Esindamisprobleem

Esindamisprobleemi (inglise keeles principal-agent problem) kasutatakse politoloogias ja majandusteaduses.

Esindamisprobleemi objektideks on ühelt poolt agent ehk esindaja (agent) tegutsejana ning teiselt poolt printsipaal ehk esindatav (principal) mõjutatud poolena. Ettevõtte haldamise seisukohalt esineb esindamisprobleemi aktsionäride, kreeditoride ja teiste huvigruppide (printsipaalide) ning juhtide (agentide) vahel. Probleem tekib moraalsest riskist (moral hazard) ja ebasoodsast valikust (adverse selection). See dilemma esineb olukordades, kus agendid on motiveeritud tegutsema oma huvides, mis on vastuolus nende esindatavate ehk printsipaalide huvidega.

Kaaluge olukorda, kus juriidiline klient (printsipaal) soovib teada, kas tema advokaat (agent) soovitab pikale venivat kohtumenetlust, sest see on tõepoolest vajalik kliendi heaolu jaoks või kuna see toob juristile kasu. Tegelikult võib esindamisprobleem üles kerkida peaaegu igas kontekstis, kus ühele osapoolele (agendile) makstakse teise (printsipaali) poolt, et ta tema jaoks midagi teeks. Kusjuures agendil on väike või olematu kasu tulemusest.

Ülevaade/ajalugu

Esindamisprobleemi teooria tekkis 1970. aastatel majanduse ja institutsionaalse teooria (inglise keeles institutional theory) kombineeritud harudest. On mõningaid väiteid selle kohta, kes teooria lõi. Nii teoreetik Stephen Ross kui ka Barry Mitnick on väitnud end olevat selle autorid. Ross on öelnud, et algselt kirjeldas ta esindamisprobleemi inimese näitel, kes valib jäätist kellelegi, kelle maitse-eelistusi ta ei tea. Kõige tõendatum viitamine teooriale tuleneb Michael C. Jensenilt ja William Mecklingult.

Esindamisprobleemi näited

Esindamisprobleem on piisavalt laialdaselt levinud. Seetõttu leidub seda mitmesugustes kontekstides.

Näide selle kohta, kuidas esindamisprobleem reitinguagentuuri (agendi) ja neid palganud ettevõtete (printsipaalide) vahel ilmneb. Kuna madalam reiting suurendab ettevõtte laenukulusid, on sel stiimul kujundada reitinguagentuurile makstavat hüvitist, et see agentuur annaks kõrgema hinnangu kui ettevõte tegelikult vääriks. Reitinguagentuur on vähem objektiivne, sest kardab kaotada tulevikus tehtavad tehingud olles liiga karm hinnangute andmisel.

Esindamisprobleem võib tekkida, kui üks isik (printsipaal), küsib teiselt (agendilt), et teine talle jäätist ostaks. Kusjuures agent ei tea printsipaali maitse-eelistusi. Printsipaal ja agent on omavahel arutanud jäätise ostu ja tarnimise tasumäärade üle. Samamoodi on arutatud, kas soovitakse üht, kaht või rohkemat jäätisepalli, kas topsis või vahvlikoonuses ning kohaletoimetamise päeva ja aja üle, kuid maitse-eelistused jäid rääkimata ning seetõttu ei oska agent jäätist valida. Veel levinum näide on selle kohta, kui isik (printsipaal) viib oma auto mehaaniku (agendi) juurde parandusse. Mehaanik teab autodest ja nende hindadest rohkem, kui tüüpiline klient ning seetõttu on agendil võimalus nõuda töö eest oma äranägemise järgi raha.

Esindamisprobleem ja töötajate hüvitised

Populaarne seisukoht töölepingute puhul on hüvitise sidumine võimalikult täpselt tulemuslikkuse mõõtmisega. Sõltuvalt ärist, ühiskonnast ja üksikisikust võib see kõik varieeruda. Peter Doeringeri ja Michael Piore’i 1971. aasta uurimuse “Tööjõuturu ja tööjõu analüüs” näitel võib tööturu jagada esmasteks ja teisesteks turgudeks sõltuvalt sellest, kuidas erinevaid töötajaid tasustatakse. Need inimesed, kes asuvad esimesel turul, kipuvad olema tasustatud vastavalt nende oskustele, samal ajal, kui teisel turul olevate inimeste palgad on määratud peamiselt turujõu põhjal.