ilmumise aasta | Album | Plaadifirma |
|---|---|---|
| 1956 | New Jazz Conceptions | Riverside |
| 1956-57 | Tenderly: An Informal Session | Milestone |
| 1958 | Everybody Digs Bill Evans | Riverside |
| 1959 | On Green Dolphin Street | Milestone |
| 1959 | The Ivory Hunters | United Artists |
| 1959 | Portrait in Jazz | Riverside |
| 1961 | Explorations | Riverside |
| 1961 | Sunday at the Village Vanguard | Riverside |
| 1961 | Waltz for Debby | Riverside |
| 1961-62 | Nirvana | Atlantic |
| 1962 | Undercurrent | United Artists |
| 1962 | Moon Beams | Riverside |
| 1962 | How My Heart Sings! | Riverside |
| 1962 | Interplay | Riverside |
| 1962 | Empathy | Verve |
| 1962 | Loose Blues | Milestone |
| 1963 | The Solo Sessions, Vol. 1 | Milestone |
| 1963 | The Solo Sessions, Vol. 2 | Milestone |
| 1963 | The Gary McFarland Orchestra | Verve |
| 1963 | Conversations with Myself | Verve |
| 1963 | Plays the Theme from The V.I.P.s and Other Great Songs | MGM |
| 1963 | Time Remembered | Milestone |
| 1963 | At Shelly's Manne-Hole | Riverside |
| 1964 | Trio '64 | Verve |
| 1964 | Stan Getz & Bill Evans | Verve |
| 1964 | The Bill Evans Trio "Live" | Verve |
| 1964 | Waltz for Debby | Philips |
| 1965 | Trio '65 | Verve |
| 1965 | Bill Evans Trio with Symphony Orchestra | Verve |
| 1966 | Bill Evans at Town Hall | Verve |
| 1966 | Intermodulation | Verve |
| 1966 | A Simple Matter of Conviction | Verve |
| 1967 | Further Conversations with Myself | Verve |
| 1967 | California Here I Come | Verve |
| 1968 | Bill Evans at the Montreux Jazz Festival | Verve |
| 1968 | Alone | Verve |
| 1968 | Live at Art D'Lugoff's Top of the Gate | Resonance |
| 1969 | What's New | Verve |
| 1969 | Autumn Leaves | Lotus |
| 1969 | Jazzhouse | Milestone |
| 1969 | You're Gonna Hear From Me | Milestone |
| 1970 | From Left to Right | MGM |
| 1969 | Quiet Now | Charly |
| 1970 | Montreux II | CTI |
| 1971 | The Bill Evans Album | Columbia |
| 1972 | Living Time | Columbia |
| 1972 | Momentum | Limetree |
| 1973 | The Tokyo Concert | Fantasy |
| 1973-75 | Eloquence | Fantasy |
| 1973 | Half Moon Bay | Milestone |
| 1974 | Since We Met | Fantasy |
| 1974 | Re: Person I Knew | Fantasy |
| 1974 | Symbiosis | MPS |
| 1974 | But Beautiful | Milestone |
| 1974 | Blue in Green: The Concert in Canada | Milestone |
| 1974 | Intuition | Fantasy |
| 1975 | The Tony Bennett/Bill Evans | Fantasy |
| 1975 | Montreux III | Fantasy |
| 1975 | Alone Again | Fantasy |
| 1976 | Quintessence | Fantasy |
| 1976 | Together Again | Improv |
| 1977 | Crosscurrents | Fantasy |
| 1977 | I Will Say Goodbye | Fantasy |
| 1977 | You Must Believe in Spring | Warner Bros. |
| 1978 | Getting Sentimental | Milestone |
| 1978 | New Conversations | Warner Bros. |
| 1979 | Affinity | Warner Bros. |
| 1979 | Marian McPartland's Piano Jazz | Fantasy |
| 1979 | We Will Meet Again | Warner Bros. |
| 1979 | Homecoming | Milestone |
| 1979 | The Paris Concert: Edition One | Elektra Musician |
| 1979 | The Paris Concert: Edition Two | Elektra Musician |
| 1980 | Turn Out the Stars: The Final Village Vanguard Recordings | Nonesuch |
| 1980 | Letter to Evan | Dreyfus |
| 1980 | Turn Out the Stars | Dreyfus |
| 1980 | The Last Waltz: The Final Recordings | Milestone |
| 1980 | Consecration: The Final Recordings Part 2 | Milestone |
| 2016 | Some Other Time: The Lost Session from The Black Forest (20 June 1968) | Resonance |
| 2017 | Another Time: The Hilversum Concert (22 June 1968) | Resonance |
| 2017 | On A Monday Evening | Fantasy |
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- AllAboutJazz (vaadatud 16.10.2017)
- Elulugu AllMusicu portaalis (vaadatud 16.10.2017)
- DISCOGS (vaadatud 16.10.2017)
- TheFamousPeople (vaadatud 16.10.2017)