Eesti teater

Eesti teater on teater Eestis.

Ajalugu

Esimesed teated Eestis korraldatud teatrietenduste kohta pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased mängisid raekojas Terentiuse komöödiat "Androslannad". 1784. aastal rajati August von Kotzebue eestvõttel Tallinna asjaarmastajate teater ning 1789. aastal kõlas eesti keel esimest korda laval (Kotzebue "Isalik ootus"). Esimene kutseline teater oli 1809. aastal avatud Tallinna Linnateater ehk Tallinna saksa teater. 1819. aastal lavastati esimene eestikeelne lavatükk "Häbi sel, kes petta tahab".

Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, selle alguseks loetakse 1870. aastat, kui Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula "Saaremaa onupoega". 19. sajandi lõpus juhtis Vanemuise teatrit August Wiera, kes eelistas kergeid vaate- ja laulumänge.

Eesti esimene maateatrimaja ehitati 1882. aastal Abram Simoni juhtimisel Toilas.

1906. aastal muudeti Vanemuine ja Estonia ning 1911. aastal Pärnu Endla kutselisteks teatriteks. Vanemuise juhiks saanud Karl Menning hakkas lavastama väärtuslikke näidendeid ning taotlema mängu elulist tõepära ja ansambliühtsust. Tema nõudliku teatritöö tulemusena sündis ühtlaselt hea professionaalse tasemega trupp. Seevastu Estonia ilme määrasid pigem üksikud tähed, säravad näitlejatalendid Theodor Altermann, Paul Pinna, Erna Villmer ja Ants Lauter, kellest hiljem arenes ka võimekas teatrijuht. 1908. aastal hakati Estonias lavastama oopereid ja operette. 1916. aastal rajati Tallinnas teinegi kutseline teater.

1920. aastail asutati veel rahvaliku mängukavaga ja ühiskonnakriitilise meelsusega Tallinna Töölisteater ning otsinguline, ekspressionistliku suunaga Hommikteater (töötas 1921–1924, trupp koosnes asjaarmastajaist, juht oli August Bachmann). Kutselised teatrid asutati ka Viljandis ja Narvas.

1920. ja 1930. aastail teatrielu mitmekesistus. Hakati lavastama suuri klassikalisi tragöödiaid ja kaasaja näidendeid ning dramatiseerima eesti proosateoseid. Võimekad lavastajad olid Priit Põldroos ja Andres Särev (Töölisteatris), Ants Lauter ja Hilda Gleser (Estonias, viimane ka Töölisteatris), Paul Sepp (Estonias ja Draamateatris) ning hiljem Leo Kalmet (Draamateatris). Nende loomingu ja pedagoogitöö tulemusena sugenesid eriilmelised trupid, milles oli palju isikupäraseid näitlejaandeid.

Nõukogude ajal on asutatud Rakvere Teater, Vene Draamateater, Nukuteater ja Eesti NSV Riiklik Noorsooteater (nüüdne Linnateater). Estonia draamatrupp viidi 1949. aastal Draamateatrisse, millega liideti ka Tallinna Töölisteatri tugevamad näitlejad. Süvenenum ja teadlikum meisterlikkus saavutati sõnalavastusteatris 1950. aastate teisel poolel. Siis alustas oma lavastaja- ja lavapedagoogitööd Voldemar Panso.

Vaata ka

Välislingid

Eesti teatri ajalugu Eesti Teatri Agentuur
Eesti teatri ajaloo virtuaalnäitus

v r Eesti võtmeartiklid
Ajalugu	Esiajalugu Liivimaa ristisõda Taani aeg Vana-Liivimaa Liivimaa ordu Baltisakslased Liivi sõda Liivimaa hertsogkond Rootsi aeg Põhjasõda Eestimaa kubermang Liivimaa kubermang Ärkamisaeg Eesti iseseisvumine Vabadussõda Vabadussõjalased Vaikiv ajastu Teine maailmasõda Metsavennad Eesti NSV Vabariigi Valitsus eksiilis Laulev revolutsioon Suveräänsusdeklaratsioon
Loodus	Fauna imetajad kalad linnud Floora puud põõsad samblad samblikud Jõed Järved Kaitsealad Kliima Saared
Riik	Asulad linnad Erakonnad Haldusjaotus maakonnad vallad Inimõigused Kaitsejõud Kaitsevägi Kohtusüsteem Riigikohus Peaminister President Põhiseadus Riigikogu Valimised Valitsus Välispoliitika Õiguskaitseorganid Äärmuspunktid
Majandus	Börs Keskpank Energeetika Maksusüsteem Põlevkivitööstus Põllumajandus Transport Turism
Ühiskond ja kultuur	Ajakirjandus Arhitektuur Eesti keel Eestlased Filmikunst Haridus Internet Kirjandus Kunst Kuritegevus Köök Meedia Muusika Mütoloogia Raadio Rahvaluule Rahvastik religioon Riigipühad Sport Sümbolid hümn lipp vapp Teater Televisioon Tervishoid Õigussüsteem