Elmer Diktonius

Elmer Diktonius

Elmer Rafael Diktonius (20. jaanuar 1896 Helsingi – 23. september 1961 Kauniainen) oli soomerootsi luuletaja, proosakirjanik ja helilooja.

Elmer Diktonius oli pärit rootsikeelsest perekonnast, kuid ta käis soomekeelses koolis ja oli kakskeelne. 1915–1919 õppis ta Helsingi Muusikainstituudis. 1919. aasta augustist kuni 1920. aasta septembrini teenis ta sõjaväes. 1920. aastal jõudsid avalikkuse ette Diktoniuse modernistlikud laulud, mis aga ei leidnud muusikakriitika poolehoidu. Diktoniuse esimene raamat "Min dikt" ('Minu luule') ilmus 1921. aastal ja koosned suuremas osas aforismidest. Aastatel 1921–1922 tegi ta kaastööd ajalehele Arbetarbladet. Diktoniuse teine luulekogu "Hårda sånger" ('Karmid laulud') ilmus 1922. aastal. Laiemalt tuntuks sai ta oma kolmanda luulekoguga "Brödet och elden" ('Leib ja tuli') (1922). 1927. aastal avaldatud luulekoguga "Stenkol" ('Kivisüsi') sai ta Rootsiski tuntuks noore vasakpoolse poeedina. 1930. aastal järgnes luulekogu "Stark men mörk" ('Tugev, kuid tume'). Diktonius oli ka üks aastatel 1928–1929 ilmunud kirjandusajakirja Quosego asutajaid.

Diktonius oli 1920. aastate–1930. aastate soomerootsi modernistliku luule üks juhtivamaid autoreid ja ideolooge.

Elmer Diktoniuse ainus romaan on 1932. aastal ilmunud "Janne Kubik". Eksperimentaalse romaani kulminatsiooniks on 1918. aasta sündmused Soomes.

Kaheköiteline novellikogu "Medborgare i republiken Finland" ('Kodanikud Soome Vabariigis') ilmus 1935. ja 1940. aastal.

Viimane luulekogu, mille Diktonius ise avaldas, oli "Novembervår" ('Novembrikevad') (1951).

Eesti keeles on 1968. aastal ilmunud Elmer Diktoniuse luule- ja aforismivalimik "Maine hellus".

Ta on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.