Endel Kiisa

Endel Kiisa (1. oktoober 1937 Kaigutsi küla, Käina vald, Hiiumaa (tollal Läänemaa koosseisus) – 13. mai 2024) oli eesti motosportlane, kelle hiilgeaeg oli 1950.–1960. aastatel. 20. sajandi Eesti parim mootorrattasportlane.

Lapsepõlv ja noorus

1938. aastal asus Kiisade pere elama Tallinna lähedale Kakumäele. Endel Kiisa õppis Haabersti mittetäielikus keskkoolis.

Ta lõpetas 1969. aastal autonduse erialal Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi ja 1974. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi kehakultuuriteaduskonna.

Ta töötas 1959–1970 Kalevi Auto-Motoklubis instruktorina, kuni 1974. aastani Eesti NSV Autoinspektsiooni eksamikomisjonis ja 1974–1978 Kalevi linnanõukogu esimehena, pärast seda Desintegraatori ehitusosakonna juhatajana. Oli 1990–2017 Astrec OÜ juhatuse liige.

Sportlasena

12-aastaselt sai Kiisa oma esimese, 125-kuubikulise mootorratta, millega hakkas koolis käima.

Peagi jäi ta silma Dünamo motoklubi ülemale Felix Lepikule, kes kutsus ta klubisse. “Eks ma väikse poisina käisin ikka hipodroomil vaatamas, kuidas võidu sõidetakse. Kõige parem koht oli selleks ühe kase otsas, milleni jõudmiseks tuli üle plangu ronida./.../ Kui keegi ei kukkunud ja verd polnud, oli ebahuvitav võistlus,” on Kiisa ise oma motospordi huvi algust meenutanud.

1953. aastal Dünamo vabariiklikel meistrivõistlustel sõitis Kiisa esikohale ning see avas võimaluse osaleda Eesti meistrivõistlustel talikrossis, mille ta 1954. aastal ka võitis, olles vaid 16-aastane. Lisaks domineeris ta veel ringrajal ja kilomeetrisõidus. Samal aastal sai Kiisa eriloa osaleda NSV Liidu ringraja meistrivõistlustest Pirita ringrajal, kus saavutas 5. koha ja täitis NSV Liidu meistersportlase normatiivi (noorimana, kes selle saavutanud).

18-aastaselt läks Kiisa sõjaväkke ja tollal võis Eesti NSV meister jääda Eestisse aega teenima. Võidusõitude ajaks kirjutati armeest komandeering, anti päevaraha ja varustuski.

1959. aastal liitus Kiisa Kalevi Auto-Motoklubiga, kuna Dünamo mootorispordi sektsioon lõpetas tegevuse, samal aastal liikus ta ka edasi suurde, 500 cm³ klassi. Kolmeaastase sõjaväeteenistuse lõpuks oli Kiisast saanud üks Eesti juhtivatest ringrajasõitjatest ning teda võis pidada professionaalseks võidusõitjaks.

Kiisa on öelnud, et üheks edu aluseks oli pidev sõit mootorrattaga ja seda mitte ainult ringrajal. Isegi trenni, mis toimus vahel mitu korda päevas, läks ta mootorrattaga. “Et välisradadel hästi ja kiiresti sõita, peab olema kiiretel masinatel motokrossi sõitnud./.../ Siis kujuneb sportlasel välja reageerimiskiirus, silmamälu, et rada meelde jääks,” on Kiisa öelnud.

NSV Liidu koondises maailmameistrivõistlustel

“Välismaal sai 1960ndatel käia küll, tuli ennast ainult Nõukogude Liidu koondisse sisse sõita. Kui seda ei suutnud, tuli käia Soomes sõitmas.” Serpuhhovi-nimelises tehases ehitati NSV Liidu koondisele viis S-259 ringrajatsiklit, millest ühe sai Kiisa tänu katsevõistluse võidule ja koondisse pääsemisele.

1962 oli Kiisa esimene välisvõistlus Soomes Helsingis Eläintarha rajal. 350 cm³ klassis oli ta 35 võistleja hulgas kuues. Ruissalos tuli samuti kuues koht, seda tõrkuma hakanud mootori tõttu, mis langetas kindlalt teisel kohal olnud Kiisa tahapoole. Huvitav on märkida, et sel aastal kuulus Kiisa NSV Liidu koondisse nii motokrossis kui ringrajasõidus, kuid langetas valiku ringraja kasuks.

1964. aastal osales Kiisa koos veel kolme NSV Liidu võidusõitja, Nikolai Sevastjanovi, Viktor Bõlajevi ja Jüri Randlaga, Serpuhhovi tehase 350-kuubikulistel Vostok 364 mootorratastel kolmel motoringraja maailmameistrivõistluste etapil: Sachsenringil, Imatras ja Monzas. Sõitjatest parima tulemuse saavutas Kiisa, kes tuli Soomes Imatra ringrajal Honda tehasesõitjate Jim Redmani ja Bruce Beale’i (mõlemad Rodeesiast) järel kolmandaks. Ka Sachsenringil läks tal hästi, kuid oli 12. ringil sunnitud katkestama, katkestamine tuli ka Monzas. Kiisa võistles ka 500 cm³ masinal, kuid need sõidud ebaõnnestusid.

1965. aastal oli plaanis osaleda juba seitsmel MM-etapil neljateistkümnest. Nürburgringil oli Kiisa kvalifikatsioonis viies, kuid stardis jäi tõrkuva tsikli tõttu võistlejaterivi tahaotsa. Võidusõidu jooksul õnnestus tal paljudest konkurentidest mööduda, veel viimase kurvi pidurdusmaal möödus ta neljast sõitjast, lõpetades viiendana ja oli teist korda elus punktikohal. Honda tehasesõitja Redman oli vigastuse tõttu võistluspausil ja jaapanlased tegid pakkumise meeskonnaga liituda Kiisale, kuid Nõukogude võim ei lubanud seda vastu võtta.

1966. aastal tuli Kiisa Nürburgringil viiendaks, kuid Sachsenringil ja Brnos vedas masin alt, Monzas tuli leppida kaheksanda kohaga. Hooaja kokkuvõttes jagas Kiisa koos inglase L. Youngiga 21.-22. kohta.

1968. aastal õnnestus Endel Kiisal Imatra GP-l 500-kuubikuliste sõidus edestada legendaarset itaallast Giacomo Agostinit, kuid kolmandal ringil tekkinud tehniline rike jättis ta jalameheks. Viimast korda osales Kiisa MM-karusellis 1969. aastal Sachsenringil 500-kuubikuliste masinaklassis. Kvalifikatsioonis sai Kiisa küll teise aja, kuid tehniliste viperuste tõttu pidi ta leppima kümnenda kohaga.

Seejärel lõpetati NSV Liidus võidusõidumootorrataste tootmine ja katkes ka Kiisa MM-karjäär.

“Meie masinad olid võistlusvõimelised, kuid neid toodeti vähe. Mootorid pidasid vastu 1-2 võidusõitu nagu Vormel-1 praegu. Pidime terve hooaja ühe mootoriga hakkama saama./.../ Remontimist oli palju.”

Kiisa suurim konkurent NSV Liidus oli Nikolai Sevastjanov, kuid nad olid ka head sõbrad. Nõukogude koondisse kuuludes elas Kiisa põhiliselt Moskvas Sevastjanovi kodus (ööbides ühetoalise korteri köögis diivanil) ja nad mõlemad töötasid linnast 100 km kaugusel asuvas Serpuhhovi tehases.

Nooruses ulatusid Kiisa huvid mootorratastest kaugemale. Näiteks oli ta kuulitõukes, kettaheites ja jalgrattasõidus Harju rajoonis esikolmikus. Koolis õppis ta muuhulgas mängima mandoliini ja osales kooli orkestriga üle-eestilisel laulupeol.

Tulemused

1964 ringrajasõidus MM-il Soome grand prix' võistlusel (GP) Imatras 350 cm³ masinaklassis 3. ja MM-i tabelis 8. koht, 1965 Saksamaa LV GP-l Nürburgringil samas masinaklassis 5. ja MM-i tabelis 21. koht, 1969 Saksa DV GP-l Sachsenringil 500 cm³ masinaklassis 10. ja MM-i tabelis 53. koht.

Mootorratturite ringrajasõidus 1962 350 cm³ A- ja 350 cm³ B-masinaklassis NSV Liidu meister, võitnud 1958–1969 ka 6 hõbe- ja 6 pronksmedalit. Ringraja- ja motodroomisõidus, moto- ja talimotokrossis 23-kordne Eesti NSV meister ning neljakordne Kalevi suursõidu võitja (1959 250 cm³ A, 1965 ja 1966 350 cm³ A ning 1968 350 cm³ B-masinaklassis).

Tunnustus

• 1953 NSV Liidu meistersportlane
• 1963 NSV Liidu rahvusvahelise klassi meistersportlane
• 1965 Kalevi auliige
• 2001 Eesti 20. sajandi parim mootorrattasportlane
• Eesti mootorispordi kuulsuste koja liige
• 2020 Eesti parima mootorrattasportlase rändkarikas kannab Endel Kiisa nime

Teosed

• “Elu kurvilistel radadel” (koos Virve Kiisaga; toimetaja Hannes Prikk), 2011, ISBN 9789949218400
• “Ringrajal. Meenutusi mootorrataste ringrajasõidu esimesest kolmest aastakümnest Nõukogude Liidus” (Eli Kaldma), 1979, lk 78–79.

Isiklikku

Tema abikaasa oli motosportlane Virve Kiisa ning poeg on kardi- ja vormelisõitja Marek Kiisa.

Välislingid

• Hiidlane Endel Kiisa kihutas end maailma kaheksandaks
• Motolegend Endel Kiisa: enne välismaale minekut kutsuti mind Moskvasse KGBsse
• Endel Kiisa tulemused
• Endel Kiisa tulemused MotoGP sarjas